Poseeritud foto X lennu diplomilavastuse “Draakon” grimmis ja kostüümides (1982). Lavasarm kandis siis neid noori näitlejaid. See on aastate lisandudes vaid kasvanud. Vasakult seisavad: Sulev Teppart, Maanus Valentin, Margus Ooakup, Jaan Rekkor, Toomas Kreen; keskmises reas seisavad vasakult: Andres Lepik, Vilma Luik, Mare Martin-Peterson, Kartin Nielsen, Laine Mägi, Aivar Simmerman, istuvad vasakult Anu Lamp, Andrus Vaarik, Viire Valdmaa, ees külitavad Elmar Trink ja Jaak Johanson. (Teatri muusika muuseum)
Hiljuti sai 60 Anu Lamp, just täitus see tärmin Jaan Rekkoril, veidi aja pärast saab kuuskümmend Andrus Vaarik… Lavaka X lend lõpetas kooli 1982. aasta, nende kursus on Eesti teatriruumi täitnud ja mängides sisustanud 36 aastat.
Nad on Aarne Üksküla esimesed õpilased lavakunstikateedris. Lavale jõudsid nad varem. Merle Karusoo lavastas tollase Noorsooteatri suures saalis Salme tänaval „Makarenko koloonia” 1979. aastal. Makarenkot mängis Aarne Üksküla. Kolonistideks siis nii üheksanda lennu üliõpilased – teiste seas Roman Baskin, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Arvo Kukumägi, Madis Kalmet – kui neist kaks aastat vähem koolis käinud näitlejahakatised.
Just kümnenda lennu lõpetanute suust olen kuulnud, kuidas oma õpetaja Ükskülaga koos laval olemine oli nende suurim kool.
Üsna samal ajal, kui kümnes lend koolis õppis, tegi Merle Karusoo ajaloolise alguse me tänases teatripildis tavaliseks saanud uute mängukohtade leidmisele. 1980 mängiti Klooga rannas lavastust „Olen 13-aastane”. Seal oli kümnendast lennust Andrus Vaarik ja üheksandast Katrin Saukas, Toomas Lõhmuste ja Guido Kangur. Kaasa tegi tänane Draamateatri direktor Rein Oja, tema siis lavaka kaheksandast lennust.
Palju õnne argipäevaks
Andres Lepik sai kuuskümmend aasta tagasi, ise ütleb paraja irooniaannusega, et oli oma kursusel tõesti üks vanem mees. Räägime temaga sellel päeval, kui suri Mikk Sarv. Andres ja Mikk olid koos Ugalas – Andres näitleja, siis lavastaja ja siis ka peanäitejuht, Mikk oli seal muusikaala juhataja.
Ma selle siia loosse, mis tegelikult on kümnendast lennust tulnutele õnnesoov kuuekümneseks saamise puhul ja selle eest, et nad nõnda on teatrit hoidnud, ehitanud ja kunstiks vorminud, tahan lisada, et Lepik tuletab surmajutu peale meelde tollase Panso kooli õpetajat Helmi Tohvelmanni. Ma kohe meelega ei kirjuta, et Tohvi oli tantsuõpetaja – ta oli tõesti, aga, kui nüüd mõtlen, oli ta ka palju rohkemat. Tohvi oli neile, noortele lavakatele öelnud kord, et kui ma kevadise kirsside õitsemise ära näen, siis ma elan veel natuke. Helmi mälestuseks annab teatriliit välja temanimelist preemiat. Esimese Tohvi preemia sai Laine Mägi, kes 10. lennust.
Andres Lepik räägib, kuidas nende teatriajaloo õpetaja Reet Neimar olla selgitanud lavaka seaduspära, et paarisarvuga kursused ei õnnestu. Säravad on paarituarvulised. Siis, kui 10. lend õppis juba neljandal kursusel, olla ta aga tunnistanud, et see kursus on kindla seaduspära murdnud.
Mõtted, mis Teatrikülgedelt*
•Jaan Rekkor rääkis mulle juba 13 aastat tagasi Pärnus, pärast „Kauka jumala” esietenduseelset läbimängu muu hulgas nõnda: „Ma mäletan hästi toredaid aegu, kui Peeter Kard meile õpetussõnu jagas. Ta ei tahtnud seda teha, aga me õpetaja ja lavastaja Ingo Normet väga palus. Me olime tulised, jõime, olime hirmus metsikud. Vahepeal pidi keegi meid raja peale kutsuma. Siis Peeter võttis meid ette ja vedas mööda Pärnu joogikohti. Võtsime kõvasti viina ja saime vahepeal tutistada. Ta ütles, et poisid, võtke mõistlikult.
Nüüd… ma Draamateatris käies kuulan, kuidas räägivad garderoobis Lembit Ulfsak ja Tõnu Mikiver, mida räägib Eelmaa Sass – see on see. Ma tahan ise kuulata neid vanu näitlejaid.
Ei tohi ära ajada vanu mehi ja naisi, kuigi nad laval võib-olla ei teegi suuri tegusid. Neid on mujal ja muu pärast teatris vaja. See on tõeline väärtus, mis neis on.”
•Täna vabakutseline Andres Lepik, kes üsna pea peaks meie ette jõudma uues Eesti filmis „Põrgu Jaan” paruni osas, kirjutas Lätist, kus ta 2009. aastal lavastas Shakespeare´ näidendit „Kaheteistkümmnes öö”: „Mis viga andekatega tegeleda… Anna teema kätte ja korja asjad üles. Samas ei tohi neid raisata! Ei tohi raisata inimese eluaega. See mõte kummitab mind juba tükk aega. Erinevates variantides. Erinevas sõnastuses. Ei tohi raisata inimest.” Ja 2014. aastal on Andres Lepik mõelnud nõnda: „Et mis nägu siis eesti teater on? Peaks nagu olema kõikide liidetavate summa nägu, aga ma ei suuda määratleda enamuse teatrite oma nägu.
Näo tekitamiseks ei olegi enam aega. „Järjekord on ukse taga, tüdruk! Teed oma esimesed kolm aastat ära, siis on vaja sinust nooremat ja ma võtan noorema,” ütleb Teater. Aga Lisl Lindauks nii ei kasvata.
Et inimesed teatrites moodustavad eesti teatri näo?
Kui repertuaar ei ole teatri palge kujundaja (ehk tuleb tuttav ette Sirbist ja Vasarast artikkel kunagi seitsmekümnendatel?), siis on selleks inimesed, kes seal töötavad.”
•Andrus Vaarik räägib 2006. aastal sellise jutu: „ Ei, tead, kui ma Draamateatrist kinga sain, joomise pärast, siis istusin kaks kuud kodus. Sõin oma krediitkaardi tühjaks. Ja ega telefon ei helisenud ka, sõbrad olid ka kadunud. See oli raske aeg. Ma ei tea, kas sa paned selle sisse, ise otsusta. Sõltumatuse õppimine võttis minult väga palju psüühilist jõudu. Olen selle nüüd ära õppinud. Ei taha seda käest lasta.
See on muidugi dilemma, ikka tahaks, et oleks isa ja jumal. Et keegi õppealajuhataja oleks, kes ütleks, mis sa tegema pead.”
Foto; Karin Kaljulätte
•Anu Lambilt olen miskipärast 2006. aastal küsinud, kas elu on kerge või raske: „Mõnel päeval tundub tohutult raske. Mõni päev on kerge olemine. Olen aru saanud, et nii… ta vaheldub. Üles-alla inimene võngub. Kui on väga raske, siis on raskest lihtsam üle saada, teades, et on olnud kergemaid päevi.” Ja pisut sellest mõttest edasi ütleb Anu: „Mõtlesin pikalt enne kooli õpetama tulekut, kas mul on õigus õpetada. Kuni jõudsin selle mõtteni, et olen vahelüli nende vahel, kes mind õpetasid ja kes pärast tulevad. Kui mu õpetajad on olnud need ja need, kellest oleme rääkinud, ja lisaks veel Helmi Tohvelman ja Karl Ader, siis tuleb võtta teatepulk üle. Mulle meeldib koolis väga. Ma arvan, et minus on neid omadusi, mis õpetajal peaksid olema.”
Küsin Andres Lepikult nüüd, 2018. aastal, mis on olnud see, mis nende kursuse kõik 16 lõpetajat on vaatamata keerulistele aegadele ühiskonna ja teatri muutustes ellu jätnud näitlejatena? Andres on napp: „See on Aarne Üksküla diskreetsus. (pikk paus) Ma ei oska vastata. Mul on oma kursusekaaslastega hea meel kohtuda. Ma tean, et nad on. Koos oldud neli aastat, pikad päevad, see on see, mis jääb. Nad on omad.”
Diplomietendused püüdsid kinni oma aja
Kõrvalt- ja pealtvaatajana on muidugi üsna lihtne pärida, aga mõelgem ennast veel kord aega, kui tänased kuuekümnesed oma teatrielu alustasid. 1980. aastal kirjutati „40 kiri”. Merle Karusoo kirjutab oma raamatus „Kui ruumid on täis” (Just 10. lennu diplomietendustest „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis” sai mu meelest alguse Merele Karusoo dokumentaalsete, uurivate lavastuste periood. Ei sa lisamata jätta, et Moskvas asutati teatr.doc, kus samalaadseid avameelseid ja ausaid ajaloodokumentidel põhinevaid lavastusi tehti, alles aastal 2000), et aeg oli selline, et ei saanud enam lihtsalt kooli kõndida ja kokkuleppel õpilaste ja õpetajaga neile küsimusi esitada. „Meil oli selleks vaja kolme ENSV ministeerumi ja ühe komitee luba. /…/ Teater ei tohtinud olla „ajastu lühikokkuvõte ja kroonika”.” 
Lavastust „Kui ruumid on täis” mängiti kinnisele, et mitte öelda valitud publikule. Merle Karusoo oma raamatus sõnastab: „Põhipaatoseks murehool oma väikese maa saatuse pärast tänases rahutus maailmas ja sellest sündiv omapoolne vastutustunne. Pealkiri johtub mõttekäigust, et inimesel peab olema oma ruum, nii eluruumi mõttes kui ka psüühilise suveräänsuse mõttes.
Tähtsaim X lennu elulugudes oli minu jaoks see, et koos õppisid kolhoosiesimehe poeg, sõjas „valel” pool võidelnud ja seetõttu vangis istunud mehe poeg ja eesti-udmurdi päritolu poiss, kes oli lapsepõlves tunda saanud eestlaste šovinismi. Enne meie ühistööd polnud nad seda teadvustanud.”
***
Seda põgusat ülevaadet kirjutades keerleb peas mõte, et kas ei oleks õige aeg just nende küpsete näitlejatega X lennust teha lavastus „Meie elulood 2”. Oh aeg!
Ei saa lõpetada veelkordse imetluse ja õnnesoovideta!
*Teatriküljed – omaaegne teatrilisa Rapla maakonna ajalehe Nädaline vahel
Panso kooli X lend1978–1982
Kursuse juhendaja Aarne Üksküla
1. Jaak Johanson on vabakutseline näitleja ja laulik, ühiskondlikult aktiivne, hoiab Theatrumi ligi.
2. Toomas Kreen on näitleja, etendusteenistuse juht NUKU teatris.
3. Anu Lamp on Tallinna Linnateatri näitleja ja Eesti Muusika ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õpetaja.
4. Andres Lepik on vabakutseline näitleja ja lavastaja.
5. Vilma Luik on Ugala teatri näitleja.
6. Mare Martin-Peterson on näitleja, Petersonide teatridünastia ema.
7. Laine Mägi on Eesti Draamateatri näitleja, tantsukooli Lancy asutaja ja õpetaja.
8. Katrin Nielsen on näitleja ASSITEJ (lastele ja noortele mängivate teatrite maailmaorganisatsioon) Eesti keskuse juhatuses, Eesti teatri- ja draamahariduse seltsi asutajaliige, Viljandi kultuuriakadeemia õpetaja.
9. Margus Oopkaup on vabakutseline näitleja.
10. Jaan Rekkor on näitleja Pärnu Endlas ja Eesti Draamateatris.
11. Aivar Simmermann on näitleja, Eesti Luguteatri lavastaja ja kunstiline juht.
12. Sulev Teppart on vabakutseline näitleja.
13. Elmar Trink on näitleja, Pärnu Lydia Koidula Memoriaalmuuseumi juhataja.
14. Andrus Vaarik on näitleja Tallinna Linnateatris.
15. Viire Valdma on näitleja Eesti Draamateatris
16. Maanus Valentin – oli näitleja Rakvere teatris, suri 25aastaselt.
Diplomietendused
* Anton Makarenko – Merle Karusoo, „Makarenko koloonia”, lav. Merle Karusoo, esiet. 3.05.1979 Noorsooteatri suures saalis Salme tänaval (osalesid ka X lennu üliõpilased)
* Jevgeni Švarts, „Draakon”, lav. Ingo Normet, esiet. 20.03.1981 Pärnu teatris
* Mati Unt, „Ära karda head hunti”, lav. Kaarin Raid, esiet. 5.07.1981 Säde tänava õuel (koostöös Noorsooteatriga)
* Ödön von Horvath, „Jumalata noorus”, lav. Kalju Orro, esiet. 27.12.1981 Noorsooteatri väikeses saalis
* Merle Karusoo, „Meie elulood”, lav. Merle Karusoo, esiet. 12.02.1982 Noorsooteatri suures saalis Salme tänaval
* Jean Anouilh, „Antigone”, lav. Lembit Peterson, esiet. 27.03.1982 Ugalas
* Merle Karusoo, „Kui ruumid on täis”, lav. Merle Karusoo, esiet. 22.05.1982 Noorsooteatri väikeses saalis
Lugu ilmus Maalehes.