Me räägime lavastaja Priit Pedajasega neljapäeval, vaid mõni tund pärast seda, kui ta oma uue lavastuse proovi tehes teada sai, et valitsuse koroonapiirangute tõttu Brian Frieli „Igatsuse rapsoodia“ esietendust 7. märtsil ei tule.

Priit Pedajas võtab kogenud lavastajana, enne kui mina midagi öelda saan, jutu juhtimise enda kätte: „Ma saan aru nii, et tahad minuga rääkida sellest uuest lavastusest, mille esietendus on meil juba teist korda edasi lükkunud. Ega me ei tea ju, millal see uus esietendus nüüd tuleb.”

Küsimusele, kui mitu lavastust Priit on teinud, ta täpset vastust ei anna. Ütleb: „Neid on üle saja kindlasti, aga ma ei tea, kui palju üle saja.”

Tegid Eesti Draamateatri väikese saali laval näitlejatega Brian Frieli “Igatsuse rapsoodia“ proovi, kui kuulsid, et märtsis peatatakse etendustegevus kõigis teatrites?

Jah. Saime teada kohe pärast valitsuse pressikonverentsi. Mis edasi saab, ei tea. Eks viirus juhi meie olemist ja tegemisi.

Kuidas trupp sesse uudisesse suhtus?

Mis seal suhtuda. Arusaamisega.

Kuidas see teil käib, olete ennast valmistanud üheks kindlaks ajaks publiku ette astuma, ja siis äkki see kõik muutub, jääb pooleli, läheb edasi, küpseb…?

Siis saab pikemalt proove teha. Saan aru, et seda valitsus ei keelanud. Proovide tegemiseks teatrid kinni ei ole. Kui nüüd midagi uut ei juhtu. Meie Frieli lavastus on juba valmis. Teeme järgmisel kolmapäeval ühe proovi ja siis enne esietendust, mis peaks olema 6. aprillil, veel mõned proovid.

On pikem prooviperiood kasuks või ei ole?

Eks me kasuta selle võimaluse ära. See on täiesti selge. Ma just täna kuulsin toredat uudist Lätist, kus teatrid on külastajatele suletud juba pea terve aasta. Selle aja jooksul on teatrid ette valmistanud praktiliselt täiesti uue repertuaari. Kellel hetkeseisuga valmis seitse uuslavastust, kellel rohkem.

Mis ma muud oskan öelda, eks me peame kohanduma. On ju igasuguseid ootamatusi ennegi olnud. Sa tahad, et ma ütleksin midagi kriitilist praeguste piirangute kohta? Seda ma kindlasti ei ütle.

Miks sa taas valisid lavastamiseks Brian Frieli näidendi? Frielist on saanud sinu kaubamärk?

Kui ma mõtlen Frieli peale ja Iirimaa peale, mida ma olen käsitlenud tõesti nii- ja teistpidi, siis just Frieli puhul näen seda, mis meid seob. Mis meid, iirlasi ja eestlasi, sarnaseks teeb. Frieli puhul näen meie ühiosa. Seda, et ollakse mures oma kultuuri, traditsioonide säilimise pärast. Mind on Friel alati kõnetanud. Ja Brian Friel on väga hea näitekirjanik.

Midagi veel?

Jah, seekord oli mul valides ka lisaülesanne või kuidas seda nüüd öelda… Otsisin Ülle Kaljustele näitemängu, kus oleks talle väärikas roll. „Igatsuse rapsoodia“ on ühe vanema naise lugu, kes tuleb Ameerikast tagasi Iirimaale. Tuleb koju, kus teda tegelikult keegi ei oota. Kuna olud on kitsad, siis sugulased selle asemel, et teda rõõmsalt vastu võtta, panevad ta hooldekodusse. Frieli näidendi teema keskmes on kojutulek, hooldekodu, kodu ja võõrandunud kodu.

Üllel on raske pähkel pureda, aga temaga koos on seda huvitav teha ja Frieli näidend on suurepärane.

Sul on seoses koroonaga mitmed asjad muutunud. Ugala lavastus „Katkuhaud” pidi olema Koidu seltsimajas, vanas Ugalas, kus sa ise kunagi alustasid. Kas see kõik häirib või hoopis käivitab?

Ei see ega teine. Kui piirang on paratamatu, siis tuleb sellega leppida. Mis siin kurvastada või kahetseda. Ega mulle see „Katkuhaua” Ugala väikesesse saali minek üldse ei meeldinud. Aga lõpuks polnud seal väikeses saalis ka midagi häda. Oluline oli ju Ene Mihkelsoni tekst ja näitlejad, kes selle omaks võtsid.

Kuidas sulle endale huvitavam on, kas see, kui lavastad oma tuttavate näitlejate, oma õpilastega, või see, kui trupis on uued näitlejad, keda sa veel läbi-lõhki ei tunne?

Igatpidi on huvitav. Ma olen uudishimulik. Neid näitlejaid, kellega ma ei tööta, neid on väga-väga vähe. Ma olen alati seda meelt olnud, et kui repertuaariteatris, nagu meil Eestis suured teatrid on, lavastada näidend, siis tuleks teha just selle trupiga, kes selles teatris on.

Kui töötan Eesti Draamateatris, siis väga ei taha kutsuda külalisi. Muidugi toovad külalisnäitlejad värskust juurde. Aga minu jaoks on iga lavastuse mõte liikuda siin, Draamateatris just selle trupiga edasi. Oleme kaua koos töötanud, võiks arvata, et istume rutiinis, aga me ju kõik ikkagi õpime, areneme koos. Muidugi on lihtsam panna üks juhutrupp tippudest, üheks projektilavastuseks kokku. Ja muidugi on see odavam kui püsitrupiga repertuaari hoida.

Lihtsam oleks ju tehagi seda nii-öelda projektiteatrit.

Ütled, et juhugrupiga oleks lihtsam. Projektiteatrit oleks lihtsam teha. Seleta?

Miks? Ma kutsun truppi, keda ma tahan. Panen kokku trupi nendest, kes minu jaoks on kõige paremad. Seda saab teha. Aga arvestades Eesti olusid – me oleme nii väikesed –, siis niimoodi kaugele ei purjeta. Ka praegustes projektilavastustes mängivad valdavas osas repertuaariteatrite näitlejad. Nii et kui tahad teha projektilavastust, vaata repertuaariteatrite näitlejate suunas. Meie teatri paradoks.

No see on nii ja naa juba, aga ma märkan, kuidas repertuaariteatrite näitlejad, kes mängivad kaasa projektiteatrite lavastustes, teevad seda suurema huviga.

Ei ole tõsi! Kõlab hästi, aga tegelikult ei vasta tõele. Näitlejate huvi sõltub puhtalt näidendist ja lavastuse ideest, mida tehakse. Näitlejad tulevad alati proovi parimate kavatsustega. Alati ei tule ju välja, olgu siis nii projektiteatrites või repertuaariteatris.

Vana teatritõde on see, et 90% lavastuse õnnestumisest sõltub sellest, kes seda teevad, trupi koosseisust. Võib ju kõlada tõesti nii, et teed tuttava trupiga ja teevadki kogu aeg ühtemoodi ja sarnaseid rolle. Aga see ei pruugi nii olla.

Ei pruugi.

Ikka näitlejad üllatavad. See, mis projekti lihtsamaks teeb, on just nimelt see, et sa võid lavastust teha kellega iganes. Repertuaariteatris teeb töö raskemaks ja ka huvitavamaks see, et lood lavastust nende näitlejatega, kes on sinu teatri trupis.

Sul on Draamateatris ka palju oma õpilasi lavakoolist. Kui sa oled nad näitlejateks koolitanud, kas siis tunned nende eest ka lavastajana vastutust?

Ainult mingi aeg on nii. Iga näitleja peab ju ise hoolitsema, et ta oleks nii jõuline ja huvitav, et ka teistel lavastajatel oleks huvi ja tahtmine temaga koostööd teha. Näitlejad, kellega mina töötan, on päris suur ring ja ikka tuleb sinna uusi tegijaid juurde.

Muidugi on mul ka omad lemmikud ja need inimesed, kellega ma alati väga hea meelega koos toimetan. See on loomulik. Ühega on suurem, teisega väiksem klapp, see on loomulik. Kui sa tahad, et ma nüüd oma lemmiknäitlejate nimekirja esitan, siis seda ma küll ei tee.

Muidugi. Missugused näitlejad sulle meeldivad?

Näitlejad, kes ise rolli loovad, ise mõtlevad.

Kui näitemäng või kirjanduslik tekst on laual, siis see hakkab sind ise juhatama. Ma ju näen, mida mängida. Näitlejaid tulevad kaasa, see on koostöö. Ei saa nii, et ainult mina teen või ainult tema teeb. Teater on koostöö. Ja oluline on ikka tekst.

Ütlesid, et sa ei taha näitleja eest rolli ära teha. Kas sa vahel ette ka mängid?

Ma näitleja moodi ette ei näita. Pigem püüan näitlejatele selgitada, kuidas tegelaskuju mõelda võiks. Annan vihjeid. Ette mängima ei hakka. Vahel näitan, kuidas ma mõtlen seda, mida ma ütlesin.

Mõtlen sinu kui näitleja peale, vähe oled mänginud viimasel ajal. Miks?

Ega mul pakkumisi ka väga ei ole. Mis siin ikka. Kui pakutakse midagi huvitavat teha, küll ma siis teen.

Mulle ei meeldi oma lavastustes mängida. Varem tuli seda rohkem ette, aga see oli siis nii-öelda häda sunnil. Kuigi mitte alati. Päris lavastaja tunde saan kätte ikkagi vaid režiilaua taga.

Kui pikad su lauatagused prooviperioodid on?

Mingi aeg muidugi tuleb laua taga istuda, et tekst saaks tuttavaks. Need tekstilugemised on ka väga vahvad ja inspireerivad. Aga ühel hetkel pole mõtet enam laua taga passida. Tuleb ennast kokku võtta ja püsti tõusta. See on nagu talisuplemine. Alguses on alati natuke raske, isegi piinlik. Üks hetk tuleb seda teha. Ei pääse.

Sa ei ole enam peanäitejuht. On sul nüüd kergem või raskem?

Lavastades ei ole vahet. Praegu on muresid vähem: ei pea enam muretsema, kuidas mängukava koostada, ei pea näitlejate hõivatuse pärast muretsema, ja kõik muud teatrit koos hoidvad asjatamised. See ei ole nüüd enam minu mure. Mõtlen ainult selle peale, mida ise lavastan.

Mille järgi sa valid, mida lavastada?

Vaata, kus nüüd küsib! Näiteks kutsutakse mind Vene teatrisse lavastama. Suurel laval. Mõtlen nii, et kui tegu on suure lavaga, siis see peaks olema midagi, mis on mõeldud suurele publikule. Seal ei ole mõtet teha Kafkat. Seal peaks olema midagi, mis on mitmekihiline. See lugu peaks ka lõbu pakkuma. Kuidagi nõnda hakkan mõtlema. (Priit Pedajasel on kokkulepe, et ta lavastab Vene teatris Jaan Krossi „Keisri hullu” – MM.)

Linnateatri kunstilise juhi koht vabaneb kohe. Sa ei ole mõelnud, et kandideeriks?

Ei ole mõelnud. Lähen sinna lavastama. Mida, seda on veel vara öelda. Just arutame Elmoga (Nüganeniga – MM). Laual on mitmeid variante. Lavastus on mõeldud Salme suurele lavale.

Kuule, Margus, aitab nüüd vast ka.

Kuidas sa suhtud poliitilisse teatrisse?

Ma suhtun hästi igasugusesse teatrisse, mis on hästi tehtud, oludest hoolimata. Poliitiline teater kipub plakatiks muutuma, see oht on ja see ei ole minu teema. Mulle meeldib vaadata laiemat ja sügavamat pilti.

Ilmus Maalehes, pildistas Ilmar Saabas.