Teatrisõduriks nimetab Lembit Ulfsak ennast ise. Kinokuningaks on tema tituleerinud vaatajad üle ilma. „Viimased aastad on mulle toonud palju huvitavat tööd. Aga… ega kogu aeg ka ei viitsi tööd teha. Molutada ka tahaks,” tunnistab maestro kusagil me ilma ja inimeste jutu lõpus.
Kohe, kui olin näinud filmi „Mandariinid”, tekkis soov küsida, kuidas sündis stseen, kus kolm eestlast lükkavad villise kuristikku ja arutavad, et ei plahvatanudki. Lõpuks nendivad, et see ei ole ju film.

Kuidas see stseen sündis teil? Kas oli stsenaariumi järgi täpselt paigas või improviseerisite?
Seda stseeni sai teha ainult ühe duubli, sest rohkem autosid ei olnud. Enamuse oli stsenarist kirja pannud. Seda, kuidas auto kukub, kas veereb õigesse kohta, võttis igaks juhuks mitu kaamerat. Oli vastutusrikas võte, sest kui auto oleks kivi taha kinni jäänud või liiga kaugele veerenud, oleks sellest sõltunud ka edasine dialoog. Ikka jalad värisesid, et kas saame ta õigesse kohta.
Selle filmi režissöör Zaza Urušadze teadis täpselt, mida ta tahab, sinnani välja, et mis ilmega peab olema näitleja, kui partnerilt midagi kuuleb. Meil sellele vaatamata kujunes rutiiniks, et saime õhtul kokku ja rääkisime sellest, mis järgmisel päeval sünnib. Kui mängid kedagi, siis hakkad tema moodi mõtlema ja Zaza mõne mu pakutud asja võttis omaks.

Kas pärast Oscari nominatsiooni on sulle Hollywoodist palju osapakkumisi tulnud?
Ei ole. Ma pean endale aru andama, mis eas ma olen. Film on tegelikult ikka noorte inimeste töökoht. Need üksikud vanamehed, keda mul on viimasel ajal au ja õnn olnud mängida, on pigem kokkusattumus, suur vedamine.
Kõikides riikides on oma vanamehed olemas. Kõikides riikides on oma ajalooga vanamehed. Huvitav on see, et kõikides riikides armastatakse oma filme. Ka Eestis on hakanud see nii minema. See on edu näitaja.
Olin selles seltskonnas, kes luges „Eesti vabariik 100” filmiprojekte. Lugesin läbi 107 sünopsist ja viis valiti välja. Hea stsenaariumi leidmine… Sul võib olla hea mõte, aga kui sa ei oska seda kirja panna… Stsenaariumi kirjutamine ongi filmi edu alus, sealt algab film. Ma pean Eesti kõigi aegade parimaks stsenaariumiks „Keskpäevast praami”. Kui see oleks Antonioni kätte sattunud omal ajal!!

Enn Kraam ja Kuivastu praam, Volga, mis lükatakse merre. Selle stsenaariumi kirjutas Juhan Smuul?
Just-just, kinnises ruumis toimub kogu tegevus. Stsenaariumiga tegelesid teised ka, sest Smuulil alati ei olnud aega kirjutada ja ta ei olnud kinomees. Selleks, et stsenaariumi kirjutada, peavad kirjutajad kino tundma. Või siis andma, müüma teatud etapis oma idee kinomeestele. Ameerikas käib iga hea lugu läbi mitme produtsendi ja tegija. Ülimalt hea tuleb välja pesta ja see on keeruline asi.

Tunned sa ennast vanana?
Raske öelda. Ma annan endale aru, mis aastal ma sündinud olen. (1947 ‒ MM) Ega ma noorena ka ennast ei tunne. Ei tahagi tunda. Nagu ütles geniaalne Vene kirjanik Sergei Mihhalkov: kõik aastaja aastaajad on ilusad. Oli selline lasteraamat, Vasjast või Koljast.

Ma pidasin silmas su hõivatust ‒ teater, filmid… et kas tahaksid kuidagi vabamat aega?
Tahaks küll. Kindlasti, aga kes mu elektriarved kinni maksab? Peale selle on huvitav vahel mingi avantüür ette võtta. Tihtipeale arvatakse… nimetame teda siis uhke sõnaga „looming”, et see on lineaarne. Sündisid, hakkasid loomingut tegema ja surid, eelmine päev veel tegid loomingut. Meie elukutse juures tegelikult igas eas sünnid uuesti. Isegi, kui mängid sama osa kolmekümneselt, viiekümneselt, seitsemekümneselt… mõttelaad on teine, kehakeel on teine.

Nii on, ma olen ilma näitleja elukutseta mõelnud, et on mitu erinevat mind elu jooksul.
No just, ainult et kõrvaltvaataja jaoks oled sa ikka üks üksus, enda jaoks oled kallis Ants või Jüri. Kui inimene ennast üldse ei armasta, siis on… tead küll, kus. Ära võta seda sõnasõnalt.

Saan aru, aga ikka tuleb elus ette hetki, olukordi, kus sa ennast üleüldse ei usalda. Mis siis?
Siis tuleb oodata. Kui ootad, siis tuleb ka armastus.

Lavastaja Andrei Mogutši ütleb, et haridus inimesel on kui laeval ankur. Et kui satud segadusse, siis viskad ankru sisse ja sead sihti.
Akadeemiline haridus ei teeks ühelegi inimesele liiga. Loomingulised inimesed on tihtipeale kärsitud, jätavad õppimise pooleli. Teatud õppeainete jaoks ‒ matemaatika, füüsika, keemia, ei jätku kannatust. See on nagu mingisugune stamp öelda, et matemaatika, füüsika ja keemia rikkusid mu lapsepõlve. Eks ta kuskilt otsast ole õige kah.

Jah, üsna tuttav ju. Hiljem küll saad aru, et oled ennast millestki tähtsast ilma jätnud.
Hiljuti lugesin üht enda jaoks viimase aja huvitavaimat raamatut, John Cleese elulugu. Ta kirjutab oma lapsepõlvest ja nooruseast ja sellest, kuidas sündis Monty Python. Viis meest, kes selle tegid, olid kõik kõrgelt haritud. Ja välja kasvas sellest geniaalne kooslus, geniaalsed sketšid, geniaalne mõtlemine, see huumor… seda saab sellisel tasemel teha ainult siis, kui sa valdad sõna ja oled haritud. Kui sa tunned näiteks religioonide ajalugu, siis saad sa kõige vaimukamalt pilgata jumalat. John Cleese lemmikained olid ladina keel ja matemaatika.
Meie dramaturgia siin Eestis ‒ see on ju lugedes kohe aru saada, kui haritud või harimatu on kirjutaja. Kirjutagu ta siis seriaali või näidendit. Kui lugesin John Cleese, vaatasin YouTubest ka neid sketše, millest ta seal rääkis, ja siis sain aru, et nendega oleks punti sobinud meie geenius Madis Kõiv. (Tallinna Linnateatris esietendus hiljuti Madis Kõivu näidend „Tagasitulek isa juurde”. Lembit Ulfsak mängib seal Tagasitulijat. MM)

Madis Kõiv oli kõrgelt haritud füüsik.
Jah, tema remargid on nii vaimukad. Nad ei ole selleks kirja pandud, et tehke niimoodi, vaid ta hoopis annab nõu, et minge niimoodi hulluks, nagu mina soovitan. Äkki siis oskate seda lauset, seda mõtet öelda. Peale selle Madis Kõiv mürab ka. Tal on igav harilikku näidenditeksti kirjutada. Nad on John Cleesiga ühe seina naelad just hariduslikult foonilt.

Kas näitleja peab olema tark?
Olen elus mitmes riigis näitlejatega suhelnud ja koos mänginud. Tihtipeale olen mõelnud, et oh, kui loll ta on ja ohoo, kui hästi ta mängib. Näitlemise puhul tuleb selline asi kõne alla mõne üksiku rolli puhul ka siis, kui on hea lavastaja, kes sinu eest mõtleb, sulle ütleb: tuled sealt, siis jääd seisma, sügad pead ja lähed sealt uksest välja. Kui seda lavastajat pole, siis näitleja võib-olla pead ei sügaks ja ta rollist kaoks sügavus, kaoks foon. Kirjutajad… ma ei tea, kuidas teised, aga mina küll saan aru esimesest kolmest lausest, kas tegemist on lolli või targa kirjutajaga või Madis Kõivuga. Või Valdur Mikitaga või Toomas Pauliga või Hardo Pajulaga. Need on mõned näited, keda mulle meeldib lugeda.

Seega näitleja on sõltuv?
Me, näitlejad, jah, oleme sõltuvad esimesest rollist peale, sõltume dramaturgiast ja ka lavastajatest.

Ütled, ja see mulle meeldib, et Kõiv mürab. Tegid sel aastal kaasa ja mängid esimeses Kõivu näidendis, mida julges lavastada mitte-eestlane, Adolf Šapiro?
Jah, see, kuidas Šapiro Kõivu käsitles, oli väga kummaline. Me ei pidanud talle tõlkima niivõrd sõnu, kuivõrd fooni. „Tagasitulek“ käsitleb meie ajaloo kõige rängemaid aegu. Kõiv hüppab ajas edasi ja tagasi. Väga paljusid asju Adolf kui Lätis elanud inimene teadis. Paralleelid meie ja Läti vahel on absoluutsed ‒ okupatsioon, küüditamine… Me pidime talle siiski paljut selgitama.

Too üks näide.
Minu tegelane räägib korteriperemehega, olles kunagises Eesti ajas kinni, kusagil viiekümnendatel… Korteriperemees ütleb mulle, et mine poodi. Mina küsin: “Kas see pood on Kuperjanovi tänaval?”. Peremees ehmatab. Me pidime lavastajale selgitama, kes oli Kuperjanov, miks oli temanimeline tänav ja mida tähendas selle meenutamine ja väljaütlemine neljakümnendate lõpus. Me ei osanud isegi paralleeli tuua. Mul on meeles, kuidas minu ema kuni surmani rääkis Stalini väljakust. Ema ei teadnud, et sama plats, mida nüüd hüütakse Viru väljakuks, oli saksa ajal Hitleri väljak. Sellised väiksed nüansid, mis eestlase eestlaseks teevad.
Tükis on tähtis see, kuidas ümbritsev inimese saatust mõjutab. Selliseid seoseid on raske lavastada ja isegi mõista. Mõistmisele aitab kaasa, kui sul on kirjandusest kujunenud ajuehitus, kui oled lugenud Kafkat, Pelevinit, kas või tänastest mõtlejatest Michel Houellebecqi. Aga kui oled ainult Oskar Lutsu ja Priit Aimla peal üles kasvanud, siis on väga raske seda mõista.

Nõnda et…
Just sellepärast võikski näitlejal, ja mitte ainult näitlejal, olla vähegi kobedam intellektuaalne tase, mida elust kaasa võtta. Võib-olla, ma ei ole selles kindel.
Kõivul on ühes jutus, mida ma räägin laval, vaadates seal süttivat tänavalgust , kuidas aknad põlema lähevad, et kas see valgus on täpselt samasugune kui oli vanasti?

Kas on?
Ta ütleb sinna juurde, et see on äraseletamatu, et seda ei saa sõnastada. Ja lõpetab sellega, et mis siis veel mälestustest rääkida. Ma tunnengi seda äraseletamatust ära. Paljudes asjades, mida me siin räägime, püüan ma äraseletamatut seletada. Selliste banaalsuste pritsimine ongi see, miks ei taha nende intervjuudega eriti tegelda.
Ega enam ei ole tarvidust enda elust teistele rääkida.

Äkki see on sellest, et eeskujudest ja ka eeskujuks olemisest enam ei hoolita?
See on tegelikult sofistlik temaatika, kogu see eeskujundus. Mis tähendab näitleja jaoks eeskuju? Minu eeskuju ei saa olla Ain Lutsepp, sest tema on hoopis teistmoodi ehitatud, talle on antud…

…väärtushinnangud…
Ma ei pea neid otsima näitlejate seas. Kui Ain Lutsepp oleks mulle eeskuju, siis peaksin kuidagimoodi hakkama andekaks. Talle on kulbiga antud, mulle lusikaga. Andekaks ei saa hakata.
Kui mult küsida, kes on minu eeskuju, siis ma pakun, et see, kellega oli koos mõnus viina võtta ja kes ei jäänud lääbakile. Aga sellel teemal ma ei taha ja ja ei hakka rääkima. Õpetajad on teine asi. Ma siiamaani õpin, vaatan noori näitlejaid, imestan ja õpin, jätan meelde.
Ma väga pean kiitma oma poega Juhan Ulfsakit, kes töötas meie teatris. Tõi tüki välja. Ma ei oska tulemusest rääkida, ise mängin seal, aga mind hämmastas (ei osanud teda käsitleda kui oma poega, ta oli kolleeg, lavastaja), kui resultatiivselt ta töötas näitlejatega. Seegi ei olnud kõige tavalisem dramaturgia. Selles näidendis ei ole soolotsemist ja ta suutis selle selgeks teha. Lahkas asju mitmekesiselt.
Juhan on teise põlvkonna esindaja ja selle põlvkonna intellektuaalne iroonia on talle omane. Täisproff on. Nautis eesriiet, müras sellega.

Kui palju sa elus lähtud tunnetusest?
Absoluutselt. See on nii olnud kogu aeg, et tunnen ja ei taha seda seletada. Kui mind sunnitakse seda tegema, siis ma lähen krampi, tahaks diivani alla peitu pugeda. On asju, mis on seletamatud. See on nagu mõistatus, mida ei tohigi mõistatama hakata.

Selleks, et süveneda, on vaja aega, aga raha teenimiseks tuleb ennast müüa. Muuks aega lõpuks ei olegi…
Kuidas ei ole? Kuidas ei ole?! Millal siis üldse loed, iseendaga tegeled? See aeg tuleb võtta. Ma praeguste noorte puhul näen selliseid, kellel on aega millessegi süveneda, ja neid, kes ei süvene, aga mitte sellepärast, et aega ei ole, vaid ta lihtsalt ei hooli millestki, teda ei huvita. See on olnud nii kogu aeg, oli ka siis, kui mina noor olin. Meie õpetaja oli Loomingu Raamatukogu. Oma tuttavate, kursusekaaslaste, kolleegide hulgast leidsin mõne üksiku, kellega sain loetust rääkida. Nagu ütlesin ‒ see on nii ikka olnud, et ühega saab rääkida kalapüügist, teisega naistest, kolmandaga Sartrest.

Ma olen sust kümme aastat noorem ja mäletan sind mängimas Lutsu „Kevade” lavastuse Kiirt. Sa olid siis veel lavakunstikateedri üliõpilane. Kuida sa sesse Panso lavastusse, oma esimesse rolli sattusid?
Kiir oli mul esimene töö professionaalses trupis, professionaalses teatris. Olin teise kursuse tudeng. Seal juhtus tööõnnetus, et see, kes pidi Kiirt mängima, kukkus teatrist välja elukommete pärast. Häda oli käes. Panso komistas minu otsa. Tolle töö juures oli minu jaoks kõige suurem kool see, et töötasin koos Mikk Mikiveriga, kes mängis Tootsi. Me palju rääkisime, Panso tegeles üldise asjaga. Mul oli Pansoga liiga suur eavahe üldse, et väga lähedaseks muutuda. Mikk oli minust natukene vanem. 
Ma olen filmides, eriti Venemaal, märganud, et kõige huvitavam kooslus tekib partneriga, kes on sinust kogenum ja sulle põnev. Ma võin öelda, et üks minu õpetajaid kinos oli Jevgeni Leonov, kellega ma mängisin Thijl Ulenspiegelis, tema mängis Lammet. Ta oli kogenud, väga tuntud ja huvitav inimene.

Mida sellised kohtumised tähendavad elus, kas inspireerivad, sunnivad ennast ületama, samal tasemel olema…?
See sunnib küsimusi esitama. Küsimusi esitada on ehk lihtne, aga vastuse otsimine teeb elu ja töö põnevaks. Kõige põnevam on see, kui sul proovides on mingi ülesanne, see ei tule ja ei tule ja ei tule. Pärast, kui meenutad, siis teekond küsimusest vastuseni ongi kõige huvitavam. See, mis toimub su enda sees. Iseendaga tegelemine, iseenda arendamine ei pea olema kerge, aga küll on mõnus, kui midagi teada saad. Isegi see, kui saad teada, et sa ei saa hakkama, on kohutavalt suur kogemus.

Mul on selline tunne, et teie põlvkond suhtles omavahel enam kui tänane. Suhtlusring oli laiem. Täna on asi marginaalsem, näitlejad suhtlevad näitlejatega ja arhitektid arhitektidega…
Ma ei usu, et see nii on. Meie põlvkonnal on ehk praegu nii, meil on pered, lapsed, lapselapsed. Kodu on me põlvkonnal see kõige olulisem koht. Noored suhtlevad üle ilma, me lihtsalt ei tea seda. Mida me neist üldse nii väga teame, vahel kuskilt lehest intervjuudest loed. Ma arvan, et kõik on samamoodi nagu siis, kui meie noored olime. Meie, vanad torisejad…

Vahemäng
Me jutu katkestab garderoobi sisse astuv Draamateatri direktor Rein Oja: „Tervist.” Lembit: „Draamateatri üks paremaid näitlejaid tuli! Palju õnne!” (Just jagata Draamatetri kollegipreemiajaid ja Rein Oja sai Molieri „Misantroobis“ mängitud peaosa eest preemia Suur Ants.). Rein: „Ma olin siiralt rõõmus selle üle! Olen selle Antsu üle rõõmus. Teete intervjuud? Hollivuudist?” Lembit: „Ta tahtis sinuga teha, Rein, kas sa eile ei mõelnud selle peale, et selle Antsuga võiks ka üks tonnikene kaasas käia, maksud maha?” Rein: „Mina ei mõelnud, aga nemad hakkasid seda mulle kohe rääkima. Oskaritega on ka nii, et saad vaid kingitusi, au ja kuulsust, aga raha ei saa.”

Ütlesid „meie, vanad torisejad“?
Jah, vahe on selles, et nooremad virisevad, vanad torisevad.

Ikka ju öeldakse, et nooruses oli rohi rohelisem. Sellega tahetakse rõhutada, et see pole võimalik. Ma üha enam hakkan uskuma muide, et oli jah rohi mu noorusajal rohelisem.
(Näitleja Rein Oja lahkudes: „Oli, oli, aga ma pean möönma, et sellel talvel on rohi kuidagi erakordselt roheline…”) Kui mina keskkooli lõpetasin, siis, mäletan, oli kolm aastat järjest täpselt samasugune talv ja me 31. detsembril alati käisime poistega Võidu väljakul kuuse juures ja vihma sadas. Arvan, et meie talvesid ei saa seostada kliima soojenemisega. Selliseid talvesid on ennegi olnud.
Ma siin võingi enda kohta öelda, et virisesin ja virisesin ja endalegi märkamatult hakkasin torisema.

„Mandariinide” filmis sa mängid vana meest, kes on vaba, sõltumatu. Oled auväärne ja saad hakkama erinevate, omavahel vaenlasteks olevate fanaatiliste inimestega, jäädes väärikaks. Sind kuulatakse. Kas see on elus ka võimalik või on see ainult kunstitõde?
On küll võimalik, teatud hetkedel tuleb ainult osata püsti tõusta ja ära minna. Kui istuma jääd, siis temperament või miskisugune õiglustunne viib su ikka vestlusesse, hakkad vaidlema. Ja teed ennast narriks.
See on sama nagu praegu Venemaal oma kolleegidega rääkides. Vanasti sai rääkida niimoodi, et kui sada meetrit oli rääkida, siis kuskil üheksakümne meetri peal oli veel mingi ühine platvorm ja sealt edasi tulid nüansid. Praegu kümme meetrit räägid ja siis on juba p…dets, on võimatu rääkida. Siis tulebki tõusta ja ära minna.

Et mitte tülli minna?
Seda ka. Vene inimesed on Vene televisiooni ja propaganda mõjul, isegi kõige haritumad… no mitte kõige haritumad, aga keskmine Vene inimene on nii ära tehtud, et paratamatult viib poliitiline jutt rappa. Sama on Eestis sisepoliitiliste vestlustega, sellel asjal ei ole tihtipeale mõtet. „Mandariinide” filmis situatsioon, millesse meid oli asetatud, oli niivõrd äärmuslik, ainult sellises olukorras saigi see film tekkida. Lihtsalt niisama neist asjadest rääkides ei maksa see midagi, aga kui sul surm on kogu aeg kusagil nurga taga, siis inimesed on konkreetsemad ja oma arutlustes on nad… Eksistentsiaalsus on see, mis sunnib sõnavahu kõrvale jätma ja võtma kinni kõige tähtsamast.
Kogu Eesti poliitiline foon on täis plära, kellelgi ei ole ei surmahirmu ega vangi minemise hirmu. Kui sellega kaasa lähed, siis lihtsalt kahjustad isennast. See on niivõrd mõttetu plärin, mis käib, aga see on poliitika, sisepoliitiline, mida teha, kuhu minna, kes on süüdi? Tegelikult see, kas sa lähed vestlusega kaasa ja hakkad teistega koos võidu jooksma, tuleb sellest, kas sul on isu ennast, oma psüühikat kahjustada. Kui oled kellegagi vaielnud mingil lollil poliitilisel teemal, oled hiljem erutatud veel tükk aega, kuigi teema ise on vast juba tunni aja pärast üleeile.

Kahjuks on täna nii, et arvatakse: kõik, mis tuleb Venemaalt, on halb.
Ma ei ole seda kohanud. See oleneb inimestest, kellega suhtled. Ma tahaks näha teatriinimest, kes väidab heade lavastuste puhul, et kuna see on Venemaalt ja venekeelne, siis see on halb. Või sama filmide puhul.
Kuna venelastel on statistiliselt kõike rohkem ‒ raamatuid, filme, siis see jama, mida nad teevad protsentuaalselt, paistab enam silma. See on muide meiega ilmselt üsna sarnane.
Ma pean ütlema, et ma olen teatris sõdur, marsin kaasa, sest mulle öeldakse, kuhu poole ma pean minema. Ma ei saa ju minna vasakule, kui öeldakse, et tuleb minna paremale.
Olen püüdnud kogu aeg Venemaaga kursis olla. Kuulan passiivselt Vene raadiosaateid, püüan lugeda Vene uuemat kirjandust, nii palju kui ma aru saan, et see võiks hea olla. Midagi ma olen iseseisvalt leidnud.

Kui palju sul seal veel suhteid on Vene suurte filminäitlejatega?
Pole üldse, nad on surnud. Üksikud kohtumised, mis mul on olnud… Kui see Ukraina algas, tegin paari Vene filmi, aga sai selgeks, et võimatu on rääkida mingitest muudest asjadest peale olme. Kui olin võtetel, algas Ukrainas sõda ja päris valus oli kuulata hurraa-hüüdeid, et meie omad tegid ära. Kes need meie omad on? Kes need minu omad on? Minu omad olid nagu teisel pool. Imelik oli ja on seda kõike käsitleda. Venemaa on praegu mu jaoks üldtendentsidelt väga agressiivne, primitiivne ja ebahuvitav.

Peame me teada kartma?
Venemaa mängib praegu hullu, et vaat, kui tahame, paneme teile tuumapommiga. Igaks juhuks peab kartma, see ei ole naljaasi, pealiskaudne jututeema. Kui nad sellist suurt riiki nagu Türgi torkida julgevad, siis see on väga ohtlik.
Kartmine on ka lihtsalt sõna, aga me peame olema valmis ennast kaitsma. Mu meelest me riik mõtleb meie eest selles asjas. Kõik need kaitsedoktriinid ja Nato baasid, see on väga õige. Mu meelest me ei saa vilistada Venemaa peale. Nato baasid tekkisid meile siis, kui tekkis oht. Omal ajal, kui venelased meile sisse tulid, ei olnud meil kedagi karta.

Oled sa tuttav näitleja Vahtang Kikabidzega?
Me ei ole koos mänginud, tean teda kui kolleegi ja ühte populaarsemat näitlejat, kes minu nooruses Nõukogude liidus oli.

Putin ütles, et kohe tuleb Gruusiaga taas viisavabadus ja Kikabidze teatas seepeale, et tal ei ole sellega asja, et ta ei lähe enam kunagi Venemaale. Kui palju meie peaksime nii käituma? Et ei võta Venemaalt töid vastu, ei lähe sinna?
Ma mõtlesin selle peale hiljuti, et mis ma teen. Pidin käima Venemaal ja võtma vastu ühe autasu. Kuna selle autasu olid enne mind saanud Eestist ka Arvo Pärt, Aivar Mäe ja Eri Klas, tegemist oli Peterburi linna autasuga, siis läksin ja ei kahetse. Need inimesed, kellega seal suhtlesin, olid teistsugused.
Aga see on küsimus ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis olen viimasel aastal väga palju filmitöid Venemaal ära öelnud. Pole vastu võtnud, sest ei taha ennast kahjustada. Aastas neli-viis filmi mulle seal veel pakutakse.

Kui olid Ameerikas Oscari galal, kas mõtlesid Eestile?
Seal olles oli imestus juba mingil moel lahtunud. Aga kui teada sain, siis esimene mõte oli just Eesti. Praegu ma mõtlen samamoodi „Vehkleja“ puhul. Kes teab, kuidas kogu seda tsirkust, mis käib Oscarite juurde, käsitleda, aga kahtlemata iga asi, mis viib Eesti riigi nime ja Eestis tehtud töö tähelepanu alla, tekitab väikerahvas ja minus paratamatu uhkustunde.
„We did it!“. Me saime sellega hakkama!

Lugu ilmus pisut lühemana 31. detsembri Maalehes 2015. aastal.