Maarja Kangrost sai hiljaaegu Eesti Kirjanike Liidu juht. Ta on esimene naine ses ametis. Rakvere teater on just samal ajal toomas lavale Kangro väga isiklikku lugu naiseks olemisest.

Räägime Maarja Kangroga inimese kujunemisest – kuidas mõjutas seda kasvamine loomingulises kodus, kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro tütrena. Räägime kirjandusest ja filosoofiast. Õige oleks küll öelda, et kirjutame, sest kirjanike liidu uuel juhil on parajasti väga kiire aeg ja silmast silma me seekord ei kohtu.

***

Te kirjanike liidu esimeheks valimise peale mõtlesin, kes naiskirjanikest on mu elu mõjutanud, ja välja mõtlesin, et see oli Astrid Lindgren – „Kalle Blomkvist” ja muidugi „Hulkur Rasmus”. Astrid Lindgreni miski hellus on kindlasti mu hinge silunud ja seda maailma õnnelikuma pilguga vaadata aidanud.

Nukker, kui olulisi naiskirjanikke on olnud ainult üks. Agatha Christie’it ehk lugesite lapsena ikka ka?

Jah. Aga Lindgreni puhul edasi mõtlesin, et ta esimene tõlkija Vladimir Beekman oli tippkommunist ja praeguses mõistes pikaaegne kirjanike liidu juht. Kui neid tõlkeid ei oleks olnud, oleks minuaegsete laste kirjandus olnud võib-olla vaid Arkadi Gaidari „Timur ja tema meeskond”, mis muidugi ei olnud ka kehvasti kirjutatud. Kuidas te sellist asja seletate?

See, et keskkomitees ja ülemnõukogus istunud inimene tõlkis hästi Lindgrenit, ei peaks vajama mingit seletust. Jaan Rääts istus ka ülemnõukogus ja oli hea helilooja.

Tuleb arvestada, kuidas nägid need inimesed toona oma annete realiseerimise võimalusi. Mõni jäi põranda alla, mõni astus parteisse, aga polnud seepärast veel mingi nüri okupatsioonimeelne kommunist. Mõni oli sedagi, aga mitte Beekman, kelle kohta need, kes teda tundsid, kinnitavad, et ta olevat olnud väga meeldiv inimene.

Martin Heideggeri natsiminevik häirib mind rohkem.

Milline kirjandus meeldis teile lapsena, teismelisena, hiljem…? Mida loete praegu?

Lapsena hakkasin üsna ruttu lugema krimi- ja ulmekirjandust, teise klassi lõpus lugesin Conan Doyle’i, seejärel tuli Christie, siis tekitas erilist vaimustust Helen McCloy “Kaks kolmandikku vaimu”. Ja siis tuli juba ulme. Kaheteistaastaselt oli mu lemmikraamat [Daniel Keyesi] “Lilled Algernonile”, aga nii oli see vist paljude mu põlvkonnakaaslastega. Mäletan, kuidas juba “Mirabilia”-sarja kujunduse nägemine erutas.

Neljateistaastaselt muutusin järsku diibiks, hakkasin lugema ainult tõsiseid teoseid, hülgasin žanrikirjanduse. Mulle väga istus modernne äng, meeldisid Max Frisch, Dürrenmatt, Kafka, Camus ja Sartre, Iris Murdoch. Aga ka ühiskonnakriitika istus, lugesin teismelise innuga näiteks Elsa Triolet’ romaani “Roosid järelmaksuga”. Olin mingi aeg ikka väga, väga tõsine teismeline, mu vaimulaad oli nagu kriipivalt atonaalne muusika.

Praegu loen mitut asja korraga, kuigi see pole süvenemiseks hea meetod. Lehitsen ja mõtlen, mida eesti luulest välismaale soovitada.

Arvan, et olete mõelnud sellele, kust tekib inimese pähe maitse ja maailmavaade. Mis ajast te oma meeldimisi ja maitset mäletate? Kuhu te oma mõtetega tänaseks olete jõudnud?

Oma maitseid mäletan üsna varasest ajast. Ikka on meeldinud õuduslood, ängistavad süžeed, kiired tempod, jõulised rütmid, teravad ja hapud maitsed, marineeritud toidud. Mingitest loomupärastest eelistustest, maitsekalduvustest ei saa nii lihtsalt vabaneda, ei kulinaarias ega ka kunstides.

Aga tõlkimine on andnud võimaluse eri vaimu- ja tundelaadidesse sisse elada, kirjanduslikku empaatiat arendada. Mulle meeldib, kui ka kõige karmimas tekstis on autori peenekoelisus ja tundlikkus teiste suhtes ikkagi aimatav. Hea autori puhul on see nii.

Millal te hakkasite aru saama, et teie ema on kirjanik ja isa helilooja, kes kirjutab oopereid? Mis see teile tähendas?

Võib-olla kolme-neljaselt. Isa kirjutas Õismäel klaveri taga meie kõrvaltoas, mängisime õega tema muusika saatel. Käisime vaatamas etendusi, kus oli isa muusika.

Ema luges meile ette oma käsikirju, proovis neid meie peal järele. Väikese lapsena võtad seda loomulikult, arvad, et asjad nii käivadki, aga koolieas hakkad aru saama, et teiste jaoks, seejuures õpetajate jaoks, pole see “normaalne”. Inimestel on eelarvamused, mis vahel mõjuvad vahel väga ebameeldivalt.

Samas olin ma selline vastikult varateadlik laps, et mulle see “intelligentšikute” seast tulek lõpuks ka meeldis, just vastureaktsioonina.

Miks te ei valinud muusiku või helilooja teed selles elus?

Mnjah, ma ei valinud ju ka arsti ega kujutava kunstniku teed.

Aga mul oli varases lapsepõlves väga kramplik ja kuri klaveriõpetaja, õigupoolest õnnetu inimene, kes ei sobinud oma alale üldse. Tunnid temaga võtsid ära eneseväljenduse rõõmu ja usu, et ma muusikas midagi huvitavat välja pakkuda oskaksin.

Hiljem sain väga hea õpetaja Helve Kuuskmanni, aga selleks ajaks olin ma juba muutunud hingelt teoreetikuks ja teistsugustes kategooriates mõtlevaks tüübiks.

Kui tähtis on teie jaoks Ruila? Paik, kus te ema Leelo Tungla vanemad olid kooliõpetajad. Paik, millest ta kirjutab kinolinalegi toodud romaanis „Seltsimees laps”?

Mu ema, noorem õde ja õetütar elavad seal ja ma püüan seal korra nädalas ikka käia. Pühapäeval koristasin koos laiendatud perekonnaga Ruilas hoogtöökorras aeda, seal toimus õepoja sünnipäev.

„Seltsimees lapses” on tähtsal kohal hea lapse teema. Kas te olite hea laps?

Olime õdedega ses mõttes head lapsed, et tegime palju tööd. Aitasime isa majaehitusel, kaevasime aiamaad, nägime maja korrashoidmisega vaeva, 11-aastasest saati oli maja ümber muru niitmine minu õlul. Aga tollal vist paljud lapsed tegidki rohkem tööd kui praegu.

Olin väga iseseisev laps, kes tahtis ruttu täiskasvanuks saada, lapsestaatus ahistas mind, ei sobinud mulle. Vanemad ei ole kunagi koos minuga õppinud, esimese klassi algul juhendas mind vanaema, aga mõne kuu pärast vastutasin kõige eest ise.

On teil olnud ka selline periood elus, kus vastuhakk on ainus võimalus olla omamoodi, olla ise, jääda või saada iseendaks?

Neljandas klassis sain aru, et kiituskirju ei kõlba kogu aeg saada, see oleks justkui koostöö nõukogude võimuga. Arvan, et mind mõjutas see, et üks vanemate tuttav rääkis uhkusega, kuidas tema muidu viieline poeg oli nn punastes ainetes kolmed saanud.

Hakkasin tundides vastamist niimoodi välja arvestama, et ma poleks kollaborandist oivik. See polnud alati lihtne, sest asjad ju huvitasid mind ja jäid seetõttu meelde. Käitumine läks ajaga provokatiivsemaks, mõned õpetajad ähvardasid mind Kaagverre saata. Aga ega ei saadetud, sest ma käisin ka olümpiaadidel. Mu käitumise pärast on vanemad küll pidanud kooli tulema.

Aga olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla ise, tuleb praegugi ette, erinevas mahus.

See jutuajamine teiega ilmub emadepäeva eel. Teie romaan „Klaaslaps”, mis ilmus 2016. aastal, on valus dokumentaalromaan kunstviljastamisest, mis läheb viltu, ja naine on sunnitud seepärast aborti tegema. (Palun vabandust nii banaaalselt kõlava kokkuvõtte pärast.). Kas valu raamatusse kirjutamine leevendab valu?

Teraapia on üks kirjutamise tähtsaid funktsioone muidugi, nii on see olnud läbi aegade. “Klaaslaps” on nüüdseks nagu kellegi teise kirjutatud raamat, kellegi teisega juhtunud lugu. Ma ei oska vist kohaselt reageeridagi, kui keegi hingevärinal küsib, kuidas ma ikka midagi nii isiklikku julgesin kirjutada. Lugu oli sedavõrd isiklik, et muutus avaldades peaaegu ebaisiklikuks.

Tuleme tagasi inimese huvide ja maitse kujunemise juurde. Kust on pärit teie filosoofiahuvi?

Te vist küsite seda seepärast, et olen tõlkinud itaalia keelest mõned filosoofiaraamatud: Gianni Vattimo “Modernsuse lõpu” ja Giorgio Agambeni “Homo saceri” sarja esimese raamatu ning kaks õhemat teost.

Agambeni raamatud tõlkisin seepärast, et mu meelest oli nende järele vajadus, ka kunstnikud tahtsid oma teoseid tema ideedega toestada ja teda tsiteerida. Korraga oli nii, et Agamben võttis justkui väga hästi kokku kõik selle, mis poliitilises maailmas toimus ja oli toimunud läbi aegade – selle, mis mõnes mõttes oligi lääne võimukäsituse aluseks. Agambeni käsitlused võimu biopoliitilisest olemusest, kvalifitseeritud ja kvalifitseerimata elust, homo sacer’ist ehk lindpriist, eriolukorrast – see oli see, millega humanitaaria, aga ka kunstnikud aina tegelesid.

Vattimo raamatu tõlkisin seepärast, et see oli itaalia filosoofias nii tähtis kokkuvõtlik kogumik, üks nendest 1980-1990. aastate “lõpulugudest” (nagu Danto “Kunsti lõpp” jne). Vattimo oli õppejõud Torino ülikoolis, kus minagi Erasmuse stipiga käisin. Ah jah, vahepeal lugesin suure huviga ka Jacques Rancière’i mõtteid esteetika ja poliitika läbipõimitusest, kirjutasin temast ja tegin temaga intervjuu, väga sümpaatne inimene.

Aga filosoofiahuvi on ju inimesele loomupärane, juba väikesed lapsed tahavad teada, mis on, miks on, kuidas on ja kust me seda teame, et see nii on. Teismeline loeb või luges vähemalt vanasti eksistentsialiste ja Nietzschet, leidis sealt mingeid puutepunkte oma elutundega.

Ühtedega läheb hiljem nii, et nad spetsialiseeruvad mingile kitsamale tegevusele, lihvivad mingeid rutiine ja suurte abstraktset laadi küsimuste küsimine pole enam oluline, tundub ebaadekvaatnegi. Kuhu see viib, kui neid ebaprofessionaalsel tasemel küsida, raha sel moel vaevalt juurde tuleb. Aga kui neid ei küsi, kaob ka lõpuks järg käest, elamine läheb nüriks.

Mul on mitu filosoofist sõpra, humanitaarinstituudi aegadel sai väga palju filosoofidega suheldud ja siis oli kuidagi nii, et ei saanudki teisiti, kui pidi filosoofiaraamatuid lugema, kas või tükati.

Milline või millised filosoofilise kirjanduse küsimused teid praegu enim huvitavad?

Asjad on liikunud posthumanismi suunas. Agamben ja teised radikaalsed poliitikafilosoofid pole küll aktuaalsust kaotanud, kui me vaatame, mis maailmas toimub, aga näiteks taimefilosoofia õitseb värskemalt. Tahaksin ise kah sellesse rohkem süveneda, seda tundlikkust endas arendada. Ja tunnistan, et olen vähemalt sama suure kui mitte suuremagi huviga kui filosoofiat lugenud neuroteadlaste populaarseid raamatuid. Olin vahepeal väga võlutud Robert Sapolsky kirjutatust, tema “Behave” oli mõnda aega lemmikraamat; kuna tõsised neuroteadlased pole sugugi reduktsionistlikud, siis tundus, et vaat see ütlebki nüüd inimese kohta nii palju, kui praegu öelda annab.

Ja endiselt on minus olemas ironist, kes leiab, et stiil on nii mõneski küsimuses kõige olulisem, selles sisaldub tubli tükk sellest, mida me tahame nimetada tõeks.

Kas oskate filosoofiliselt seletada, kust on pärit, kust tuleb teie julgus hakata juhtima kirjanike nagunii vastuolulist seltskonda ajal, kui kriis on kriisi otsas?

Seda ei pea filosoofiliselt seletama. Kui juba päris mitu meie liidu liiget mulle ütles, et peaksin esimeheks kandideerima, arvasin, et kandideerimisest hoidumine oleks liiga egoistlik, soov vastutusest hoiduda.

Loodan, et suudan midagi kirjanike, kirjanduse ja liidu heaks ära teha – ja seda, mida kõike teha tuleks, on nii palju. Praegu tekitab see teatavat hasarti.

Elukäik / Maarja Kangro

Sündinud 20 detsembril 1973 Tallinnas.

Õppinud Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust; Tallinna Ülikooli kultuuride uuringute doktorant.

Kirjutanud luulet, novelle, lasteraamatuid, romaani.

Tõlkinud itaalia keelest peamiselt luulet ja filosoofiat , saksa jt keelest põhiliselt luulet.

26. aprillil valiti Eesti Kirjanike Liidu esimeheks.

Eraldi:

Urmas Lennuk: viljastumisraskused on niikuinii järjest kasvav probleem

Dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk toob Rakvere teatris lavale Maarja Kangro „Klaaslapse”. Esimene proov oli 2. mail, esietendus tuleb 13. septembril.

Urmas Lennuk: „Klaaslast lugedes haaras mind see, kuidas sellistest teemadest on võimalik nii karmilt ja kargelt kirjutada. Ilma pisimagi haletsusvarjundita. See stiil ei ole tavaline proosa. Ta mängib kõigi vahenditega ja ehitab sellise maailma, millest on võimatu mööda vaadata. Viljastumisraskused on niikuinii järjest kasvav probleem. Seda enam, et tegelikult tundub see, millest me teadlikud oleme vaid jäämäe veepealne osana.

Kunagi rääkisin „Klaaslapse” lavastamisest ka kahe naislavastajaga, et nad võiksid selle teemaga suhestuda, aga ma ei ole kunagi pealetükkiv ja kui ühel hetkel tekkis võimalus see Rakvere Teatris lavale tuua, siis mõtlesin, et parem teen ise, kui jään ootama paremaid aegu.

„Klaaslaps” on loomulikult ka kümne aasta pärast sama terav, aga tundus ebaõiglane, et need inimesed, keda see aidata võiks, peavad sellepärast ootama, et kuskil on midagi huvitavamat teha.

Ega ma oleks magada saanud, kui ma poleks seda ise ette võtnud. Vist.

Veel eraldi:

Leelo Tungal tütrest: Maarja on aus. „Kerge on nendel, kellele kõik on ükskama”

Kui helistan Maarja kangro emale, Eesti ühele armastatumale kirjanikule Leelo Tungale, kõlab telefonist: „Rõõm sind kuulda!” Kohman, et mis rõõm nüüd, ja saan vastuse, mis on täpne, ilus ja leelolik: „Miks ei ole siis, päike paistab, siis elavad kõik paremini kui muidu.”

Küsin temalt, kas Ruilas ööbikud juba laulavad. Saan vastuseks, et üks musträstas imiteerivat ööbikut väga viletsasti. „Veel ei õitse toomingad. Meil on neid väheks jäänud. Neid harvendati siin. Aga minu sõbrad, puukoristajad ja tihased, kellega me siin koos talve veetsime, need on endiselt heas hoos. Lindude kevad on.”

Seletan siis Leelole, miks ma helistan, ja uurin, kas ta hääletas kirjanike liidu üldkogul oma tütre liidu esimeheks valimise poolt või vastu. Leelo ei vasta kohe ja otse, räägib torulukkseppade ühingutest, mille tegemistesse kirjanike liidu liikmed ei sekku. Ütleb, et tegelikult oli ta Maarja valimise vastu. Põhjuseks see, et administreerimine võtab ära loomingulise aja. Selle aja, mis kulub kirjutamiseks. „Tahaks kirjutada öösel, aga ei saa, sest järgmisel hommikul on tähtis koosolek.” Ja siis me räägime diplomaatilisusest, millega Maarja Leelo sõnul eelnevas elus pole väga hiilanud.

„Maarja on aus,” ütleb ema Leelo. „Kerge on nendel, kellele kõik on ükskama. Kõik, mis suust välja tuleb, on neil õigustatav kunagi, mõne teise lausega.” Maarja selline ei ole.

Hääletamisel oli Leelo ikkagi tütre valimise poolt. Ta põhjendab oma poolthäält sellega, et tahtis, et tütrel oleks soliidselt hääli, aga ta valituks ei osutuks. Läks teisiti. Naerame inimese soovide imelikkuse ja inimlikkuse üle. „Ma ei ole vanaaegne neis asjus, vähemalt ma ei taha seda tunnistada, aga miskipärast ikka paistab, et see on natuke mehine asi. Mehine töökoht, aga naised on ka mehised tänapäeval. Mõned. Vaatame.”

Küsimusele, kas Maarja oli hea laps, vastab Leelo nii, nagu nad oleksid tütrega kokku leppinud, öeldes, et kõik tema lapsed olid head lapsed. Oma üllatuseks kuulen, et Maarja käis lisaks keeleolümpiaadide ka matemaatikaolümpiaadidel. „Ta pidi kõike korralikult tegema. Minu ema Helmes oli õnneseen, et ta sai tegelda sellise lapselapsega, kes kuueaastaselt õppis üheteistkümnega, korrutamise ära. Teda huvitas kõik, lipud, riigid…”

Leelo arvab, et tema ema oleks Maarja uue ameti üle kõige uhkem. „Memm oleks uhke. Oleks rõõmus. Kui ta nüüd pilve pealt vaataks ja näeks, et lapselaps, tema koolitusega veel, on nüüd kirjanike liidu esinaine… memm luuletaks talle.”

Me palju pikema jutu lõpus tuletame taas meelde ilusat ilma ja Leelo viskab selle peale mõnusat nalja: „Me sinuga oleme nagu sotsrealismis – ilm vastab kangelase meelolule.”

Ilmus Maalehes. Pildid Sven Arbet ja erakogu.