Rapla Loomeruum on Viljandi pärimusmuusika aida väike õde.

„Linnas pole juurte ajamiseks ruumi,” laulsid pühapäeva pärastlõunal Rapla eraalgatusliku kultuuriühenduse Loomeruum hubases saalis, oma esimesel kontserdil kolm noormeest ‒ ansambel The Notes (tõlkes märkmed).

 Keset lagunevat maailma

Bänd, kus Rapla ühisgümnaasiumi noormehed Kõu Kaur, Helar Tappo ja Markus Bachmann laulavad ja mängivad, on üsna selgelt vanamoeline. Kolm akustilist kitarri ja kolm kokkukõlavat häält, miskisugune aegadetagune romantilisus ja ehk lihtsameelsuski. Eelnimetatud laulus on veel sõnad: „Ka maal on elu. Inimesed ja kultuur.”

Midagi sellist oli selles kolmehäälses laulus, et kui poisid oleksid läinud sõnadega keerulisemaks, lisanud mõtte, et asfalt tapab unistused, oleks selle laulu hing ja jõud ehk teist vormi nõudnud. Lugu ise sündis, nagu 12. klassis õppiv Kõu rääkis, selleks, et korjata Juuru rahvamaja remondiks raha. Kõlas tõesti ka rida, et parketiliistki aitab maja remontida.

Mulle meenutas see, kuidas sedasama kuulsa Mahtra sõjatandri lähedal olevat kultuurimaja on lubanud remondirahaga toetada mitu kultuuriministrit. See on lootuseks jäänud nagu ka Mahtra muuseumi varahoidlate ehitus. Aga räägiti sellest kõlava häälega juba 1998. aastal…

Kuid pühapäeval esinenud noormehed ei ole muidugi protestilauljad, vaid laulavad seda, tundub, mida tunnevad. Ilusasti laulavad. Näiteks on neil oma laul nimega „Vihm” ja seal sõnad – mõte: „Kas teadsid, ilus päev võib olla vihmane?”

Miski intuitiivne või, mine tea, ehk hoopis uue põlvkonna teadlik harmooniaotsing keset lagunevat-laamendavat maailma on nende loomingus sees.

Keset väikelinna

Loomeruumi ellukutsujad ise ütlevad enda kohta kogukond. Kirjutavad Facebookis nii: „Loomeruum on üks avatud ruum Raplas, kus toimuvad huviringid, kontserdid, teeõhtud ja Rapla tantsuklubi. Siinsed inimesed moodustavad ühtse kogukonna!”

No nõus, kuigi mina lisaksin veel, et kultuuri tegemise, toomise, loomise ja pakkumise taga on perekond. On inimesed, keda ühendab üks veregrupp ja ühine maitse. Ka ühine haridus Viljandi kultuuriakadeemiast.

Loomeruumi perenaine on Maili Metssalu, Viljandi Krahli kursuse lõpetanud näitleja. Kuigi Maili pühendab täna ennast peaasjalikult muusika tegemisele ja Loomeruumile, on just viimases just ta teatriharidust uhkelt märgata. Seda saab nimetada ka maitseks. Kunagise Rapla autobaasi köösneriruumist on kolme prožektori, pisikese lava, laualampide, küünalde ja vaipadega saanud küprokivaba kammersaal. Lisaks mugav pisike baar, kus tõepoolest väikelinna parim kohv.

Mult ikka küsitakse, mis teil seal Raplas sünnib, et just teilt nii palju loomeinimesi tuleb, kes kogu Eestis märgatavad. Vahel olen kasutanud vastust, et see on nii kole koht, et noored siit väga ära ihkavad ja sellepärast ennast pingutavadki. Loomeinimeste silmatorkav hulk on tõsi, aga Maili Metssalu on üle aastate esimene, kes ei lähe end teostama suurde ilma, vaid püüab teha midagi ära Raplas, oma kodus. Ta mitte ei lähe suur- või väikelinna sõprade juurde, vaid kutsub nad Raplasse appi ja esinema ning leiab ka kohapeal mõtte- ja eakaaslasi.

Maili Metssalu juhib ka erateatrit Vaba vanker… Nagu oaas rahapainest kantud seriaalikultuuris.

Pole vist ülearune lisada, et Maili vend, ajaloolane Jüri Metssalu peab oma kohapärimuse töötubasid just sellessamas hoones.

Nende isa Jaan Metssalu toetab oma lapsi küllap ka moraalselt, aga selliste kultuurist lähtuvate tegemiste suhtes on tähtsam materiaalne toetus. Pühapäevasel kontserdil näitas ta mulle kaht lavapoodiumi, mille telemehed on maha kandnud ja mille peal kunagi Lennart Merigi olla kõnet pidanud.

Üks „kauge” aja kihistus veel siia juurde: kui Vaiko Eplik ja Priit Võigemast veel Raplas elasid ja koolis käisid, oli neil bänd „Joyguns” (tõlkes rõõmurelvad või laulupüssid). Märkimisväärsed ja rõõmurelvad tulevad Raplast siis…

 Looduse-üksildus

Rapla poiste kontserdi esimeses pooles esines Soome kitarrist J-P Piirainen, kellel Eestis kontsertturnee, selline tavaline Tallinn-Tartu- Viljandi tuur. Tänu Loomeruumi inimestele põikavad sellised loojad aga nüüd ka Raplasse. Soome poiss rääkis oma liikuva kitarrimuusika ette lugusid. Üks lugu oli, kuidas ta armastab sügava lumega talvel panna jalga lumeräätsad ja sukelduda looduseüksildusse päevadeks.

Oodatud LooMe Ruumi!

See on omamoodi väike salong, mis on avatud headele ideedele ja toredatele inimestele!
Meie eesmärk on kokku kutsuda inimesi, kes soovivad üheskoos ja üksteiselt midagi omanäolist õppida ja üksteisega oma sisemist ruumi ja maailma jagada.
2015/16 hooajal on ringide maastik avardanud: käimas on teatri-, käsitöö-, tantsu- ja hispaania keele ringid. Üle nädala toimuvad Hiina ja Jaapani teetseremooniad ning kord kuus tuleb kokku Rapla Tantsuklubi.
Igal kuul on veel eraldi sündmusi ja kontserte, nii et ‒ hoidke kätt pulsil!
Allikas: Loomeruumi kodulehekülg
Lugu ilmus Maalehes, pildistas Jürgen Volmer.