Maailm robotiseerub, inimene asustab Marsi ning Rail Baltic ehitatakse sildadele ja tunnelitesse.

Kui Marek Strandbergiga kohtume ja tulevikust räägime, on vihmane ilm ja meie lähedal katustel ajavad oma linnuasju Tallinna linna kajakad.

Lähituleviku teadusavastustele mõeldes – kas üldse on enam mõtet raudteed ehitada?

Kui me räägime Euroopa Liidus olevast mõttest, siis see on nagu Rooma riigi mõte – ehitame teid. Seal on natuke see värk ka, et kui keegi mingil hetkel midagi ütleb riigi nimel, on see kohustuse võtmine. Öeldakse intensiivselt – ja siis see kohustus on mingil hetkel võetud ja kõik.

Ma ei oska öelda, minule täitsa meeldiks rongiga sõita Euroopa keskele. Arvan, et rong jääb ikka pikaks ajaks veel alles.

Miks selle vastu siis võidelda?

Peamine mure ei ole milleski muus kui selles, mis saab looduskeskkonnast. Tegelikult me lõikame kogu aeg loodust läbi, teedega ja linnadega… Sellel on küllaltki karmid tagajärjed.

Öeldakse, et loomad tulevad linnadesse. See ei ole nii. Meie oleme ehitanud oma infrastruktuuri loomade koju. Nemad on ikka seal, kus nad on. Nendel ei ole ajalehte ega ja nad ei saa lugeda. Viigerhüljes, kes elab Kihnu külje all või Saaremaa ja Hiiumaa vahel jää peal, kui seal jääd on, ei tea, et ta võiks minna Botnia lahe põhjaossa, kus on jääd kogu aeg. Ta ei oska oma liigi säilimise nimel teha sisulist toimingut, kuna tema infoväli on piiratud. See tähendabki, et meil, inimestel, kelle infoväli ei ole väga piiratud – me teame maailma kohta kõike –, on oma vastutus.

No siis see Rail Baltic ei peaks küll tulema?

Tuleb ehitada sügavamad tunnelid ja pikemad sillad, et see niinimetatud ökoduktindus toimiks päriselt. Seal on lihtsad reeglid. Loom ei lähe üle raudtee kohale ehitatud kaarsilla, kui ta ei näe, et teiselpool ka midagi on.

Kardab?

Ei, ta ei näe küüru taha. Ta ei oska ka lugeda silte, et teisel pool ökodukti hunti pole. Loomad on evolutsiooniliselt teistsugused. Meie asi on mõista, et meie ümber on olendid, kelle keel ja märgisüsteem on täiesti teistsugused. Me vastutame nende eest, sest me saame aru, miks nad on teistsugused.

Rail Balticuga oleks kõik korras, kui see ehitataks sildade peale ja tunnelitesse, kus on selle koht. Loomad saaksid liikuda, ökosüsteem oleks terviklik. Just nimelt läbilõikamised on ökosüsteemile kõige kahjulikumad, nagu me teame Väikse väina tammist.

Selle peale öeldakse sulle, et see on liiga kallis.

Mis vahet seal on, kui kallis, kogu see asi läheb nagunii kallimaks. Kõik ehitused on läinud kallimaks. Ma väidan seda, et hakates ehitama raudteed mingile killustikupadjale, nagu plaan on, ei tea me, kui kalliks see läheb. Juhul, kui see ehitataks, valades betoonsambaid ja tehes betoonsilluselemente ette kusagil tootmises, on hind paremini prognoositav.

Ma kujutan ette, et kui näiteks ehitamise käigus tuleb ette mingi soine piirkond, mida ei ole piisavalt uuritud, vajub pool killustikust sinna põhja. Siis tullakse kokku ja öeldakse, et oh, me ei osanud seda ette näha. Betoonvaiadest või sammastest vundamentide tegemine on täiesti ette ennustatav. Tähendab – on kallis ennustatavalt.

Minu põhiline kriitika Rail Balticu suhtes on see, et seda teevad inimesed, kes ei tunneta vastutust keskkonna pärast. Meie saame aru, miks loomad nii käituvad, aga loomad ei saa aru, miks meie niimoodi käitume.

Ökosüsteem on tark iseeneses, aga ta ei ole suuteline toime tulema inimese tekitatud muutustega. Kas Tartu kaudu või Pärnu kaudu – see on tehnoloogiate valiku küsimus. Kui võtta õige tehnoloogia, on raudteed võimalik ehitada täiesti loodusesõbralikult. Ma arvan, et neil inimestel, kes seda asja poliitiliselt ja äriliselt ajavad, puudub see tunnetus. Nad on kahjuks harimatud ja laamendavad looduses. Praegu ei saa looduses laamendada. Inimesed on põhjustanud liikide massilise väljasuremise.

Praegu just see toimub. Ühtpidi nende mõjude tulemusena, mida inimene loodusele on tekitanud üleüldiselt, ja teistpidi sellesama tõttu, et liigid surevad välja, tulles linnadesse. Loomad ilmselt eeldavad märkide põhjal, et linnades on turvaline. Linnades on turvaline ainult inimestel. Põder tuleb linna, ja ta lastakse maha.

Miks ta ikkagi tuleb?

Keegi ei tea, miks täpselt. Tõenäoliselt on loom linnas inimese tõttu. Loomade ja looduse keele rääkimine on ülioluline, ei tohi ehitada mingit infrastruktuurset asja öeldes, et oluline on kauba- ja rahavoog.

Liigid surevad massiliselt välja. Kõik küsivad: kuidas see mind puudutab, ma vaatan aknast välja, ikka on puud veel rohelised. Aga me ei näe, millised putukad seal peal elavad, kui palju on seal linnupesi… seda ei osatagi vaadata. Kõige ohtlikumad on meie hulgas praegu need ametnikud, bürokraadid ja ettevõtjad, kes ei mõista looduse keelt. Nad ei saa aru, et see, et nad elus on, ei ole mitte selletõttu, et nad on ettevõtlikud, vaid sellepärast, et loodus veel toimib nende suhtes, hoides neile mingit nišši. See on nii lihtne ju…

Lihtne tõesti. Kas teadlased ei ole siis leiutanud mingit tabletti, et võtad sisse ja saad arukalt aru?

Ei ole. Teadlased on maailmas tervikuna nagu rannarootslased või setud Eestis – vähemusrahvus.

Mis mõttes?

Selle tähelepaneku tegi mu kaasa Katrin, kes vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadust lugedes jõudis olulisele järeldusele. Teadlaste ja õpetlaste kohta.

Teadlane erineb näiteks eestlasest, erineb paratamatult. Eestlane tavaliselt ei mõtle teaduslikult. Teadlane on oma mõttega vähemuses, tal on oma keel. See on matemaatika keel. Räägitagu seda eesti keeles või mingis muus keeles või valemite keeles, jääb ta ikka omaette keeleks. Inimesed ei räägi tavaliselt matemaatika keeles. Öeldakse, et füüsikutel ja lüürikutel on omavahel justnagu konflikt. Tegelikult ei ole. Sest hea ajaloolane või sotsioloog või keeleteadlane räägib ka ikkagi matemaatika keeles – ta teeb oma järeldusi loogikast lähtuvalt.

Meil Eestis on niisiis suur kogukond, tuhandeid inimesi, kes on kultuuriautonoomia väärilised. Teadlastel on vaja kultuurilist omavalitsust, kultuuriautonoomiat.

Mis asja teadlane ajab?

Teadlastel on oma rituaalid ja teaduses ei ole dogmasid. Kui mingi tõsiasi ilmseks tuleb, siis järgmisel hetkel peab teadlane olema suuteline ütlema, millal ja millistel tingimustel see tõsiasi enam ei toimi. Ja see on omaette rituaal. Ning teadlane on selles kontekstis kui kultuuriliselt vähemusse pandud rahvus. Teadlased vajavad kaitset ja teadmised peavad olema kaasatud igasuguste otsuste tegemisel, sest vastasel juhul on otsused meelevaldsed.

Arukas. Ise ütlesid, et lihtne. Miks lihtsaid asju ei mõisteta?

Üsna märkamatult on viimase mõnesaja ja viimase mõnekümne aasta jooksul toimunud mitu revolutsiooni ja tõsist muutust ühtejärge. Kui me nüüd küsime, miks inimene on – võrreldes ma ei tea kelle teise selgroogsega – nii tohutult paljunenud, siis selle alus on meie mõistus, mis annab meile ettekujutuse maailmast, selle piiridest. Hüljes ei tea, kus tema reviir on, aga inimene teab. Ent seda teadmist mõjutavad need paljud lood, mille inimesed on endale pähe võtnud.

Näiteks religioossed lood on andnud inimestele tohutult võimalusi öelda, et me oleme ülimuslikud teiste üle. Need on siis ka õigustuseks, et vallutada maid ja teha palju halba.

Samamoodi on majandus üks paljudest lugudest. Ka raha on üks neist muinasjuttudest, mis olemas on. Raha ei ole ju päriselt olemas, ta on olemas meie mõistuses, on lihtsalt üks meeldiv kokkulepe.

Tahan öelda, et me peame aru andma: lood, mida me räägime, mõjutavad meie käitumist. Väga tugevalt mõjutavad käitumist ja seeläbi ka meie tulevikku. Mida kauem me kasutame lugusid, mis on dogmaatilised, seda ebaselgem on meie tulevik.

Millised lood on dogmaatilised?

Uue ja Vana testamendi lood on väga dogmaatilised. Koraani lugu on väga dogmaatiline. See meeldib paljudele, sest kui on häda käes, on alati võimalik selle teksti poole pöörduda ja öelda, et ahah, see on seetõttu, et… Ma ei arva, et religioosselt maailma mõtestades saab ühiskond väga kaugele jõuda.

Religioon nagu me põhiseaduseski olev usuvabadus on ennekõike selle jaoks, et inimesel oleks mingi isiklik päästerõngas – usu, mida tahad. Kui süsteemselt maailma vaadata, siis ei ole religioossetel dogmadel kuigi palju pistmist selle maailmaga, kus me päriselt elame. Muidugi, moodsal ajal on ka palju sellist reaalsust, mis on olemas meie väljamõeldistes. Räägime üha rohkem visuaalsest liitreaalsusest, mis tõenäoliselt meid külastab mingil hetkel – meil on prillid ees ja me näeme midagi kuidagi toimimas. On ka inimeste vahel olevate sõnumite ja tekstide reaalsus. Üha rohkem räägime väljamõeldistest, võltsitud faktidest. Selle kõigega tuleb arvestada.

Täiesti selge on see, et inimkond oma probleeme ei lahenda, kui on väga suur hulk inimesi, kes ütlevad, et on olemas mingid dogmad, fikseeritud tõed ja sellest lähtuvalt peab toimima.

Üks lugudest on see, et kristliku moraali kadumine on maailmas praegu valitseva segaduse põhjus?

Fikseeritud moraaliga on raske midagi peale hakata. Me ei tea, kust see pärineb. See on olnud kunagi praktiline kaalutlus, et nii toimida. Nüüd tuleb edasi mõelda, mida siis juurde on vaja. Kapitalism põhineb ühel lihtsal tõsiasjal, et kapital ehk väärtus, mis on kogutud, ei tohi kaotsi minna ja peab ennast taastootma. Täna me mõõdame kapitali rahas. Igaüks teab, et kui ettevõte on kaotanud üle poole oma kapitalist, siis ta on pankrotis.

Täna on meil teadmine, et peale raha on veel teistsugust kapitali: on looduskapital, on sotsiaalne kapital. Ega peaküsimus ei ole ju selles, milline on rahasüsteem. See on üks paljudest väärtusskaaladest. Kui me paneme sinna juurde keskkonna ja sotsiaalse skaala, siis on meil olemas juba laiem käsitlus ettevõtlusest. Rail Baltic juhatab selle meile ise sisse. Selle ettevõtte majandusanalüüs on tehtud sellel alusel, et rahalist kasu sealt ei saa, aga me parandame keskkonda ja sotsiaalset sidusust. Rail Balticu eestvedajad on juba öelnud, et see pole mitte äriline ettevõte, vaid põhineb sotsiaalsel ja keskkonnakapitalil.

Nüüd tuleb sama asja lubada teha kõikidel inimestel. Sina ka võid asutada ettevõte, mis võib kapitali hulgalt minna rahaliselt miinusesse või nulli. Aga kui sa näitad, et vaadake, selle arengukava tulemusena ma olen siin üles ehitanud pargi, kus on liigiline mitmekesisus, siis riigivõim peab ütlema: jah, Mikomägi.

Raha nad mulle ikkagi ei anna.

Riik ei peagi sulle raha andma, aga ta võimaldab sulle elus püsimise, isegi kui sa kaotad ettevõtjana rahas mõõdetud kapitali, aga oled asemele tekitanud muul ja olulisel moel mõõdetud kapitali. Kõige suurem pluss, mida majandusse sisse saab viia, on see, et sa saad asendada ja täiendada rahalist kapitali keskkonna- ja sotsiaalse kapitaliga.

Olen pankrotis sisuliselt ja loen maksuametnikele üles, kui palju uusi putukaliike me aiakooslusesse elama on asunud ja kui palju inimesi seda imet on vaatamas käinud, ja ollakse rahul?

Kui see on nii, siis sa ei ole pankrotis, vaid see on väärtus. See on majandusmudel, mille loomiseks on meil teadmisi ja oskusi.

Seda ei pea keegi väärtuseks.

Praegu ei pea. Me räägimegi ju moraalist. Moraal on see, milline on riigivõimu hoiak oma kodanike tegevuse suhtes ja kodanike hoiakud üksteise suhtes. Et perekond saaks elada oludes, kus keskkonna- ja sotsiaalset kapitali arvestataks. See on mõõdetav ja arvestatav nagu rahalinegi.

See ei toimi.

Me räägime tulevikust.

Me ei saa 62aastaselt pangast laenu 21. sajandi väikese maja ehitamiseks oma aeda.

Sellepärast ei saa, et kapitaliarvestust mõõdetakse ainult rahaga. Kui mõõtma hakatakse ka inimese ja keskkonna järgi, siis oleks täiesti ilmne, et toiming, mida sa tahad teha, muutub panga jaoks moraalseks, sest ühiskond kulutab sinu pääle ju vähem, kui sa tuled iseendaga toime.

Kui sa küsid, mis on tulevikus ja mis on tuleviku jaoks hea ning kas tuleviku jaoks on hea kristliku moraali taastamine, siis ma arvan, et sellega pole mitte midagi peale hakata. Küsimus on selles, milline on uus moraal, millised on uued põhimõtted ja uued väärtused, mida vahetatakse ja mida ei saa vahetada. Sellelt pinnalt tekivadki uued eetilised väärtused.

Uues majanduslikus kontekstis me peamegi looma olukorra, kus nii keskkond kui ühiskond oma seostes on omaette mõõdetav kapital.

Kuidas seda mõõta?

Seda juba tehakse. Me oskame mõõta ökoloogilist jalajälge, keskkonna ruumikulutust, oskame mõõta sotsiaalsete võrgustike suurust… Meil on hästi palju teadmisi.

Majanduslik evolutsioon ei ole see, et oi, pagan, nüüd me oleme oma liberaalse majandusega läinud nii upakile, et peaksime tagasi võtma väga konservatiivse majanduse. Vastupidi – inimene areneb. Inimese evolutsioon, mis on ennekõike intellektuaalne ning tehnoloogiline, on andnud meile võimaluse paljuneda. Kui meil teadmisi ei oleks, siis me ei suudaks ju leida neid uusi energia- ja ressursiallikaid. Kui me oleks inimkonnana paisunud ja kasvanud keskaegsete või veel varasemate teadmiste põhjal, siis me oleksime tõenäoliselt liigina juba surnud.

No pigem on probleem, et meid on liiga palju.

Mina arvan, et meid ei ole liiga palju, olen selles küsimuses teist meelt. Meil on põhjust vaadata, millised on seosed. Näiteks tasub vaadata, kui palju on viimase 30-40 aasta jooksul loodud uut teadmist, uut tehnoloogiat. Tehnoloogia loomise kiirus kasvab samamoodi nagu inimkondki. Inimkonda ei saa vaadata ainult kui söövate ja saastavate olendite hulka, vaid see on mõtlevate olendite hulk, hallolluse hulk. Kui seostada see hallolluse hulk ja uued tehnoloogiad, siis iga järgmine tehnoloogia loob tegelikult olukorra, kus me oleme loodetavalt adekvaatsemad. Ma usun, et see on nii.

Ma arvasin, et peame Marsile kolima?

Sõltuvalt Maa ja Marsi omavahelisest paiknemisest kulgeb valgus nende vahel mõnest minutist kuni paarikümne minutini. See tähendab, et Marsi koloniseerijad kükitavad muu hulgas suure tõenäosusega ka mingis sotsiaalmeedias. Nad elavad seal, aga ilmselt sureb algul sadu ja tuhandeid koloniste. Nad surevad ka planeetidevahelises facebookis. Surevad ja vaatavad samas sealses öötaevas olevat imeväikest heldat täppi. Maad. Teades, et seal on elu võimalik ja lihtsam. Võimalik, et see on tee, mille peame läbima, et aru saada, kui oluline on inimese jaoks terviklikult toimiv Maa ja selle ökosüsteem.

Eraldi:

Toidutootmine kolib reaktoritesse. Ka Marsile

Mida hakkame peale teadmisega, et inimkonna arvuline kasv on inimkonnale pigem hea kui halb?

See on otseselt toidu küsimus. Mis saab põllumajandusest? Ma arvan, et järgmise mõnekümne aasta jooksul põllumajandus või toidutootmise ülesehitus muutub kardinaalselt. Esimene asi, mis hakkab inimkonnast ära kaduma, on täiesti selgelt loomapidamine ja loomse toorme kasutamine kui üks energeetiliselt ebaefektiivsemaid viise toidu saamiseks.

Vaatame seda ahelat, kus paistab päike, kasvab taim, fotosünteesis tekivad suhkrud, rasvad, valgud. Loom sööb need sisse – tavaliselt selgroogne, mitte veel putukas toiduallikana – ja kui taime jääb kinni mingi paar protsenti päikeseenergiast, siis looma jääb kinni paar protsenti või protsent sellest energiast, mis taimes on. Siis me sööme ta ära või lüpsame, mis tähendab seda, et oleme kõigest 0,04 % päikeseenrgias (kaks protsenti kahest protsendist) muundanud mingiks söödavaks loomse päritoluga söödavaks olluseks. Juba 7-miljardilise inimkonna jaoks on aga põllumaa otsa saanud just selle aineringe ülima ebatõhususe tõttu. Kolmveerand meie põllumaast on selleks, et kasvatada taimi, et toita loomi. See ei ole kestlik.

Siia juurde tuleb nüüd eetika küsimus: kui palju on õigustatud, et me oleme teise tunnete ning keelega loomi valmis masspidama piima- ja lihaorjana. See on, jah, eetiline küsimus, kuidas inimkonna käsitlus kaasolenditesse siin planeedil areneb. Ma arvan, et lõpuks ta jõuabki sinna, et loomade massiline kasutamine on sama arulage nagu orjadegi pidamine.

See aga tähendab seda, et põllumajandus, pigem täpsemalt toidutootmine, kolib rohkem reaktoritesse – toitu toodetakse vetikatest, seentest, pärmidest, bakteritest, mida on võimalik massiliselt ja kontrollitult kasvatada. Ja just siis, kui toidu järele on vajadus. See võimaldab olla vaba sesoonsusest.

Praegu see valdkond on väga kiirelt arenev teaduse mõttes. Tõenäoliselt seda, mis kasvab mullas, kasvatatakse edasi, aga kuna iga põld, mis luuakse, vähendab liigirikkust märkimisväärselt, on vaja oluliselt nutikamat põllupidamist. Peame vähendama kemikaalide kasutust ja tõenäoliselt tulevad mängu robotid. Muruniidukist samm edasi on rohiv robot, kes korjab ära soovimatud taimed ning putukatele peale ei astu, või kui kedagi neist on saanud liiga palju, korjab nad sealt ära. See mudel on juba nii käepärast – kujutiste äratunmine on kiire, maadroonid on autonoomsed, need saavad end laadida päiksevalgusest jne jne.

Ukraina sõjas on õhk droonidest paks. Meil robotid juba viivad koju toitu, pakke… Maailm robotiseerub ja me hakkame toitu saama nupule vajutades. Tulevik on selline, et toitu toodetakse ruumides, kasvuhoonetes, kontrollitud tingimustes, täpselt siis, ku vaja, ja täpselt nii palju, kui vaja.

On täiesti selge, et minnes Marsile ja luues seal kolooniaid, mis ilmselt juhtub lähimate kümnendite jooksul, ei võeta sinna kaasa ei lehmi, kanu ega sigu. Lehm Marsil… on jabur, pigem ma kujutan ette, et seal on enne olemas sularahaautomaat ja tõhusad toidutootmise reaktorid. Marsil tuleb hakata toime tulema üle kahe korra väiksema valgushulgaga, kui seda on Maal.

Marek Strandberg

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet