Üldiselt oleme me harjunud küsima ja ette heitma Venemaa kontekstis, et miks inimesed seal Putini režiimile vastu ei hakka. Vangutanud pead ja viibutanud näppu. Ja nüüd küsivad noored eestlased meie kõigi käest, miks oleme pealtvaatajad? Miks me laseme kogu maailmal hukkuda? Lavastuse kunsti seletavas monoloogis on väljend, iseloomustamaks tänast siin me siis oleme maailma: „demokraatia apokalüpsise ratsarügemendi rünnak”.

Ongi taas käes aeg, kui ausus laval mõjub dissidentlikuna. „Kuningas Ubu”. Tõe saab ümber lükata öeldes, et teatrikunst võimendab asju üle. Kui kaasa mõelda, siis seekord nii ei ole. See on pöörane. On karm lavastus.

On üsna selge, et normaalsele inimesele ei saa see millisena meile “Ubus” kontsentreeritult lagunenud maailma näidatakse meeldida. Kunstilise aktina, isegi manifestina, on tegu võimsa, täpse üldistusega.

Üks kujunditest, mis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo Eesti Draamateatris noortega välja toodud lavastuses „Kuningas Ubu” kõlab, on, et inimkond on ennast segaseks söönud. Me sööme ja situme ja ei tahagi saada targemaks.

See lavastus enam ei hoiata, et maailm on huku äärel, et piir ellujäämise ja huku vahel on habras, vaid öeldakse üheselt, me ei peaks maailma hävitamist pealt vaatama ja lootma, et meid keegi teine päästma tuleb.

Kujundite tulevärk

See lavastus algab evolutsiooni* etüüdiga. Läbi saali ehitatud n-ö kannatuse teed mööda tulevad kõigepealt maadligi hoidvad sisalikud. Siis ahvid, juba kahel jalal kõndides. Siis aga uhked flamingod, pikkade jalgadega, aristokraatlikud. Kõnnivad nii, et jalad peaaegu maad ei puuduta. Nina on püsti. Üleolevalt. Ilmselge võrdpilt me tänases maailmas toimetavate erinevate inimestega. Tähele tuleks panna kostüüme. Neid on musti ja valgeid ja mustvalgeid ja kirjuid, aga saatus on neil sellest hoolimata üks.

Siis, kui tegevus juba käib, Ubu hakkab kuningaks tahtes tapmisi plaanima – muide muuhulgas ka oma naise seksuaalsele vägivallale alludes –, märkan, et tema inimnäolisel maski nina sarnaneb seakärsaga. Mu jaoks ilmselge vihje Orwelli „Loomade farmile”.

Empaatia ümbritsevasse on surnud.

Ubu saab pähe verest rõske kuningakrooni. See muudab ta veel verejanulisemaks. Et raha saada, tapab ta kõik, kellel raha on. Laval näeme kahte ühes, rumalavõitu kurjategijast kuningas tapab ümbritsevaid inimesi nii vaimselt kui nähtavalt: soolikad ja südamed kistakse inimrinnust välja, visatakse lavapõrandale. Punane värv domineerib.

Lavastuse lõpu = maailmalõpu eel kamandab üks punases pääsetevestis tegelane kogu inimkonda. Ta enam isegi ei räägi, tal on vile, mille peale reageeritakse – vilepuhuja kujund mu jaoks.

Äkitselt lastakse lavale koormate viisi punaseid päästeveste. Päästevestid lämmatavad kõik elava, inimesed, putukad, puud. Head ja pahad, kaasajooksjad ja pealtvaatajad, rikkad ja vaesed… kõik. Aga sellega siiski veel kõik ei lõpe. Korraga tegutsevad päästevestide prügimäel gaasimaskides tegelased. Asjalikud. Sorteerivad neid veste (prügi), kärutavad neid ühest kohast, ühest maailmajaost (?) teise.

Selleks ajaks on surnud maailma püstitatud kolm suurt punaselt plinkivat torni, selliste mögafonidega, mis, nõukogude okupatsiooni algusaastatel tänavatel propagandistlikke uudiseid edastasid, ja mida oleme harjunud nägema ka vanglafilmides.

Kuningas Ubu pole kuhugi kadunud. Ta plaanib minna teistele planeetidele ja isegi välja meie galaktikast. Ja siis, kui ta juba lendab punastest päästevestidest surnuaia või prügimäe kohal, kostab mögafonidest ta laul, „Wonderful life”, kus eestikeelsed sõnad: „Ja siis mõtlema pean, imekaunis on maa…”

Limukad

Lavastuses on stseen, kus ümbritsevad ülistavad verist kuningat. „Te tõeliselt olete – Töölisrahva Kangelane; Jumal õnnistagu teie panust; Teie raiute meile rada täieliku priiuse poole; tahan tõsta esile Teie võimet ennetada ja tekit… takistada sõjategevust; Teie olete ainus ja ülim kandidaat Nobeli raha… rahupreemiale; Te olete ajaloo ainus kuningas, kes mõistab kõike…”. Ma arvan, et vaatajad peaksid ära tundma, lavalt kõlavad laused ei ole dramaturgide väljamõeldis, vaid on tsitaadid maailma juhtivate konkreetsete inimeste suust.

Lõpukummarduse emotsioon

Kui lavastus lõppes, publik plaksutas, siis ilmusid lavale maskideta noored ilusad inimesed. See lõi hinge kinni. Mitu mõttekäiku ühes sekundis. Mis võib peituda meie maskide taga? Nii tähtis on, et just noored ilusad inimesed ütlevad meile välja valusad tõed olukorrast kogu maailmas. Just nemad peavad selles käestlibisevas maailmas oma tulevikku ehitama ja elama…

Juba vaheajal märkasin publiku hulgas väikest kasvu noormeest, kellel silm oli siniseks löödud. Ta ei varjanud seda päikeseprillidega. See tegi ta mulle sümpaatseks. Ootamatult astus ta saalist lavale kummardama. Küsisin ja sain teada, et see poiss on grafitikunstnik, muu hulgas lavastuse plakati autor Jimmy Löst. Ja silm oli tal sinine sellepärast, et oli Balti jaama juures kahelt jõmmilt peksa saanud selle eest, et ta välimus ei olnud jõmmidele meeldinud.

Eraldi.

Väljavõte monoloogist „Siin me siis oleme”

Selle lavastust seletava monoloogi peab lavastuses Eliis-Maria Koit.

„Siin me oleme ja vaatame, kuidas nad end meie ees väänavad ja rebivad ja venitavad ja higistavad ja meile esinevad.

Me alati vaatame.

Aga me ei ole pealtvaatajad – me oleme kaasautorid! Iga kord, kui vaatame, iga kord, kui klikime, iga kord, kui jagame, iga kord, kui hääletame – me oleme kaasloojad!

Me toodame raevu kiiremini kui lootust. Me toodame populaarset sisutühjust tõhusamalt kui tegelikku muutust. Me investeerime oma tähelepanu hävingusse, sest häving saab rohkem klikke, rohkem vaatamisi.

Me muudame jõhkruse tarbitavaks sisuks. Me muudame kannatuse pillerkaariks. Me muudame maailmalõpu netflixi sarjaks, mida saab põleva maailma taustal hooaeg hooaja otsa vaadata.

Maailma lõpp ei ole jumalate või saatuse otsustada—see on meie otsustada. Sest me ei suuda ekraani kustutada, äppi sulgeda, teatrist lahkuda ja öelda ühte lihtsat sõna: PIISAB.

Mida me põlistame oma tähelepanuga? Vägivalda. Konflikti. Draamat. Relvastumist.

Alati, kui faktide kontrollimise asemel kütame üles arutut viha. Alati, kui valime kõige täpsema pealkirja asemel kõige dramaatilisema.

Rahuläbirääkimistest kerime mööda, aga plahvatuste juures peatume. Kliimateadlasi eirame, aga katastroofikaadreid jagame. Debatid jätame vahele, aga skandaalid vaatame lõpuni.

Alati sama. Alati sama. ALATI SAMA!”

*Evolutsioon – evolutsioon, areng, muutumine. Bioloogias eluslooduse pöördumatu ajalooline areng, ühtede organismide taandumine (nt loodusliku valiku mõjul) ja uute ilmumine.

Kuningas Ubu

Dramaturgia, lavastus, kujundus → Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo

Kostüümid → Ene-Liis Semper

Psühhofüüsiline treening → Giacomo Veronesi

Valgus → Rommi Ruttas

Helilooja ja helikujundaja → Jakob Juhkam

Grafiti → Jimmy Löst

Lavastajaassistent → Oliver Reimann (EMTA)

Kunstnikuassistendid → Ksenia Verbeštšuk (EKA), Anita Kremm (EKA)

Dramaturgiassistent → Joosep Lõhmus (EMTA)

Tõlkija → Inge Eller

Esitavad ja seestuvad→ EMTA lavakunstikooli 32. lennu üliõpilased Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Triin Brigitta Heidov, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Robi Varul, Carolyn Veensalu.

Ilmus Maalehes. Pildid Tiit Ojasoo