Jarmo Reha ütleb päev enne lavastuse „Hymn” esietendust Tartu Uues teatris, et kui me ei kuula noori, nende muresid, nende küsimusi, siis meil ei ole tulevikku

Lavastaja Jarmo Reha on valmis päev enne esietendust kohtuma ja juttu rääkima. Ütleb, et lavastus on valmis. Kui meie räägime, teevad näitlejad Uue Teatri suures saalis proovi. Jarmo ütleb, et jätaks telefoni sisse – näitlejad küll lihvivad detaile, aga kui tekib küsimusi, siis saaksid helistada.

Nüüd, etendust näinuna, saan öelda, et „Hymn” ei ole mugav lavastus. On pigem ebamugav. Mulle nad seal laval ja selles lavastuses tuletasid meelde, et olen ka noor olnud ja mässanud. Isegi kade olin, et seda tagasi ei saa. Ja lavastuse mõju? Olen varsti 70aastane ja noored tuletasid mulle meelde, et mul tuleb enam oma seisukohtade ja otsuste eest seista, mitte lasta ennast juhtida „vettinud mäkradel”. Tõsi, nemad sellist väljendit ei kasutanud.

Ühte stseeni kirjeldan, enne kui lasen lavastaja Jarmol rääkida. Seal 23aastane näitleja Juhan Soon pistab mikrofoni oma südame juurde, mille löögid võimendatakse, sedasama teeb 30aastane näitleja Grete Jürgenson. Ja tõesti, kõneleb südame hääl.

Kuidas see Tartu Uus teater siis on?

Parim. Siin ei ole ei-d, kui vaid on mõte midagi teha. Oli vaja seinu sodida. Ivar Põllu ütles, et no teeme ära. Ja nii on kõigega.

Mulle ei ole kunagi keegi suurt eelarvet andnud. Töötan väga kasinalt. Kui vaja, teen ise. Tulin siia oma isa surnuaiabussiga, sellega vean asju, kui vaja.

Mida isa surnuaial teeb?

On kiviraiuja. Siin teatri hoovis on nüüd tema surnuaiabuss, millega ma olen lapsepõlvest saadik kalmistutööd teinud. (Hoopis hiljem küsin, kas tema ka kivi raiub, ja saan vastuseks, et ei. „Ma olen käinud surnuaial rante tegemas. Olen teinud vast üle 600 elu jooksul kindlasti.”). See buss on mulle praegu siin vajalik. Teatritöö tegemiseks. Saan asju liigutada. See ongi see, kuidas ma teen.

Ega… nüüd enam ei viitsi teha ka. See vist on mul viimane.

Viimane lavastus?

Võib-olla. Jah, vaatame. Mul on mõtteid hästi palju, aga ma ei taha enam teha kasinalt. Ma ei taha teha vähesega. Kui keegi viitsib selle võimaluse mulle anda, siis ma võin küll näidata, mida võib teha lavastuse tavalise eelarvega. Seni olen kõik, mis olen teinud, teinud mikroeelarvega. Ma pole saanud priisata.

Sul on „Hymnis” kolm näitlejat, kas see on kasin?

Ei, see ei ole. Ma ei oleks tahtnud kümmet näitlejat, seda oleks palju. Neli oli mõttes. Olen õppinud tegema sellega, mis on. Ja hakkama saama.

Tegime noortele pidusid siin. Ühe karaokeõhtu tegin noortele.

Mis see pidude korraldamise eesmärk sul oli?

Seda sa näed tükis ka. Teema on noorus, teema ei ole noored.

Teater on sotsiaalpoliitiline platvorm. Oleme teatris ja nüüd võiks küsida, miks me pole andnud noortele lava oma seisukohtade väljaütlemiseks. Tulge ja tehke, mis tahate… Aga seleta seda kultuurkapitalile. Ei saa kõike teha, on süsteemid, milles peame toimetama ja hakkama saama. Aga teatri keel on võimeline tooma asju publikule lähedale.

Kutsusid noored peole ja rääkisid nendega?

Lõime keskkonna neile ja jah, tegime intervjuusid. Oli sein, seinad, mida sai sodida. Sodida omi mõtteid. Olid märkmikud, mida sai täita. Tegime mitu korda nii.

Lõime keskkonn,a kus nad tahaksid käia. Teatris nad ju ei käi. See ei olnud see ka, et tulge, jooge ennast täis ja hakake mulisema ja lobisema. Me otsisime inimesi, kes tahavad koos olla. Ja selgus, et tahetaksegi koos olla.

Jama on see, et meil ei ole kohti, kus koos olla. Meie riik ei tegele sellega.

Oota nüüd, kuidas pole kohti, kus koos olla?

Meil on igasugused huviringid ja asjad… Riik just kärpis neid 35%. Noorte kärbe on kõige suurem. Genialistide klubi tahetakse kinni panna, sulguvad lokaalid, kus noored käisid… Ma ennast enam nii nooreks ei pea, ma olen 33. Ma tajun, et kukun välja…

Ma saan aasta pärast 70…

…sa oled väga noor veel. Mis sa räägid…

…jah, äkki ma siis ei peakski homme esietendusele tulema?

See, mis sa homme näed ja kuuled, ei ole ainult noortele. Veel kord: see tükk on noorusest. Kõik on noored olnud ju.

Jah, mul on tunne, et noor olemine tähendab sulle ka mässumeelsust? Ükskõik, mis ajal.

Aga kas siis ei ole mitte nii, et vastuolud, generatsioonide vahelised konfliktid, mittemõistmised, ütlemine, et noorus on hukas… Kas see ei tulegi sellest, et inimesed unustavad teatud eas noor olemise ära?

Kes ikka unustab. See on sellest, et ei saada kokku. Kes noortest mind ikka kuulata tahab?

Kas see hoopis ei tee asja keerukaks, et kumbki pool ei kuula? Noored ei kuula vanu ja vanad ei kuula noori. Selle tüki mõte on ka see, et me vajame dialoogi.

Mul tekkis see mõtteidu aastal 2023. Sabakont ütles, et see on teema. Koos on vaja olla. Ja selle lavastuse üks eesmärk ongi seda dialoogi luua.

Olen sellele palju mõelnud, pered ju ei ela enam koos.

Kolm generatsiooni võiks vabalt koos elada. Tore oleks. Lapsed oleksid vanaisa-vanaema kantselda, kui mehel ja naisel on vaja tööd teha. See on väga loogiline. Läänemaailm on väga individualiseerunud.

Me olemegi üksi. Toimetame üksi. Peame hakkama saama üksi. Noored räägivad sellest, mis neis hirmu ja kahtlusi tekitab, ütlevad, et ei saa üksi hakkama. Hinnad tõusevad, loodus on hukas, sõjad, silmakirjalikkus… See on see, mis foonil nemad elavad.

Minul on lihtsam, et olen sündinud 1991. aastal. Seitseteist päeva elanud Nõukogude liidus. Ehk siis hinganud mõlema riigi õhku. Olen milleeniumi laps. Tajun seda, et on normaalne, kui kogu aeg on kaosed ja värgid-särgid. Minu jaoks on kaos kodu. Aga peale tulevad noored, kes tajuvad maailma paratamatu vastuseisu kaudu.

Kui see noor, kellel ei ole pidet ja kes kardab, et maailm saab kohe otsa… Kui me kohtume ja ta küsib äkki, et mis sa vanamees arvad? Ma ilmselt üsna kohe kohkun, et kust võtta see kindlus ja öelda, et kuule, lapseke, nii ei ole. Armasta maad ja taevast ja inimesi, siis kõik läheb hästi. Ma õppisin esimeses klassis lauatelefoniga helistama. Need olid kodus vähestel. Nüüd on kõigil tipparvuti taskus…

Aga siin ongi võimalus dialoogiks.Me tegime intervjuu kahe noore tüdrukuga Poska koolist. See oli nii, et nad tahtsid teha meiega intervjuud oma kooli lehe jaoks ja tulid proovi. Et kuidas me seda tükki teeme, kuidas see käib? Mis protsessid on näitlejatel, mis lavastajal? Ma ütlesin muidugi jah ja tegime siis intervjuu vastu.

Tund aega rääkisime. Nad on 18, nad mõtlevad teistmoodi. Me olime varasematest kohtumistest aru saanud, et noored ei käi valimas. Nemad ütlesid, et käivad. Et saavad aru võimalusest sekkuda ühiskonda. Sekkuda! Ja ikkagi ütlesid nad, et tahavad kõige rohkem lähedastega aega veeta.

Nad mõtlevad, et töötegemine ei ole elus põhiline asi. Kui meil on head kommuunid ja seltskonnad, mis omavahel läbi saavad, siis tegelikult töötegu ongi see, mida sa teed elades, möödaminnes.

Nad näevad asju empaatiliselt ja mõistavalt, leppivalt ja sallivalt. Seda ka, et neil on hästi, sest neil on väga hea ühiskonnaõpetaja, kes neid rahustab, öeldes, et see, mis sünnib, ei ole uus, et seda on ennegi olnud. See on dialoog.

Miks nüüdse lavastuse nimi on „Hymn” ja miks y-ga?

Y-ga on see kirjutatud sellepärast, et ma lihtsalt armastan Uku Masingut. Ma kirjutan oma üüd kõik y-ks.

Näed nüüd! Kui sa mulle vastu tuleksid tänaval ja me räägiksime, siis ma kohe kuidagi ei oskaks sus arvata Uku Masingu huvi. Ei kahtlustakski ja vaat see on minu ja küllap ka just vanema generatsiooni viga. Arvame, et ega teie ei tea.

Ma olen pildi endast üsna teadlikult loonud ja võin vabalt öelda, et keegi ei tea, kes ma olen.

Olgu, jäid mulle meelde NO99 teatrist, tean su kursusekaaslasi. Üllatasid mind väga läinud suvel Kernus. Mängisid lavastaja Barzu Abdurazzakovi lavastuses „Pärsia viimase keisri mõrv”. Mida Barzuga kokkusaamine sinu jaoks tähendas?

See oli minu jaoks mugav, sest pärast NO-teatrit ma läksin tööle välismaale. Olen töötanud Brüsselis, lavastanud, mänginud… Minu kool – mu õpetajad on Lembit Peterson ja Tiit Ojasoo, võib mõelda, et nad on kõige suuremad vastandid. Mina olen seal vahel, olen nende süntees. Hakkasin otsima muud ja iseennast.

Leidsin uue õpetaja, lavastaja Armel Rousselli Brüsselis. Kahe nädala pärast lähen sinna jälle tööd tegema. Vaba Lava prantsuse kuraatorid meid kokku juhtisid, et mõtleme sarnaselt.

Üllatasin sind läinud suvel… Ma lihtsalt näitasin, mis minus on.

Jah, ja see oli muljet avaldav. Ma muidugi mõtlesin, et sind avas koostöö Barzuga. Seni ma pidasin sind avangardistiks.

Seda kindlasti. Barzu andis kõige parema Stanislavski kooli, mida üldse saada on. Barzu ju rääkis kuu aega. Nädalaga panime siis lavastuse kokku. Ta andis mulle selle visiooni edasi, mis ta tahab. Mina olin tühi anum, võtsin selle vastu ja panin selle sesse vormi, mida Barzu soovis, ilma et ta mulle seda eraldi ütlema peaks. Lavastaja ja näitleja koostöö, minul on oma kohustus ja temal on oma. Kui me mõlemad täidame oma rolli, siis tulemus on see, mida lavastaja tahab. Rõõm on mõlemapoolne siis.

See, mis ma olen saanud Brüsselis teha, on mulle olnud kõvasti raskem. See, mis olen Eestis teinud, on mulle lihtsam.

Lembit Peterson andis mulle tõetunde, Tiit Ojasoo andis vormi ja Armel Rousell andis südame. Nende kolme vahel ma pendeldan. Näitlemine ja lavastamine on muidugi erinevad asjad.

Nooruse teema – tunnen, et sellest räägitakse vähe, mis meist saab, kuhu me läheme, mis saab Eesti riigist… Sellepärast ongi selle lavastuse nimi „Hymn”. Mida me ülistame? Meil on kõik, aga kust see tuli? Selle riigi lõid noored. Õpilased läksid esimesena Vabadussõtta.

Ja nüüd valitsevad riiki vettind mägrad, nagu ütleb Hans H Luik.

Nii on. Me tükk tegeleb sellega, et noorte hääled on kaduma läinud, aga samas just noorte tunnetus, ideed ja süda panid meie riigile aluse. Seal on palju kihte muidugi, aga mõte on selles, et kui me ei kuula noori, nende muresid, nende küsimusi, siis meil ei ole tulevikku. Ma ei näe seda olukorda ainult Eestis, see on kahjuks nii igal pool.

Kas eesti on konnatiik?

Ma nii ei arva. Aga kui jõuan Brüsselisse, siis tunnen, et räägin maailmast, Eestisse jõudes räägin Eestist. See vahe on. Number üks kosmopoliitne linn on Dubai, number kaks on Brüssel, New-York on alles seitsmes. Ma töötan seal prantsuse kultuuriruumis.Vabadus, võrdsus, vendlus – see kultuuriline kiht, milles nemad toimetavad, on suur. Ma töötan seal inglise keeles, kompan ajaloolisi kontekste. Temperamendid on erinevad ja vabadust on, mulle tundub, palju rohkem. Nad teavad, et olen eestlane. Nüüd saan mängida seal ka eesti keeles, uues lavastuses on 12 20minutilist väikest lavastust. Publik liigub nende vahel ringi. Esietendus on Pariisis. See on mastaap ja luksus.

Eesti ja Brüsseli vahet käimine on tasakaalu otsimine. Ega see eestlaslik jonn minust kuhugi ei kao seal. Igatsen seal siinseid tänavaid. Eesti on minu kodu ja jääb selleks.

Meid on miljon, neid… Teater kannab keelt ja kultuuri. Küsimus siin on selles, kas me saame ikka aru, et nii on? Kui me sellega ei tegeleks, me kaoksime ära. Lahustuksime maailma. Ma tahangi mõtestada, otsida seda, mis meid edasi viib. Mis saab? Kes pakub pikka perspektiivi?

Mis tähendab miljon inimest selle keele ja kultuuriga? Mida see tähendab tänapäeva maailmas? Lavastus „Hymn”, läheb lätte juurde ja ütleb, et visiooni ei ole.

Siin ma pean küsima, kes selle visooni loob?

Piisab ühest inimesest, hea näide on Lennart Meri. Kultuuriminister võiks me riigis visiooni anda. Aga on segadus. Mis saab? Sein on ees. Küsimus on, mis meist saab!

Just lugesin, et USA saatkonnalt võeti Ukraina lipp maha. Nupuke, aga noh… maailm on suur sulatusahi praegu. Samas kohtan ma 18aastaseid noori, kes on minust targemad.

Mu küsimus on, kus noored on, mida nad teevad? Märkan, et noorte seas on tekkinud klassid. Osa noori õpib, reisib ringi, vanemad maksavad selle kinni. Asjade keerukus on selles, et noored ei taha juhtida seda laeva, millega me sõidame.

Eesti laevuke on meie kõigi sõita. Madrused, kes peaksid kapteniteks saama, hoopis hüppavad sadamas ühelt laevalt teisele ja sõidavad. Selline olukord. Kuhu me läheme? Sellepärast see sihiseadja ja sihiseadmise jutt.

Gustav Suits kirjutas Noor Eesti manifesti 21aastaselt 1905. aastal. Ta ei unistanud riigist, ta unistas rahvuskultuurist. Ja noored hakkasid minema siis. Me peame noori kuulama. See oleks asjade uus algus. Noored ütlevad: kuulake meid! Nooruses me unistame kõige rohkem.

Me seisame su lavastuse lõpusirgel.

Jah, üks inglise kirjanik on öelnud, et me seisame gigantide õlgadel. See on mõte, mida võiks mõelda, kui teemaks on see kuidas, funktsioneeriks üks väike rahvas, kellel on paratamatult vajalik kokku hoida. Me ei saa teisiti, muidu me kaome. Kas pole siis nii, et kuulame üksteist ja laseme noortel seista vanade õlgadel? Kas see pole see viis, kuidas m saaksime edasi minna? Et noored ei läheks ära, ei jääks eemale. Me võiks ka tipus mõelda seda, et peame tekiteama olukorra, kus keegi saaks me õlgadele tulla ja vaadata kaugele. Äkki sealt paistab maa.

***

Küsin Jarmolt hiljem kirja teel, kas on elu pärast surma. Ta vastab üsna napilt: „Loodan, et pole.” Küsin, kas ta magab ka vahel. Ja saan vastuseks: „Hauas puhkan.”

Üsna pea esilinastuvad Eeva Mägi kaks filmi, “Mo Papa” ja “Mo Amor”kus Jarmo Reha mängib.

Ilmus Maalehes, pildistas Anni Õnneleid