Näitleja ja pärimusmuusik, Ela ja sära stipendiumi saaja, Eesti Rahvakultuuri Keskuse suulise pärandi spetsialist Maili Metssalu kutsub üles saatma oma imelugusid, mille aluseks inimestega sündinud lood.

„Meie esivanemad on uskunud hingede liikumisse, krattide, inglite, haldjate ja loodusvaimude olemasolusse, kogetud on nii kodukäijate kohalolu kui nähtud ka päkapikke! Kas need imelised nähtused on kuhugi kadunud või kohtutakse nendega ka tänapäeval? Kutsume üles inimesi, kes ise midagi või kedagi imelist on elus kohanud, oma lugu kirjutama/salvestama ja meile saatma,” on kirjas üleskutses. Oodatud on nii tekstid, heliklipid kui ka videosalvestused.

Maili Metssalu räägib oma üleskutsest ja selle laiemast mõttest. Tähtis on ka põlvkondade side.

Millega Eesti Rahvakultuuri Keskus üldse tegeleb?

See on päris suure mõjusfääriga asutus. Erinevad osakonnad tegelevad eri liinidega. Näiteks on toetuste osakond ja ka koolitusosakond, mis pakub täiend-ja kutsekoolitust väga erinevates kultuurivaldkondades. Seal on olulisel kohal muidugi rahvatants ja koorilaul, aga leidub ka palju koolitusi, mis puudutavad kultuurikorraldust, lepinguid jne. Ühesõnaga kõik see, mis kultuuriinimesele tuge ja teadmisi pakub.

Vaimse kultuuripärandi osakonnas, kus mina töötan, on rakendamisel UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon, millega Eesti on liitunud. Konventsiooni eesmärk on kaitsta vaimset pärandit terves maailmas ja selle järgimine tähendab tegutsemist, jälgimist ja kaasaaitamist, et vaimne pärand elaks rahva hulgas.

Kuidas ma küll ilma selleta olen hakkama saanud… Too palun mõni näide ka.

Kui näiteks inimesed praegusel linnastuval ajastul ütlevad, et oh, milleks meile rahvakultuur, siis saab küsida, kas nad saunas käivad. Muidugi! Järelikult tegelevad otseselt rahvakultuuriga. Rahvakultuur on olemisviis. Veel lihtsam – ka pudrutegu on vaimse kultuuripärandi nähtus. Need on asjad, mis on põlvest põlve meieni jõudnud.

See ei ole nii spetsiifiline, et saun on vaid suitsusaun, vaid laiem, näiteks ka peretraditsioonid, sünnipäevade tähistamine… Iseenesest lihtsad asjad, aga just need, mis täidavad me elu omatundega.

Ma ei mõista ikkagi, miks sellise iseenesliku ja inimeste poolt nagunii elus hoitava jaoks peab olema riiklik ametkond?

Tähtis on seda iseeneslikku väärtustada, sellele tähelepanu pöörata, fookust teravdada… Suurel pildil, et kogukonnad saaksid aru, et nad teevad ägedat asja, mis on elus ja väärtuslik. Meil on rahvakultuuri spetsialistide võrgustik üle kogu Eesti. Tantsud, toit, muusika, eluviis, elukombed – see kõik on põimunud meie omakultuuriga, rahvakultuuriga.

Millega sina rahvakultuuri keskuses tegeled?

Tegelen suulise pärandiga – jutud ja lood. Olen sellel kohal olnud viis kuud ja minu eelkäija oli Piret Päär, muinasjutuvestja.

Mis su teema on?

Olen oma kohuseks võtnud, et muinasjutud jõuaksid tänapäevastesse kanalitesse. Eesti muinasjutud Spotifysse ja YouTube´i. Tuleb minna sinna, kus on inimesed. Et näiteks lapsed saaksid panna mõnusalt me oma muinasjutud käima, ei ahmiks kogu aeg vaid välismaa kraami.

Kuidas sa seda teed? Tõsi ta on, et kõik digitaliseerub. Ja tõesti ilus vana keel jääb äkki ka ellu, mis siis, et läbi ekraanide.

Jah, minu meelest peaksid muinasjutud ja lood, ka keel säilima mitmel tasandil. Oluline on käia ajaga kaasas, et rahvakultuurist ei mõeldaks kui iganenust. Rahvakultuuril on tänapäevaste kanalite kaudu pakkuda väga ägedat kogemust.

Me oleme Raplas Susi stuudios muinasjutte sisse lugenud koos oma kursusekaaslaste, professionaalsete näitlejate Kait Kalli ja Ragne Veensaluga. Need lapsed, kelle peal meil on õnnestunud kuulamist testida, on olnud nii-öelda sillas. Kuulavad ja süvenevad, küsivad.

Teine liin, mida ma arendan, on videoliin. Seal ma just meelega ei kasuta näitlejaid. Kasutan selliseid inimesi, kes on loomult väga hea jutusoonega. See muide avaldub palju just pärimusmuusikute hulgas. Näiteks Juhan Suits, teda teatakse kui Svjata Vatra torupillimängijat. Temaga on kohe tulemas üks video. Ta on selline mees, et kui on seltskonnas, siis sa lihtsalt jääd teda kuulama.

Minu soov on julgustada kõiki inimesi jutte rääkima, kuulama ja märkama neid, kes räägivad ägedalt.

Märkasin sinu üleskutset „Leia oma lugu”. Miks see oma lugu nii tähtis on?

Kui ma selle üleskutsete sarja käivitasin, siis esimene osa sellest oli „Leia oma vanavanema lugu”. Selle üleskutse tuum peitus põlvkondade omavahelise suhtlemise ärgitamises, aktiveerimises. Sellele üleskutsele reageeris 108 osalejat, kellest enamik olid lapsed ja noored. Nad saatsid nii videosid kui helikatkeid kui tekste. Neid lugedes, kuulates ja vaadates ma olin sõnatu, sest see oli nii ilus! Tajusin ja kogesin, et sellega on tegelikult väga hästi. Lapsed meelsasti kuulavad vanavanemaid. Vanavanemate lapsepõlvemälestused läksid neile korda.

Osa olid teinud põhjalikku uurimistööd. Kui kellelgi endal ei olnud vanaema, vanaisa, mindi naabritädi juurde, kes üle 80 aasta vana, ja pandi põhjalikult kirja tema elulugu. Tundus, et nad tahtsid seda teha ja see läks neile korda. Õpetajad olid abiks ja tähtis on see, et seda ei tehtud ülejala, vaid põhjalikult ja keskendunult.

Ma usun, et selline suhtlus aitab mälu hoida. Paljud pisikesed said teda kasvõi seda, et vanasti polnud mänguasju, neid tehti ise. Sellised lood… väga tugevad lood, mida tahaks kohe hakata lavastama või filmiks tegema. Ilusalt palju lugusid on me rahva seas.

Kuidas neile lugudele läheneda?

Rahvakultuuri keskus varem ei ole olnud sellises koguja positsioonis. Aga minu arvates on sellest vähe, kui üksikud käivad koolides või raamatukogudes muinasjutte rääkimas. Ma tahaks, et lugude jutustamise ja kuulamise õhkkond kestaks ja et inimesed hakkaksid seda märkama. Väärtuse juurde loomine on inimeste enda teha. Minu võimalus on see, et ma ei lähe ise jutte koguma, vaid lasen selle protsessi rahva hulka. Et hakataks märkama!

Su järgmine üleskutse on niisiis „Imelood”?

Imelood on keerulisemad kui lapsepõlvelood, neist julgetakse vähem rääkida. Aga ootame nii pärimusliku taustaga lugusid kui ka neid, kus keegi imekombel pääsenud on või näiteks millegi juhtumist ette on tajunud.

Kui ma sulle räägiksin, et näen igal jõuluajal Paka metsas seitset päkapikku, kel habe põlvini, kuidas sa sellesse suhtuksid? Mõtleksid ju, et mul on peas miski korrast ära?

Mina mõtleks hoopis, et üliäge, aga ma tean, et kui neid kohtaksid, siis ei sooviks sina sellest kõigile rääkida.

Saad õigesti aru. On asju, mis nendest rääkides läheksid justkui katki. Imelugusid kuulutavad need nõiad, kes nõiakuulsusega raha teenivad. Kuidas sina ikkagi julgesid haldjate ja päkapikkude juurde tulla?

Mulle juba väga meeldib see protsess, mis selle teema ümber on käima läinud. Mulle meeldib teada juba ainuüksi seda, et inimesed neid imelugusid enda sees hoiavad ja vaid vähestega jagavad. Kuid mulle on rääkima hakatud. Kuulan neid lugusid ja tõden, et rääkijad on täiesti normaalsed inimesed, mitte mingid vuuduu-tüübid või šarlatanid. Inimesed kogevad imesid ka täna ja seda ma tahtsingi teada. Mulle endale meeldib motiiv, kus mõne veekoguga seoses on tähud näkki – pikkade mustade juustega naine, kes kivil istudes juukseid kammib ja ka sellist lugu jagati minuga. Otsingi kinnitust, kas needki lood on veel olemas ja elus.

Imelugude kogumise tähtaeg on lühike…?

Jah, sellised asjad käivad lainetustena. Alguses on vaikus ja siis, kui lõpptähtaeg läheneb, hakatakse neid hoolega saatma. Mul on tunne, et me seekord pikendame tähtaega, mis praegu on 1. veebruar. Jälgige Eesti Rahvakultuuri Keskuse kodulehekülge.

Praeguseks on juba mitmeid imelugusid saadetud. Osades on ka tajuda teatud küsimärkide ehk kirjeldatakse nähtut ja öeldakse juurde, et ma ei teagi, mida ma päris täpselt nägin, aga olen siiamaani hämmingus. Lugusid saadavad need, kes hoiavad oma lugusid õrna tundega ja on äkki oma looga üksi jäänud. Ootame imelugusid kõigilt, kes julgevad avada oma tundemaailma. Selleks on nüüd võimalus ja koht.

Silla kõrtsi imelugu

Maili Metssalu

See lugu, mille ma nüüd räägin, on enam kui sada aastat vana. Raplast Raikkülla viiva tee ääres on Silla kõrts. Ühel varahommikul, kui kõrtsilised hakkasid koju minema, kuulsid nad jõe kandist kostvat nuttu. Nad läksid hääle suunas ja nägid, et silla kõrval suure kivi otsas, vee sees istub pikkade tumedate juustega naine, kes kammib oma juukseid ja nutab. Naine kordas fraasi: „Päev juba varsti käes, aga meest vaest ei tulegi.” Kordas ja kordas seda.

Siis ühel hetkel hakkas Rapla poolt kostma hobuste kabjaplagin. Ilmus suur must tõld, neli hobust eest. Kui tõld oli silla peal, läks tõllauks lahti, sealt hüppas välja mustas kuues mees. Hüppas üle silla käsipuu, haaras naise kaenlasse ja nad kadusid vette. Tõld sõitis Raikküla poole edasi. Nägijad olid jahmunud, asja lähemalt vaatama minnes leidsid silla käsipuu küljest naela otsast tükikese musta sametit. Keegi ei olevat julgenud seda sealt aastaid ära võtta.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arber.