Shylock – Mait Malmsten. Foto: Teet Malsroos

 

Draamateatri näitleja Mait Malmsten ütleb, et ei loe eriti meil ilmuvaid näitlejate elulugusid, peab neid Kroonika jätkudeks. „Mul on nende vastu tõrge, aga see on ehk vale arvamus.“

Umbes samasugune rahu, nagu peegeldub selles ütluses, iseloomustab üldisemalt meest, kes siinkirjutaja arvates on viimastel hooaegadel kõige stabiilsemat tippvormi hoidnud näitleja Eestis.

 

Kas sa tahaksid, et ma kirjutaksin sinust raamatu? Või keegi teine kirjutaks?

Ei, ma ei ole sellest sugugi huvitatud. Aga kui keegi võtab kätte ja kirjutab, siis ega ma ju kätt ette panna ei saa.

Taolised raamatud ehk ajaloo jaoks on toredad. Selliste raamatute väärtus tekib siis, kui neid loevad inimesed, kes kirjutatavaid isiklikult ei tundnud, nendega kokku ei puutunud elusast peast. Lugemisel, milline oli eluolu, mida tehti, kuidas mõeldi, on siis võibolla suurem väärtus kui praegu päevakajaliselt. Mulle väha meeldib raamat Jüri Järvetist, on hea raamat, on huvitav.

 

Sa oled oma isa moodi, vahel laval väga.

Me eile just mängisime Ugalas etendust „Meeste kodu“ kursavendadega. Elan seal isa Reinu kunagises garderoobis. Selle vastas on „Kihnu Jõnni“ meeskonna pilt. Aasta oli siis 1980…

 

Oled sa punninud vastu näitlejaks saamisele ka kunagi elus, et hakkan hoopis… ma ei tea, juristiks, majandusmeheks…

Ei ole. Kooli ajal hoidsin küll eemale näiteringidest ja sellistest asjadest. Neid ma natuke kartsin. Mõtlesin uljalt, et mis ma seal ikka pusin, mina lähen panga peale välja.

Näitlejaks saamise mõte ja soov oli… Arvan, et seal ei saanudki teistmoodi, veri on ikka paksem. Olen teatris kasvanud, see mõjutab nii palju. Mul ei tekkinud tõrget ega mingit muud mõtet.

 

Olen lugenud ja kuulnud teatriinimesi nii ka ütlevat, et nad ei tahaks oma lapsele niisugust ametit.

Mulle küll keegi nii ei öelnud. Ei hoiatanud.

 

Kuidas sa oma lastega teed, hoiatad?

Ei hoiata, nemad teevad, mida tahavad. Lapsed on ju külalised mul. Ma hoian neid nii hästi kui oskan, aga neil on oma tee. Kui keegi külla tuleb, siis ega ma ei hakka ju talle ütlema, mis ta elus tegema peaks või ei.

 

Sa kohe tahad näitleja olla?

Mulle meeldib mängida, jah. Ja selleks peab näitleja olema. Eks see näitlemise vaimustus… no mis vaimustus – ise enda tegemise üle rõõmu tundmine, eks see käi ka lainetena. Üles-alla, üles-alla, aga ega mul midagi muud küll pähe pole tulnud, ma peanäitejuhiks saada ei ole tahtnud.

 

On sul olnud ka selliseid perioode, kus on raske leida endas põhjust, miks lavale minna?

Jah, ikka on. Viimati paar-kolm aastat tagasi (küllap ikka rohkem, aastad lähevad kiiresti) oli selline auk. Olin ilmselt mingis mõttes üle töötanud, pidin koormust maha tõmbama. Tegin suved vabaks ja sellega seoses, et sain mitu aastat järjest puhata ja mingitpidi oma töödel ja tegemistel silma peal hoida – päris kõiki asju ei teinud, tuli isu tagasi. Tean seda ka, et päris kõiki asju ei jõua nagunii.

See on vist päris loomulik, et kerkib küsimus, mis asja ma ajan, kelle jaoks, kas enda jaoks, teistele… Ikka enda jaoks eelkõige. Kui see töö endale enam lusti ja rõõmu ei paku, siis tuleb järele jätta. Päris lõpetada ju ka ei saa, sest siis poleks leiba laual, aga kuidagi mõõdukaks saab muutuda.

Katariina Unt küsis kunagi aastaid tagasi, kohtusime telemaja trepil, et miks sa teed nii palju. Ma siis vastasin talle, et tahan oma nime kuldsete tähtega kultuuritaevasse kirjutada. Tegin osalt ju natuke nalja ka tookord, aga seal, see oligi niisugune hetk, kus oli viimane piir ka. Võibolla oli just see Katariinaga kohtumine ajendiks, miks ma hoogu maha tõmbasin.

 

No lähiminevik sul just tagasitõmbumist ei näita, filmid ja lausa n-ö nekroloogiosad jutti, üks peaosam kui teine. (2010. Jermolai Aleksejevitš Lopahhin – Anton Tšehhov „Kirsiaed“: 2010. Wilhelm Müller – Andrus Kivirähk „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…“; 2010. Panso – Paavo Piik „Panso“; 2011. Shylock – William Shakespeare „Võlanõudjad“; 2012. Andrei Sergejevitš Prozorov – Anton Tšehhov „Kolm õde“. )

Need on olnud ka kihvtid tööd teha. Ei oleks kuidagi saanud neid kõrvale lükata. On hästi pakutud ja neist on võimatu olnud keelduda. Rollid ja kooslused.

 

Kas näitleja peab tundlik olema?

Empaatiline tuleb igal juhul olla ja seda teistmoodi vist ei saa, kui tundlik olles. Muidu ju ei taipa sest maailmast midagi. Võib ka peegli ees oma rolli valmis teha ja lavale minna. Samamoodi saab läbi elu sammuda, tähele panemata, mis teised sulle ütlevad, mis elu sinu kõrval elatakse. Elad siis oma joonist. Ma arvan, et mina päris nii ei saa, ei oska. Mulle läheb ikka korda, mis ümberringi toimub. See mõjutab.

 

Filmis „Rotilõks“ mängisid meest, kelle korraldatud joomapeol „kaob“ hiigelsumma partei raha. See oli kole lugu. Kõik võtab inetu pöörde. Oli see müügitrikk, et öeldi – tegu on tõestisündinud looga?

See oli tõestisündinud lugu. Seda oli võimendatud ja veidi ehk nihestatud, aga see konflikt oli tõsine ja päris. See nii juhtus.

 

Ma kujutan ette, et näitleja elu elades – hommikul teatrisse, öösel koju ja nii iga päev, ei pruugi uskuda, et kusagil naabertänavas ollakse vägivaldne?

(Pikk paus) Vaata… (Pikk naer) Tee peal juhtub asju.

 

Ma olen märganud, et sa ei taha laval, oma rollides väga Mait Malmsten olla ja püüad leida oma tegelastes hoopis erinevaid jooni?

Mul oli mingi periood elus, selline aeg, kus esimene hoog oli möödas, kus rollid ei olnud nii karakteersed. Olid rohkem sellised sirgeselgsed tõsised härrased. No ehk võibki seepeale öelda, et olid minu moodi… (Naerab mõnuga)

Õnneks nüüd on teisiti läinud ja ma olen muidugi natuke teadlikult ka ennast surunud sellest mudelist välja, et endal oleks põnevam. Näed, me jõuame tagasi selle juurde, et näitleja tahab ikka ise ka lustida ja nautida oma tegemisi. Selliseid karakteerseid osasid on tõsiselt põnev mängida, neile osadele lahendusi otsida. Raske on ka, aga kuramuse põnev.

 

Voldemar Panso -Mait Malmsten. Foto: Teet Malsroos

 

No Mait Malmstenit ma küll ei oleks osanud eales ette kujutada Voldemar Pansona, ja veel sellisena. Olid sa seda mõelnud ise?

Ei olnud, ei olnud. Kui ma peeglisse vaatan – no mis Panso ma olen. See oli Merle Karusoo hullumeelne ettepanek. Ta tuli minu juurde, ütles, et sa oled nüüd sellises ja sellises eas, sinus on sisu, et sinuga peaks nüüd midagi hullu tegema. Ma ei osanud midagi hullu välja mõelda, võiks ju ikka teha midagi toredat…

Ja siis ühel päeval ta tuli mõttega, et teeme Pansot. Et on teatri juubel ja Panso juubel ja teeme sellise projekti. Ma selle n-ö projektiga olin nõus, et vaatame, mis saab. Suhtusin sesse tegemisse väga-väga suure kõhklusega, aga ta kuidagi rääkis mu pehmeks. Oli kuidagi selline jutt, et kui ei lähe, siis teeme 10 etendust ja kõik. Selline väike vabadus seal juures andis julguse. Teadmine, et kui läheb ikka päris puu taha, siis jätame katki ja unustame ära. Oli, mis oli.

Nüüd olen seda osa ikka 30-40 korda mänginud. Päris palju, arvestades selle loo marginaalsust. Me kartsime, et publik saab otsa, aga ei saanud.

 

Hiljuti esietendunud „Kolmes ões“ sa tegelikult kaaperdasid lavastuse, mängides kõrvaltegelase peategelaseks. Võiks ju arvata, et te lavastaja Hendrik Toomperega nii kokku leppisitegi?

Sellega oli nii, et Hendrik aasta enne tuli selle jutuga, et kas ma mängiks Veršininit „Kolmes ões“.

 

Jah, loomulikult Veršinin.

Mina ütlesin ahahh. Nädala pärast helistasin talle tagasi ja ütlesin, et ma ei taha Veršinin olla. Koolis ma olin seda juba teinud. Teisest küljest, loomulikult, eks praegu oleks midagi kindlasti teistmoodi. Pigem nüüd ma olen õiges vanuses seda meest mängima – jutud kõlavad teistmoodi ja nende tähendus on mulle teine. Jah, aga põnevam oleks midagi muud teha.

Hendrik tuli minu soovile vastu ja nii see Andrei mulle sai ja sattus. Ja ma olen selle üle väga õnnelik.

 

Seks õnnelik olemiseks on põhjust, mu meelest sa mängisid Andrei nõnda suureks, nagu seda kunagi pole tehtud. Temas oli lisaks enda traagikale ja koomilisusele ka see, mis tavaliselt just Veršininis. Vägev!

Nojah, seal oli jälle see, et Pansot tehes oli mul juba kõht korraks ees, padjake. Ma mõtlesin Andrei peale ja otsustasin, et paneme veel suurema padja ja… tead, mis nali… seda tehes ma mõtlesin, et see on nüüd siis selline teater, millest ma lapsepõlvest saadik olen unistanud: paned ema riided selga, rätiku pähe ja oled keegi teine. Mõtlesin, et vaat nii, nüüd ma hakkangi seda tegema. Olengi oma lapsepõlve mängudes. Olengi keegi teine.

 

Armsasti kõlab see 21. sajandi iroonilises ilmas.

No just noh. Panin suure kõhu ette, korgid põskedesse… Kujutad ette, kui keegi seda mulle oleks kümme aastat tagasi soovitanud? Ma oleksin ta välja naernud ja kuu peale saatnud, et nii tehti sada aastat tagasi ju. Aga just nüüd ja praegu saab ka nii. Mul on endal selle üle väga hea meel.

 

Juut Shylokile “Võlausaldajates” sa ka panid väikese ninakõverduse lisandiks.

No just, grimmitoas on juba nali, et ilma lisadeta mina enam lavale ei lähe. Kõigil stendidel ripuvad Maidu ninad ja Maidu vuntsid. See on väga lahe, ma kavatsen seda veelgi proovida. Protsess käib.

 

Jälgid sa seda, mida teistes teatrites tehakse ja kas see sind vahel kadedaks ei aja, mis tehakse NOs või Krahlis…?

Jälgin ikka, aga päris hullupööra kadedaks see mind ei ole ajanud. Draamas on selles mõttes õnnelikult igasugu asju koos. Erinevalt mõtlevaid inimesi, erinevaid stiile, kirju seltkond koos läbi selle kahekümne aasta, mis ma ses teatris kohe varsti olen olnud. Mul ei ole väga põhjust olnud kuhugi mujale tahta. Lisaks ma usun, et kui on aeg, siis jõuab. Kui vaja, siis küll see ka tuleb.

Mus on kadeduse ja imetluse segu NO edu üle. Mul on kohutavalt hea meel nende sellise lennu üle. Aga nii mõneski nende tükis ma kaasa mängida ilmtingimata ei igatseks. Nad on seal sellist teed läinud, mis mulle väga sümpaatne ilmtingimata ei ole.

Neile seal kangesti meeldib võidelda ja näpuga näidata, kuidas peaks elama. Ma ei ole teatris selline võitleja ja ma seda doktriini väga ei jaga. Usun, et elamust… seda, miks teater on, saab kuidagi teistmoodi ajada. Samas on kõike vaja, ega muidu teater elus ei püsiks. NO inimesed on Eesti mõttes teatri vihased mehed. Samasuguseid asju ikka tehakse maailmas. Tunnistan, et minus on vähe punkarit.

 

Äkki ka see on sul geenidest? Sinu isa käis teatris tööl ikka ülikonnas ja lipsuga. Nii tähtis oli see talle.

Nojah, eks need ole hoiakud, mis pärit jälle tema eelkäijatest. Kikilipsud proovisaalis. Ma ei pea silmas mingisugust kapseldunud mõtlemist, võid ju tööl käia teksadega või pintsakuga, väline vorm ei ole ilmtingimata tähtis… Eskola ütles, et stiil teeb inimese ja muidugi, kui see on jõuline, siis see on ka seisukoht, hoiak…

 

…Eero Neemre, ta oli Saksa ajal Ugala peanäitejuht, rääkis, kuidas tollal näitlejad Viljandis moodi määrasid.

Nii räägitakse jah. Pinnast näiteks. Praegu on paljus sama. NO teater kujundab paljude seisukohti, kes välja minnes vaimse kikilipsu ette seovad. Lodevust seal ei kohta. Teater peab, no võiks sellist jõudu omada. Igasugusel loomingul on mingi kaugem eesmärk. Ega maailma ei päästa, aga üht inimest, üksikisikut võib rõõmsamaks, mõtlikumaks, leplikumaks, mässulisemaks, empaatilisemaks muuta küll. Õnnelikumaks.

 

Kuidas sul osad tulevad, kergelt?

No näiteks see juba räägitud Panso küll kergelt ei tulnud. Vastutuse koorem oli see, mis asja raskeks tegi. Seal ma ikka pärast kontrolletendust garderoobis nutsin närvipingest. Nutma ajas, kui sain aru, et võeti vastu, neelati alla, sain hakkama. Kõõksusin erutusest ja seda saab küll nimetada raskeks protsessiks.

Ei teagi, mida see tähendab – raske, kerge… Mõtled mingid nipid välja, kohandad ennast, harjutad, see kõik on ju selline loomulik töö osa. Ma ei tea, kas see teeb rolli valmimise raskeks või kergeks. Äkki hoopis midagi muud, mingi väline vastutus, nagu Panso puhul oli.

Osa suurus ja tüki vedamise vastutus teeb osa alati ka kaalukamaks ja raskemaks. Samas pusida on väga mõnus ka väikese osa kallal.

 

Ega näitleja töö aastatega kergemaks ei lähe, et saadki selgeks. Ikka oodatakse uut ja paremat.

Nii on küll, aga see raskuse koorem ei tule ju ootamatult, see on prognoositav ja ette teada. Selleks ju kogu aeg ennast ette valmistad.

 

Kas saad ja julged juba osadest ka ära öelda?

Jah, ma olen öelnud küll, võtnud julguse rindu ja öelnud, aga need äraütlemised pole sugugi kergelt tulnud. Tagantjärele mõeldes, ma ei ole enda arvates valesti teinud. Enda jaoks olen ausaks jäänud. Mugav ära ütelda ei ole, aga teha pikalt proove osa ja näidendiga, millesse endal usku ei ole, oleks ka publiku petmine. Aga nagunii igasugune äraütlemine tundub ülbe.

 

Milline see su esimene kutse oli, millest oma teatritee algust arvestad?

1993. aastal, kui õppisin lavakooli kolmandal kursusel ja Mati Unt kutsus mind „Naiste kooli“ mängima. Siis kohe võeti mind tööle ka. Tuleval aastal saab sellest siis kakskümmend aastat.

 

Kas sa õpetada ei ole tahtnud, seda, mida oled õppinud?

Kui Priit Pedajas võttis selle kursuse, kus õppisid Britta Vahur ja Lauri Lagle ja Mariliis Lill, siis ta kutsus mind enda juurde. Ma pool aastat suutsin olla, arvasin, et midagi ma äkki oskaks öelda, aga – see oli nii õudne. Hirmuunenägu! Ma tahtsin, et see tund lõpeks, kohe, kui ta algas. Ma ei osanud seal mitte midagi teha. Ma isegi teadsin, mida ma tahan rääkida, aga… see oli esimene semester ka. Mingit täielikku Ad ja Bd õpetada… Mõtlesin vaid sellest, kuidas ma ei osanud ja kuidas see mulle huvi ei paku. Hiljem, kui tegu oleks olnud konkreetsete tükkidega, oleksin ehk olnud abiks. Ma olin jalus ja olin äpu. Kui oleksin edasi jäänud, oleksin nende inimeste elu ära rikkunud. Tulin tulema.

 

Kuidas sul Andres Puustusmaaga kinotegemine klappis?

Oi, väga hästi. Ta lõpetas just Varssavis filmivõtted. Me seda koos valmistasime isegi ette. Pidin seal ka kaasa tegema, aga teatavasti filmis on nii, et ajad ja raha, need käivad oma rada pidi, neil on mingi tabamatu loogika. Ühel hetkel, kui see aeg kätte jõudis, et nüüd võiks tegema hakata, see oli detsembris, siis ma ei saanud enam. Nii ta läks.

Puustusmaa on erakordselt äge ja on proff. Ta aitab sind näitlejana tohutult, tal on nii hea terav silm ja pidurdamatu fantaasia. Lisaks sellele väga head käsitööoskused filmi alal. Annaks nüüd, et tal läheks kohe väga hästi. “Rotilõks“ muide müüdi ühele Vene telekanalile maha ja kusagil seal seda näidatakse.

Need Vene näitlejad, keda mina kohtasin Puustusmaaga filme tehes, olid ikka teistmoodi. Erakordselt sõbralikud, erakordselt avatud ja lahked, kirglikud ka oma emotsioonides. Väga kihvt seltskond, mulle sobib.

 

On siis filmis ja teatris rolli tegemisel mingi vahe?

Ausalt öeldes ei ole mingit vahet. Mõne asja suhtes tuleb ehk filmis enam tähelepanelik olla, teada, mida seal lihtsalt ei tohi teha.

Mul sellisel puhul ikka Jüri Järvet tuleb meelde. Ma pole teda elusast peast kunagi laval näinud, aga telelavastustes ja filmides küll, sealt saab aimu. Aimu sellest, et kui sul on selge, mis asja sa ajad, kui oled aus enda ja publiku vastu, partnerite vastu, siis tõenäoliselt ei muutu midagi. Ükskõik, kus sa mängid, filmis või teatrilaval. See on selline emapuu, et kui mõte on selge ja on tahtmine, siis, ma kujutan nii ette, ei pea ka teatris ilmtingimata väga erivahendeid kasutama, et su mõte viimasesse ritta jõuaks. Ikka öeldakse ju, et tee suurelt ja filmis siis nagu ei tohiks teha. Kusagil seal mingi tõeiva on, aga sisuliselt ei ole vahet, hea osa on hea osa nii filmis kui laval.

Lavastajad?

Mulle on nad õpetajad olnud ennekõike. Minu asi on välja pakkuda ja siis on kõik vastastikune koostöö.

 

Mis võiks tänasest jääda püsima kultuuripilti, noh, ka kahekümne aasta pärast?

See peab täna olema ikka kordi erakordsem kui see, mis kunagi sellesse pilti jäi. Infotulv, kõige väljapakutava rohkus on ju meeletu. Ma pakun, et kunagine „Kolm õde“ või „Pilvede värvid“, mis kõnetasid mitmel moel, sealjuures poliitiline vastalisuse kontekst, see kõik oli väga äge. Oli valus ja puudutav. Praegu ei tea keegi, mis inimesi raputaks, kõik on nivelleerunud.

 

Andrei Sergejevitš Prozorov – Mait Malmsten. Foto: Teet Malsroos

 

Vaat jah, aga see, kui näitleja Malmsten loob suurepärase “Kolme õe” vennase Andrei, jääb. See on üle aja.

Ma olen nõus, mulle meeldib selline hoiak… Mulle meeldib vanade maalikunstnike pöörane täius. Käsitööoskus meeldib. Nende teos ei pruugi mind ju täna sotsiaalselt üldse kõnetada, aga ma tunnen selles ilu ära ka täna. Täius lummab igal ajal. Sotsiaalne on ajalik, ilu ja täius on ajatu.

Kunst kunsti pärast on ka kunst. Oskar Wilde kestab üle aja kindlasti. Oma säravate mõttekonstruktsioonidega. See on nii osavalt ja kaunilt öeldud, sellepärast. Ta ei ütle ju midagi uut, aga see, kuidas ütleb, jääb pidama. See on esteetiline elamus, see vapustab ja jääb vapustama tundlikke inimesi.

Elujõuliseks osutub ikka see, mis seda väärt on. Mina ei muretse selle pärast, et meie inimesed õpivad vähe matemaatikat ja palju suhtekorraldust. Pehmeid väärtusi oleks maailma ikka oluliselt enam juurde vaja. Ega ma ei mõtle nii, et matemaatika kurjust tekitab, aga me ei peaks maailma nii pragmaatiliselt suhtuma. Ma arvan, et kui meie teeme plaane, siis Jumal naerab.

 

Kui palju sa mõtled oma isa peale, et kuidas tema seda osa teeks või toda?

Sellega on niimoodi, et ega ma ei mõtle eriti. Tema nägemised jäävad nii kaugesse aega, et mul puuduvad n-ö professionaalsed mälestused. On emotsionaalsed mälestused tõesti, aga see, et kuidas ta midagi tegi, on hägune. Samas ma tean, et on geenid, vaatan tema pilti ja see žest on sama. Ma vahel tahaks isale näidata, milline on tänane Viljandi ja muidugi ma tahaksin, et ta vaataks neid etendusi, kus mängin.

 

 

Mait Malmsten: „Üks mind väga mõjutanud lavastusi on Raivo Trassi „Kõrboja peremees“, Vargamäel 2001. aastal. See oli mulle silmi avav, seal juhtus minu jaoks midagi erakordselt kummalist.

Tegime Rakvere teatris proove. Juba see, et mind sinna mängima kutsuti, oli üllatav, sest seal oli neid Kõrboja peremehi küllaga, eesotsas Üllar Saaremäega. Nii et, ei tea miks… Aga põnev oli, selline mitte liiga kodune. Ja siis läksime proovisaalist kohapeale ja… puud ja põõsad ja see koht ise ütlesid mulle, mismoodi peab mängima. See on nii kummaline, selline hullu jutt, aga nii oli.

Ma ju ei saa öelda, et suutsin olla loodusele partner, aga tema mind õpetas, mismoodi olla. Kuni selleni välja, et miskis proovis Trass ütles, et mine nüüd sinna ja tule sealt lärmiga sisse. Ma natuke vaatasin seda olukorda ja ütlesin talle, et anna andeks, Raivo, ma ei saa tulla. Ei saa, sest see ei ole õige. Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, õigemini minus seda ei olnudki, see julgus oli puudes. Nemad rääkisid, mina ütlesin edasi. Raivo kehitas õlgu, et mis sa hulluga ikka teed, ja hiljem selgus, et nii ongi õige. See, jah, oli mu jaoks rabav. Niisuguseid asju ei juhtu tihti ja ma olen nii õnnelik, et see juhtus ja minuga juhtus. Ja et ma seda märkasin.“