Kui Leho Tedersoo seenjuttu rääkides on ta rahulik ja õpetaja moodi, siis oma aiast näideteteks seeni otsides ja leides, lähevad tal silmad vaimustusest põlema.

Sellel loo kaanepildil näitab ta kännuseent nimega sälk-kollanutt. Küsimusele, kas see on söödav, vastab ta napilt, et mürgine.

Tartu ülikooli seeneteadlane Leho Tedersoo on oma valdkonnas üks enimtsiteeritud teadlane maailmas. Ta kinnitab seda hirmu, et kui mets maha raiutakse, siis kaovad ka söögiseened.

Seeni uuriti juba varastes kõrgkultuurides. Uuriti seente etnoloogiat, raviomadusi, uuriti seeni kui toitu. Leho Tedersoo ütleb, et tõenäoliselt sai seeneteadus alguse 4000–5000 aastat tagasi ja on üsna kindel, et see juhtus Hiinas.

Te olete hetkel maailmas enimtsiteeritud seeneteadlane. Mida see teadusmaailmas tähendab?

Tsitaatide järgi hindamine on väga kitsalt teaduslik lähenemine. Tsiteeritakse just eriti selliseid uudseid ja edasiviivaid teadustöid, mis on enamasti tippteaduse valdkond.

Paraku nende teadlaste teadustöid, kes viljelevad väga head praktilist teadust, tsiteeritakse vähem, kuna need ei lähe lihtsalt teoreetilise tippteadusega kaasa. Need on teine suund ja kahjuks nende adekvaatseks, objektiivseks hindamiseks ei ole seni väga head metoodikat.

Kui tõmbame paralleele näiteks taimeteadlastega, siis ka seal on teoreetilised teadlased maailma tipus ja ei osata väga hinnata neid, kes tegelevad näiteks sordiaretuse või muu praktilise küljega. Saaks ju nii, et kui palju on kellegi aretatud sorti kuskil istutatud…

Selles suhtes on tabel pisut ebaaus ja ühekülgne.

Aga mis mõju sel ikkagi on? Uued võimalused?

Minu puhul on positiivse mõjuga. Minu teadustegevused lihtsalt sobivad selle vaatega, mis nende tabelite koostajatel on.

Selline tunnustus, jah, annab juurde väga palju võimalusi. Näiteks kutsutakse mind mitmele poole, väga eksootilistesse riikidesse ettekandeid pidama. Näiteks olen ma poole kohaga tööl Saudi Araabias Kuningas Saudi ülikoolis. See on Araabiamaades üldse kõige tugevam ülikool ja seal ollakse loomulikult palga- ja teadusrahaga väga helded. Osa sellest rahast ma kasutan ka Eestis oleva teadustöö tegemiseks ja siinsete tudengite rahaliseks toetamiseks. Ilma enimtsiteeritute nimekirjas olemata seda võimalust kindlasti ei oleks.

Käite kohapeal siis loenguid pidamas?

Jah, ma käin seal üks või kaks korda aastas. Käin enamasti talvel, siis, kui seal nii põrgukuum ei ole. Siis kannatab seal ka ringi sõita ja kohapeal proove võtta.

Nüüd lähen sinna selle aasta novembri lõpus ja siis on plaanis läbi käia üks vulkaaniline piirkond, mis on väga erinevate kivimitega ala. Vulkaaniline tegevus on kõikvõimalikud kivimid maa peale toonud. Üks eesmärke on koostöös saudidega uurida, kas neil erinevatel kivimitel seal kõrbes on ka teatud mõju kivide peal ja sees kasvavatele seentele.

Kui palju te ise seenel käite, nagu tavainimene?

Katsun käia kord nädalas, seeneajal. Osaliselt oma lõbuks, aga ka selleks, et ise kursis olla, kuidas parasjagu seentega on, ja tavaseenelistele teada anda, mis võib mõne nädala pärast olla. See info edastamine on äärmiselt oluline aspekt minu töös.

Meil on aias – niidan seal aastaid napilt – hakanud tekkima seeneringid. Näiteks me kunagi istutatud, nüüd suurte karjala kaskede all kasvavad kaseseened. Kuidas nad sinna on saanud? Ootasid maa sees?

Nad levivad eostega kusagilt lähedal asuvate kaskede juurest. Puud võivad olla isegi kümne või rohkem kilomeetrite kaugusel. Seeneeosed nagu taime õietolm, imepeenike, mis õhus lendub. Õietolmu järel on eosed tähtsuselt teine komponent kodutolmus.

Üks hirm on inimestel, et kui mets maha raiutakse, siis seened kaovad ära?

Jah. See on õigustatud hirm. Asemele tulevad küll teised seened, aga kui ikka kukeseenemets maha võetakse, siis ega uut kukeseent sealt enne kolme-neljakümmet aastat ilmselt ei tule.

Kas teie oskate öelda metsa järgi, mis seeni seal võib kasvada?

Kindlasti. Näiteks sellisesse metsa, kus kasvavad peamiselt saared, vahtrad, jalakad, seenelisel väga asja ei ole, sest seal maapinnal kasvavaid jala ja kübaraga seeni ei ole. Ei ole sellepärast, et need puud ei tee ektomükoriisa tüüpi sümbioosi.

Nüüd küll palun seletage, mis see ektomükoriisa on?

Seentel on kolm väga tähtsat elulist rolli maamuna peal kanda. Kõigepealt nad lagundavad kõike, eelkõige taimset orgaanilist materjali. Teine roll on neil n-ö halb: seened on parasiidid, kes põhjustavad taimede ja loomade haigusi. Eriti ohtlik on see metsapuudele ja põllutaimedele monokultuurides. Kolmas roll on sümbioos taimejuurtega – seenjuur ehk mükoriisa. Taimed saavad mükoriisa kaudu mullast suurema osa oma mineraalainetest. Peamine tüüp – arbuskulaarne mükoriisa on levinud peamiselt rohttaimedel ja need küllaltki algelised seened ei moodusta viljakehi. Ektomükoriisa on põhitüüp enamikul metsapuudel ja värvilisi niidistikuga kaetud juuretippe on võimalik ka palja silmaga vaadelda. Enamus söögiseeni, mis kasvavad metsas, on jala ja kübaraga, need ongi just ektomükoriisa sümbioosis elavad seened. Enamik meie seentest on teatud puuliigi eelistusega. Selle järgi siis saame enam-vähem aru, millised seened ühes või teises metsas võiksid kasvada.

Kindlasti on seente kasvule oluline ka mullastik?

Jah, muidugi. Näiteks väga liivasel ja turbasel ehk siis happelisel mullal ja paepealsel mullal võivad kasvada hoopis erinevad seened.

Kliima soojeneb ja sellega seoses kasvavad meil üha paremini segametsad ja just lehtpuud.

Nõus, see oleks kindlasti nii ka ilma kliima soojenemiseta. Üks aspekt, mida me peame siin arvestama, on ka see, et inimeste globaalkaubandus levitab väga ohtlikke seenpatogeene. Näiteks jalakasurm, saaresurm, männiokaste erinevad haigused – need on kõik pärit lõuna poolt või teistelt mandritelt. Kuna nad võivad olla väga ohtlikud, pole mõistlik kasvatada üheliigilist metsa.

Kuidas nii läks, et linnapoisist sai looduteadlane?

Linnapoiss pooleldi, olen kasvanud Tallinna eeslinnas, kus meil oli väga suur aed. Sealt loodusehuvi. Seened tulid mu elus mängu siis, kui olin kuue-aastane. Mul hakkas Peipsi ääres ühe vanatädi sünnipäeval igav. Oli hea seeneaasta. Jooksin seal ringi ja märkasin värvilisi seeni. Sealt tekkis soov neid korjata, seeneraamatu järgi võrrelda ja ka maitsta. Hiljem juba oskasin ise ennast seenemetsa küsida ja mõni aasta hiljem koolipoisina hakkasin seeni värvipliiatsitega joonistama. Katsusin nad joonistada ja värvida võimalikult tõetruult ning tegin juurde üsna põhjalikud kirjeldused, et tundmatuid seeni hiljem määrata.

Ülikoolis bioloogiat õppides jõudsin pärast seente välipraktikumi esimesel aastal kindlale otsusele, et jah, see on, mis mind huvitab ja ma tahan sellega süvitsi minna.

Seentega koos käiv müstitsism, võluseened – kas see teid siis ka huvitas?

Tegelikult, kui tagasi mõelda, siis ma kindlasti seda seente müstilist poolt ei adunud. Minu jaoks nad olid huvitavad, sest olid värvilised ja nad ei olnud taimed ega loomad. Nad ilmusid välja lühikeseks ajaks sügisel, mõned üksikud ka kevadel. Neid oli lihtsalt äge käia otsimas ja korjamas.

Arvan, et see müstika, mis seeni ümbritseb, ei ole mind kuidagi mõjutanud ega paelunud. Mind need aspektid – šamaanide teema, hallutsinogeensed seened, mürgiseened – ei ole kunagi väga huvitanud. Pigem huvitab mind see, milline on seente elurikkus, milliste puudega teatud seened koos sümbioosi moodustavad, kuidas on seened maailmas levinud ja mis seda kõike mõjutab.

Lugesin, et te tegelete seene biograafiaga?

Tegelikult biogeograafiga. Biograafia on elulugu, biogeograafia on levikulugu ehk siis bioloogiline geograafia.

Tooge mõni näide?

Me uurisime, kuidas saarte peal erineb seente elurikkus ja kooslus võrreldes sellega, mis on laiemal metsaalal. Vaatlesime meresaari, põllusaari, Eesti järvedel ja jõgedel olevaid saari, isegi ujusin mööda Narva jõge, et mõnele saarele saada. Üllataval kombel leidsime, et saareline eluviis ei mõjuta neid näitajaid kohe mitte kuidagi. Kõik seened, mis on kuskil laialdasemal metsaalal, on levinud ka saartel. Põhjus see, et seened levivad oma eostega niivõrd tõhusalt. Pigem mõjutas seente kasvu saartel see, milline oli saarte puistu vanus ja mis puud seal kasvasid; mitte see, kui suur saar on või kui kaugel ta on lähimast metsast.

Kas seeneniidistikku saab võrrelda puu juurtega?

Ma tegelikult võrdleksin seda terve puu endaga koos ta maapealsete ja maa-aluste osadega. Seente viljakehad, mis on ja mida me korjame, oleksid näiteks õunapuu puhul nagu õunad. Seene eosed oleksid selle õuna seemned.

Seeneniidistikku võrreldakse ka internetiga, mis võimaldab edastada informatsiooni. Noogutate. Siis see ei olegi müstika?

Ei ole päris. Täpsustades: taime juured nagu ka seened kasvavad põhiliselt maa sees või mõnes muus substraadis, näiteks lagupuidus. Puu juured samuti omavahel puutuvad kokku ja kemikaalide vahendusel vahetavad infot. Aga seeneniidid kasvavad kiiremini kui juured ning seeneniidid võivad omavahel ka ühineda ja otse infot vahetada. Seeneniidid võivad kanda taimede signaale puujuurte piirkonnast eemale. Me kutsume seda risosfääriks, kuhu puujuured ulatuvad, aga seeneniidid ulatuvad kaugemale, mükorisosfääri.

Ja siis sellisel moel liigubki informatsioon loodusest meil üle maailma?

See võiks nii olla teoreetiliselt, aga see mõte kuulub ikkagi ulmevaldkonda. Meil ei ole mingit infot, et erinevate seeneniidistikega erinevad seeneliigid omavahel infot jagaksid. Tõenäoliselt on neil kõigil, nagu loomadel ja inimestel eri rahvastel, oma keeled, ei saada üksteisest aru. Ei ole universaalset seente keelt. Harilik kivipuravik suhtleb kindlasti ühtmoodi ja harilik kukeseen teistmoodi. Omavahel nad kindlasti ei klapi.

Mis infot ikkagi seeneniidistik edastab?

Seeneniidistiku eripära on ka see, (Leho Tedersoo loetleb järgnevalt neid puid ja põõsaid, mis jäävad tema aias meie vaatevälja. MM) et üks ja seesama seenorganism võib omavahel ühendada näiteks ploomipuu juured, mustsõstra juured, kuldsõstra, tikri ja Kreeka pähklipuu juured ja anda infot erinevatelt taimedelt üksteisele edasi. Sedasi levib näiteks info teatud kahjurite kohta.

Kui näiteks mingit põõsast tabab põud varem kui puud, siis see põõsas hakkab keemilises keeles karjuma, et tal on mingi häda. Kui ploomile tuleb kallale võrgendkoi, siis see hakkab omakorda karjuma, et teda rünnatakse. Ja siis kõrvalolev ploomipuu saab aru, et ahah, tuleb hakata tootma selliseid kemikaale, mis on selle putuka vastu tõhusad.

Raikkülas Paka mäel on kaitseala, kus üks kaitstav liik on seen nimega kroonliudik. Ma olen seda seent no paarikümne aasta jooksul näinud kasvamas üks kord. Kuidas seda seletate, et seen ootab maast väljatulemiseks sobivaid tingimusi?

Sellel on mitu seletust. Üks on see, et seened koos oma niidistikuga võivad olla väga pikaealised. Näiteks suuremad seened, mis kasvavad ringidena, on kindlasti vanemad kui paarkümmend aastat. Tõenäoliselt võib seeneniidistiku eluiga ulatuda mitmete sadade aastateni. Teatud seeneliigid on väga tundlikud selle suhtes, milline on parasjagu ilmastik. Nad viljuvad ainult siis, kui ilmastik on äärmiselt soodne. Kroonliudik on siinkohal väga hea näide. On ka trikiga näide, kuna ta toodab viljakehi kummalisel ajal, kuskil juunikuus. Siis ka sõltuvalt sademetest. Nõnda võib juhtuda, et ta on teoreetiliselt viljunud, aga lihtsalt teisel ajal.

Näiteks üks seen, mis võib väga erinevatel aegadel viljuda, on kevad-võluheinik. Mõnikord leiab teda juba mai alguses, teinekord olen teda leidnud isegi juulikuus. Seda siis, kui kevad on olnud väga kuiv.

Olete te metsa ära ka eksinud?

Olen. Päris mitu korda. Kõige koledam lugu oli Nigula looduskaitsealal. Olin seal välitöödel ja siis hakkas kõvasti äikest tulema. Suunataju kadus mul täielikult ära. Alles südaöö paiku jõudsin lõpuks koju, läbimärg ja porine. Väga lihtne on niimoodi ära eksida, et kummardad, korjad mõned seened ja täielikult ongi suunataju kadunud. Eriti, kui päikest ei ole.

Kui palju seeni Eestis tuntakse?

Meil on umbes 8000 seeneliiki teada. Teadaolevate hulgas on siis need, mis moodustavad jala ja kübaraga viljakehi, need, mis kasvavad puudel (torikseened), ja lisaks teatud mikroseened. Aga ainuüksi mullas, niidistikuna, on Eestis molekulaarsete andmete põhjal seeneliike üle 100 000.

Ja maailmas?

Maailmas arvatakse olevat seeneliike üle kahe miljoni. Neid tuleb kogu aeg juurde ka tänu sellele, et olemasolevad, mis vanasti omavahel kokku ei puutunud, nüüd puutuvad ja hübridiseeruvad omavahel. Tekivad uued hübriidliigid, mis võivad leida mõne uue taime- või loomaliigi, mille peal nad on efektiivsed parasiidid. Üks näide hübriidsest liigist ongi jalakasurm, kus kaks liiki omavahel hübridiseerusid ja järglane on agressiivne just hariliku jalaka peal.

Kas jalakasurm on palja silmaga ka näha?

Kui näete sellist puud, kus ladva mõned oksad on ära kuivanud, siis tõenäoliselt on tegu just jalakasurmaga. Noortest okstest saab aru niimoodi, et kui oks läbi lõigata, siis koore all on mustjas pruunikaspunane rõngas, mis viitab sellele, et puu ja seen omavahel võitlevad. Puu üritab seenele vastu panna ja tapab ära enda. Vastupanu käigus ummistuvad puu enda juhtsooned, nii, et ta sisuliselt kägistab ta ennast ära. Siin saab paralleeli tuua covidiga, mille puhul enamasti on samuti põhiline just inimese enda immuunvastus, mis kõige kurjema kahju tekitab.

Looduses tavaliselt valitseb tasakaal. Kui üks putukas hakkab kapsast või puud sööma, siis alati tuleb teine putukas, kes sööb kapsast söövat putukat ja nii edasi. Nii ei hävi miski päriselt.

Nii on. Aga, inimmõju toimel mitmed vallapäästetud patogeensed organismid võivad viia süsteemi tasakaalust välja. Välja seniks, kuni tuleb uus tasakaal. Ka kliimamuutused teevad sedasama, et viivad süsteemid tasakaalust välja.

Kaugel me oleme selle süsteemide tasakaaluga?

Oleme tasakaalust välja, aga mitte veel liiga kriitiliselt. Liigume kindlasti vaikselt sajandite jooksul uue tasakaalu poole. Meie kliimas uus tasakaal võib tähendada seda, et kuused, saared, needsamad jalakad on palju vähem levinud meie metsades kui nad on praegu. Selle asemel on rohkem pärna, tamme, kindlasti ka neid puid, mida inimene ise istutab.

Mis siis saaks, kui lagundajaid seeni ei oleks?

Taimedel läheks väga raskeks. Nendel saaks otsa süsihappegaas, mille põhjal toimub fotosüntees ja seetõttu jääks primaarproduktsioon kängu. Seened tekitavad lagundades just nimelt süsihappegaasi ja taimed siis toituvad sellest – tüüpiline süsinikuringe. Taimed on peamised tootjad ja seened on peamised lagundajad ja süsihappegaasi taastekitajad.

Olen aru saanud, et te määrate ka seene DNAd?

Jah, määrame seeneliike põhiliselt nende DNA põhjal. Seda tehakse kogu maailmas, aga Eesti on siin olnud üks väga suur eestvedaja. Meie hakkasime seda tegema 1990ndate aastate algupoolel ja praegu oleme selles vallas täiesti esirinnas. Seda kahe aspekti poolest. Esiteks oleme selleks määramiseks kasutusele võtnud kõige innovaatilisemad meetodid ja välja töötanud ka spetsiifilised laboratoorsed protokollid. Teiseks teevad Tartu ülikooli teadlased Urmas Kõljala ja Kessy Abarenkovi juhtimisel UNITE elurikkuse andmebaasi, kus on seente ja kõigi teiste organismide DNA näidised olemas. Need on sadade spetsialistide poolt üle vaadatud. See taustandmestik on kõigile maailmas kättesaadav, et DNAd võrrelda ja organisme võimalikult täpselt määrata. See on nagu isikute tuvastamine kohtumeditsiinis. On teatud etalonid ja näidised; kuriteokohalt võetud juuksekarva võrreldakse sellega, mis on andmebaasis.

Eraldi:

Miks seeneteadus?

Leho Tedersoo

Ennekõike on seeneteadus vajalik selleks, et me teaksime, mis meie ümber toimub. Kui natuke praktilisemaks minna, oleks ju väga hea teada, millised patogeenid meil põllu peal hakkavad võimust võtma. Me ei näe palja silmaga mingeid sümptomeid. On ilus roheline kartulipõld. Võtame sealt lehe või mugula proovid. Tehes neile DNA analüüsi, saame näha, kas seal hakkab levima kartulimädanik, kartuli lehemädanik või on seal juba mingeid jälgi koloraado mardikast või teistest kartulit kahjustavatest ümarussidest, seen- või putukkahjuritest. Koos Kaire Loidiga töötasime välja meetodi taskusekvenaatoriga MinION, kus kogu protseduur võtab aega vähem kui pool päeva.

Saame teada, mis seal toimub ja selle põhjal saab määratleda edasisi toiminguid. Selle põhjal on hea ajastada näiteks pritsimist. Et ei peaks huupi laskma ja käima põllul pritsimas neli-viis korda aastas tundlike kultuuride puhul. Molekulaarsed meetodid võimaldavad leida parima aja, kus mürki panna ja pääseda poole väiksema arvu mürgitamisega. Monitoorimine võimaldab teha tarku otsuseid.

Ilmus Maalehes, pildistas Argo Ingver