Ma tean, et ma midagi ei tea. Ärkasin neljapäeva öösel, ja esimene, mida märkasin, oli oht, et venelased oma sõjaga lasevad õhku Ukrainas asuva tuumajaama. Edasi ma enam ei maganud.

Otsisin tuumajaama pärast peetud lahingu jutule lisa. Ei leidnud midagi, mis oleks mind rahustanud, ja jõin kohvi. Tean ju ammu, et hull võib paugu panna. Ja vägisi asus pähe mõte, et ah nii, siis nii, noh nii …

Delfi otseblogist lugesin, kuidas Ukraina president on helistanud selle ohu pärast kõikidele maailma suurtele. Ja seal oli ka lause, kuidagi nii, et loodame, et Volodõmõr Zelenskil on telefoniaku laadija ikka kogu aeg läheduses. Miskipärast mind see märkus riivas. Mõjus mulle ilkumisena. Hommikul suutsin seda juba ka noore inimese siirusena võtta. Aga siis see kõik sündis nii poole kahe paiku vaikses Eesti öös.

Kohv joodud ja veendutud, et uudistekanalid edasi ei aita ja jääb üle vaid oodata, otsustasin kuulata uuesti üle „Ööülikooli“ kolm uusimat loengut.

Lotman – suur tundmatu

Ja uskuge mind või ärge uskuge, aga need loengud panid mind hetkeks unustama tuumakatastroofi võimaluse. Muidugi pole see oht kuhugi kadunud, aga kindlam on olla küll, kui tead, et sa midagi ei tea.

Kuulasin loenguid seekord tagurpidi. Alustasin Elen Lotmani omast, vahele kuulasin Valdur Mikitat ja viimaks Kalevi Kulli ja Mihhail Lotmani loengut.

Mis mind köitis? Mis neid loenguid ühendas? Mu jaoks kõigis kolmes räägiti mõtlemisest. See on tähtis. Elen Lotman ütles kuidagi nii, et kultuur on inimese mõtlemise seadeldis.

Muu hulgas jätsid kõik loengupidajad kuulajate mõtlemise nii vabaks, isegi rõhutasid, et tuleb edasi mõelda.

Ma neid saateid kuulasin, pliiats ja paber laual, kirjutasin üles mõtte, mis kuulsin, aga ei kontrollinud väga. Mõtlesin mõnuga kaasa. Kunst on see koht, kus tekivad uued mõtted. See nüüd päris kindlasti ei ole puhas Elen Lotmani tsitaat, aga midagi sellist ta ütles: mingi osa kunstist proovib, katsetab ja kompab piire.

Miks see mind niimoodi rõõmustab? Sellepärast, et näen, kuidas me lähedal olev suur sõda Ukrainas kuidagi tühistab kultuuri. Kuulates loenguid, ma äkki tunnen, et nõnda ei saa olla. Juri Lotmaniga käib koos legend, et ta Teises maailmasõjas sõdides õppis selgeks prantsuse keele. Tal oli lahingutes keeleõpik kaasas.

Headus ja teadus

See sõnaline kokkukõla on nüüd küll Elen Lotmanilt. Ta seda ka ilusasti oma vanaisaga seostab ja seletab.

Valdur Mikitalt olen muu hulgas üles kirjutanud mõtte, et esseistika on rännak mööda mõtteid. Ja ta ütleb: „See, mis maailma muudab, on inimese mõtted.” Ja veel: „Suur kunstiteos on elusolend.” Seda ka ta ütleb, et Juri Lotman ja ka Uku Masing on kosmilised mõtlejad. Pange nüüd tähele, et neid tuleb lugeda sageli, aga vähe korraga.

Mõtetest kui mardikatest räägib Mikita ka, aga see on nii kihvt, et ei vahenda, kuulake ise. No ma siiski ei saa … Ütlen oma mõtte Mikita mõttest, et putukad ja mõtted ei kao, neid tekib vaid juurde. See on pisut ka energia jäävuse seadusega seotud, et miski ei teki ega kao …

Ei kannata välja, vaatan, milline on tuumaohu seis. Ei saa targemaks ja taas nendin, et propagandat teevad – eri paigus erineval määral muidugi – nii venelased kui ka ukrainlased kui ka lääs.

Kuula…

Nii ma jõuangi oma lemmiktsitaadi juurde. See on „Ööülikooli“ esimeses saates kohe alguses, kui Mihhail Lotman ütleb, et definitsioonid ei ole kõige parem viis seletada asju. See on mu meelest jube äge. Definitsioonid muidugi võivad olla ja ehk peavadki olema, kuid ainult definitsioone teades ei tea sa maailmast midagi. Vaja on märgata märke ja siis neist aru saada.

Kalevi Kulli Ja Mihhail Lotmani saates on vahva mõttekäik, mis lõpeb tõdemusega, et semiootiku esimene ülesanne on märgata märke. Siin mulle meenub, kuidas tuttav kardioloog just rääkis, kuidas ta näeb tänavatel ära inimesed, kes kasutavad teatud rahustit. Neil inimestel on märgid, mida arst loeb. Kokkuvõtteks tuleb märgata ja siis aru saada sinu kõrval olevatest inimestest ja maailmast.

Ka järgmine mõte on loengust, Kalevi Kullilt omast mu meelest, ma jutustan selle oma sõnadega ringi. Et kultuurist arusaamine on maailma valitsejatel nii nõrk, et nad pole osanud ilma tapariistade ehitamiseta hakkama saada. Kihilise mõtlemise puudus ehk iseloomustab neid, kes tapariistadega „maailma parandavad”.

Kaks professorit tõdevad loengus, et lõplikke vastuseid on üldse vähe. Seda ka, et kui kõik on selge, siis see on juba ohtlik …

Õunapuu istutamine

Kui ma oma mõtetega hommikusse jõudsin, tõusis päike ja hakkas paistma. Hiljem lugesin: „Hommikuks lõpetasid Vene üksused tuumajaama tulistamise. Päästjad said tööle asuda ja tuli lokaliseeriti 2000 ruutmeetrile. Hommikul kella poole seitsmeks tulekahju kustutati. Reaktorid jäid terveks, kiirgusohtu pole. Jaam on Vene relvajõudude kontrolli all.” Ma ei tea, kas Vene relvajõud lülitasid elektritootmise välja.

„Ka siis, kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu.” Arvatakse, et need sõnad ütles Martin Luther. Kes aga esimesena ütles, et ta teab, et ta midagi ei tea –

vaat seda ma ei tea. Varem ma seda tunnet ikka pelgasin. Ei osanud mõelda, kui hea tunne see on.

Nüüd mu koduaias õitsevad lumikellukesed ja naabri aias ka. Ja teie aias ka.

Ilmus Maalehe veebis.