Kaks päeva pärast Linnateatri 50. sünnipäeva istub peanäitejuht Elmo Nüganen Raplamaal Kaereperes, Valtu seltsimajas. Saal on puupüsti täis, algab loeng „Lavastades Tammsaaret“.
Elmo Nüganen sätib publiku kuulamislainele sellega, et pakub oma kohta laua taga mikrofoni ees: „Annaksin heameelega selle koha ära. Oleksin teie seas ja kuulaksin seda, kellel on midagi öelda.” Publik on käes. Kõik kuulavad.

Rõõmu argipäevaks
Lavastaja kasutab enda oleku kirjelduseks väljendit, et esinejal peab olema midagi öelda, ja kuulajate seas olles on ehk kõigil lootus, et kuulevad midagi, mis toob rõõmu argipäeva…
Ta lisab, et ärgu arvatagu, nagu teeks loeng „Lavastades Tammsaaret” kõik selgeks: „Võib ju arvata nii, et kui sa tahad Tammsaaret lavastada, siis kuula ära see loeng ja siis sa tead, kuidas seda teha. See on küll asi, mida ma kõige vähem tahaksin ‒ et minust niisugune pilt jääks.”
Seepeale räägib Elmo Nüganen kahe päeva taguse loo, kuidas teatri sünnipäevapeo lõpus pöördus ta poole üks õpilane jutuga, kuidas ta väga tahaks, et õpetaja pöörduks vahel ta poole ja ütleks, et ei tea, kuidas ühte või teist asja teha, jagaks oma kahtlusi. „Sain aru, et olen terve oma elu või vähemalt pika osa oma teadlikust elust valesti elanud. Olen püüdnud jätta muljet, et ma tean kõike, et mul on vastused kõikidele asjadele.”
Lavastaja Elmo Nüganen Kaereperes ei dotseeri ja ei õpeta. Ei defineeri. Räägib hoopis, mis on teda ühe või teise otsuseni lavastades viinud. Räägib seostest. Defineerin kuuldut kui lavastaja ühe tähtsaima omaduse ja oskuse illustratsiooni ‒ oskust lugeda lavastama hakatavat teksti tähelepanelikult ja märgata seoseid ning seda, mis toimub ümbritsevas maailmas.

Raskolnikov ja Indrek Paas
Nüganen arvab, et ta oskas kooliajal teha head nägu, et tunneb Tammsaare „Tõde ja õigust”. Alles hiljem tulnud üle lugedes arusaamine, et tegmist on maailma mastaabiski erilise kirjanikuga. „Avastasin, kui palju on seal huumorit, eriti esimeses osas. Kui palju on seal midagi meist – kõigist eestlastest.”
Lavastamine ei ole alati seotud lugemise või eelneva lugemisega, ütleb Nüganen. Nimetab seda, mis temaga juhtus, kummaliseks, ja arvab, et seda võiks ka saatuseks nimetada. Räägib pika seoste rea.
Kuidas teda kutsuti Peterburgi lavastama Tom Stoppardi näidendit „Arkaadia”. Peterburis olles sattus ta elama sellisesse rajooni, kus kõik oli lähedane Fjodor Dostojevski kirjeldatud maailmale. Seal olid „Kuriteo ja karistuse” tegelaste rajad ja käigud. Kui „Arkaadia” Piiteris valmis, siis teadis lavastaja, et ta järgmine töö oma teatris on just „Kuritöö ja karistus”. Dramatiseeringut kirjutama hakates avastas ta, et selle romaani on tõlkinud Tammsaare.
Minnes Venemaale lääne autorit tegema sai ta suhu vene klassika maitse ja see maitse juhatas ta uuesti Tammsaare juurde.
Nüganen juhib tähelepanu paralleelidele Dostojevski ja Tammsaare tegelastes ning nende otsingutes. Indrek loeb Tammsaare Mauruse koolis just „Kuritööd ja karistust”. Nii on ka Nüganeni lavastuses „Karin ja Indrek”. Isegi nimede ja pealkirjade tugevuses näeb Elmo Nüganen sarnasust kahe suure kirjaniku vahel: „Tõde ja õigus” ‒ „Kuritöö ja karistus”; Paas ja Raskolnikov (raskol – lõhe, lõhe inimeses, lõhe ühiskonnas, lõhestatus… ); Karin Vesiroos ja Sonja Marmeladova (marmelaad, väga magus). Lisaks kujundlikule on
romaanides kui sellele tähelepanu pöörata, ka tähenduslikud sanasused.

Aja tuks
Lavastaja käest küsitakse publikust, kas ta ei ole mõelnud lavastada Tammsaare „Põrgupõhja uut vanapaganat”? Ta ei vasta otse, vaid ütleb hoopis, et kui ta lavastaks, siis teeks seda ilmselt samasid radu mööda kui tegi Jaan Tooming. Nüganen ei ole Toominga lavastust näinud, vaid on näinud filmi ja lugenud selle lavastuse arvustusi. Ta juhib tähelepanu ka sellele, et tolle lavastuse dramatiseeringu kirjutas lavastaja isa Osvald Tooming. Ütleb, et kui tema selle lavastaks, siis oleks see Toominga tehtu koopia.
Oma loengu lõpus üllatab Elmo Nüganen kuulajaid veel ühe ilmselge paralleeliga, öeldes, et tema jaoks on sarnased Bulgakovi „Meister ja Margarita” ja „Põrgupõhja”. Mitte ainult selles mõttes, et kummaski tuleb saatan maa peale. Mõlemad geniaalsed romaanid on kirjutatud vahetult enne alanud sõda ja mõlemad on kirjanike viimaseks jäänud romaanid.

PALJU ÕNNE!

Salvestatud sünnipäev
Ma meelega ei küsi rohkem leheruumi loengu edasiandmiseks. Nimelt salvestas selle külaülikoolis (Valtu seltsimajas toimunu korraldas Kehtna valla külaülikool) Vikerraadio ööülikool. Mõne aja pärast saavad soovijad seda kuulata.
Salvestuse tegi eriti eriliseks see, et loengut pidas Elmo Nüganen oma 54. sünnipäeval. Kõik said torti. Palju õnne, Linnateater ja lavastaja Elmo Nüganen!

Fotod: Jaak Vakckerman