Kristiina Ehin ja Sofia Joons enne etenust “Vormsi perestroika” Aegviidus. Aprill 2012.

 

Etendus käib.

 

Kristiina Ehin loeb õpetaja, jumalamees Lars Johan Österblomi päevikust: „Pean tunnistama, et ma lausa kardan nende kuradikandleid. Nendega pole võimalik korralikke kaasaegseid vaimulikke lugusid mängida, need kiiksuvad ja kääksuvad siin igas talus, nagu tahaks väljendada vana aja piina. Nende kääksutajad aga ei tunne nootigi. Nad jorutavad kõrtsides, mehed peavad vikatitega gladiaatorite võitlust, joomingud suretavad põllutöö välja ja kõrtsides käivad nende paganapillide saatel sellised orgiad, et tanud lendavad. Ja nende rahvariided, mis minu meelest ainult pordumajasse kõlbavad, lehvivad ja paljastavad häbitult talunaiste sääri ja õlgu.“

 

Sofia Joons ja hiiu kannel, kes kõneleb muu hulgas nii: „Nüüd tean, et mind hoitakse mingis muuseumis. Aga mis muuseum see küll on? Kui mind siin kinni hoitakse ja kui mul on nii valus ja häbi, siis võib-olla on see Valu ja Häbi Muuseum. Minu kõrval kapis hoitakse mingit murdunud torudega parkunud nahast kotti. Ka tema ei tea, kes ta on. Ja ka temal on valus ja häbi. Tunnen läbi kapiseina tema hüljatust ja häbi ning seda, kuidas ta haiseb.“

 

Pärast etenust, veel laval.

 

Tere, sõber!

Ma ei mäleta, kas olen sulle rääkinud, et olen viimasel ajal hädas sellega, et ei saa erilistest asjadest tavapäraselt kirjutada. Tahaks kirjutada erilises keeles, no nõnda, nagu sina vahel ei saa sõnu viisi sisse laulda ja laulad isetehtud keeles. Kui mina oma keele välja mõtleks, ei saadaks ilmselt aru. Nii jääb mulle võimalus mängida vormiga – klassikaline kiri sõbrale, mitte tänapäevane kiire infovahetus.

Mäletan hästi, kuidas sa paar aastat tagasi mulle helistasid ja kahetsesid, et mind Esna mõisas ei olnud. Rääkisid Kristiina Ehini seal mõisas esitatud jutust „Vetelkõndija“. Kuidagi nii on meeles, et kasutasid sõnapaari “valus-ilus”. Nüüd ripub see lugu Ööülikooli kuulatavate lugude reas ja on kirjas Kristiina raamatus „Viimane monogaamlane”. Tean ka seda, et „Vetelkõndijale“ on Sofia Joons muusika teinud ja naised on seda koos ka esitanud.

Kui me sinuga viimati Linnateatris hüvasti jätsime ja ma miskipärast otsustasin Raplasse sõita varasema rongiga kui plaanisin, ei osanud ma mõelda, et sesse rongi on ennast sama plaanimatult sättinud ka Kristiina. Nii me siis koos kodu poole sõitsime ja seda kohtumist oli vaja, et saaksin sulle kirjutada „Vormsi perestroikast“.

Viimane kord sai Tartus raamatupoes parasjagu nalja. Mu akirjanikust sõber ootas mind poe uksel ja päris, mis raamatut ma osta tahan. See, et soovisin osta raamatut kindakudujatest, teda ei üllatanud. Küll rõõmustas see noorukesi müüjaid, et üks maani habemega vanaätt noorte naiste kindakirjaraamatut tahab. Itsitamist oli kuhjaga, meil kõigil. See raamat muide osta endale ka kindlasti. Raamatu nimi on “Kirjatud teekond“ ning selle autorid Kristin Jõeste ja Kristiina Ehin. Nad on Raplast, on pinginaabrid ja elavad täna mõlemad (selles mitte kokku leppides) lähestikku Viljandis. Ses raamatus, kus me esivanemate kindakirjad üle kogu maa, on nii uskumatult kaunid värvid, et tahaks öelda – looduses neid ei ole (on küll tegelikult). On õpetus, kuidas neid kindaid kirjata ja kududa. Ja on kindakudujate lood, mille on kirjutanud Kristiina. Lugudes on segamini päris ja juurde- või väljamõeldu.

Taas arvan, et see, mis sünnib sellest kooslusest, on maagiline realism. Seesama, mida ma vahel sulle meelde tuletan, et ehk oleme oma elus selle, mis uskumatu tundub, lihtsalt unustanud, ja ta ootab vaikselt me lähedal, et ta taas leiaksime. Kui mõni leiab, ei ole ta hull, vaid hullud võivad olla need, kes ei näe. Võta või see Kristiina vetelkõndimine. Seda saab ju nii ka mõista, et vesi hakkab kõndijat kandma vaid ja just siis, kui kõik lootus on kadunud ja meenub mõni maagiline kindakiri vanavanaema veimevakast. Aga see on teine jutt hoopis.

Seal rongis, teel koju siis, Kristiina rääkis, et tal on lugu, kuidas jumalamees Lars Johan Österblom 19. sajandil Vormsi saarel kõik hiiu kandled ja sealsete rannarootslaste kaunid rahvarõivad lasi ära põletada. Kristiina sõnul ajas mees kohaliku rahva (usu)hulluks. Mehe karismat võrdles ta Jeesus Kristuse ja Edgar Savisaare omaga kokku. Ja see lugu lõpeb sellega, et täna on Eestimaa taas hiiu kandleid täis ja põnnid õpivad neid mängima. Taas ma usun Kristiina faktidel põhinevat fantaasiat.

Õigus, Kristiina tunnistas siis, et nad koos muusik Sofia Joonsiga seda lugu ka mängivad. Ta ise räägib lugu ja loeb dokumente, Sofia mängib hiiu kannelt ja viiulit.

Käisin esinemist vaatamas Aegviidu väikeses noortemajas. See oli miskist raudteekeldrist ülesvuntsitud pisike saalike. Seal ei olnud lavavalgust ega lavadistantsi, aga naised jutustasid oma lugu nii, et see sai meie, eesti rahva looks. Miski selline kvaliteet oli nähtul, et mõte rändas aastate taha, kui Merle Karusoo Pirgus lugusid korjas ja neid siis trupil mängida lasi.

Kristiina kirjutab mu meelest hetkel lugusid, mis on me rahvale hästi tähtsad püsima jäämiseks. Lisaks on ta lood dramaturgiliselt sellised, et neid saab mängida. Need lood ei ole argirealism. Tegelased on hästi elus, lugedes hakkab kujutlusvõime tööle hetkega.

Kirjutasin, et hiiu kandled on läbi teinud taassünni. Kristiinal käib see nõnda, et pisike poiss, ema õmmeldud kuningakübar peas, kuuleb oma isa valmistatud hiiu kandle häält, oma ema häält, kui tuleleegid pilli nilpsavad. Rabab pilli lõkkest ja põgeneb. Kui jumalamees ta käest seda ära rebida püüab, viskab poiss pilli merre. Ja pill pääseb. Ses loos on veel kandle monoloogid, kui ta lebab muuseumi kapis ja on vaid number ja mõõdud, naelakast, millel traadid peal, sest talle ei meenu pillilood. Ses loos on omapärast libahuntlust, palju armastust ja kaastunnet, vihkamist ja hellust.

Naised teevad seda lugu hästi, aga ma kujutan kuidagi kõike ette palju suuremalt. Tead, sõber, see on ikka päris hull, mis me rahvaga siin maamunal läbi aegade on tehtud. Ime üldse, et kestame. Ma ei saa aru, miks ei saada aru, et see, mis meid elus on hoidnud läbi sajandite, on loovus vaid.

Siin jõuan jälle me jutuajamiste refräänini: kuidagi peab riigi raha jaotajateni jõudma teadmine, et kultuuri toetamine hoiab meid elus ka edaspidi.

Kristiina asjad, vähemasti üleskirjutatuna raamatusse, jäävad alles nagunii, aga need etendused võiksid küll olla näha suuremale eestlaste seltskonnale. Jah, see, et meil lisaks Ukuaru valsile nüüd ka Sofia Joonsi loodud Vetelkõndija valss on, teeb elu elamise kindlamaks ja vetelkõndimise, kui teistmoodi enam ei saa, võimalikuks, ehk.

Riputan sulle siia mõne väljavõtted Kristiina ja Sofia kriminaalsest loost ja kui sul kusagil see etendus ette jääb, vaata ta ära.

 

P.S. Unustasin kirjutada, et ka seda lugu illustreerivad originaalfotod, mis leitud arhiivist ja erakogudest.

 

Hoia siis ennast ja oma lähedasi

Margus Raplast