Esimene arvustus „Soolo“ kohta Nepaali, mitmemiljonilise tiraažiga ajalehes. Hendrik Toompere vahendas vahendust: „Ja nagu Sunil, festivalikorraldaja Mandala teatrist, liigutusepisar silmis, arvustust refereeris, kirjutatakse – amazing acting in a powerful and poetic play.“ Ehk siis eesti keeles – hämmastav mäng võimsas ja poeetilises näidendis.

Foto: Ervin Õunapuu

 

Näitleja tekstilugemise oskus määrab rolli õnnestumise suuruse.

„Kell üks… muna küps… kell kaks… hanemaks… kell kolm… tuhk ja tolm… kell neli… puhas õli… Puhas heli! Kell viis… mis siis… Kell viis must riis… kell kuus… arbuus… ei… kell kuus laul… suus… Kell üks… muna küps jne.“ See on tsitaat Ervin Õunapuu kirjutatud näidendist „Kuues maitse“. Hendrik Toompere mängib seda nüüd. Ise tegi.

Seda Õunapuu lugu mängitakse teater R.A.A.A.M eestvõttel. Ettevõtmine tähendab siin seda, et produtsent Märt Meos on selle näidendi koos Hendrik Toomperega maailma rändama saatnud, teatrifestivalidele. Eestis mängis Toompere seda avalikult vaid üks kord ‒ Eesti Draamateatri Maalisaalis 10. novembril.

Hendrik Toompere…

…Mängu mõnu

Sel Eesti esietendusel näitas Hendrik Toompere seda, mida tegelikult enamus me teatrirahvast (loe: kõik) teab. Näitas, et ta on väga hea näitleja. Minu jaoks oli tema mängus kõik see, mis inimese, kes üksi laval, huvitavaks teeb. Hendrik rääkis loo, luues põneva vastuolulise karakteri. See sell, kes lavalt vastu vaatas, ei pruugi elus ette jäädes just meeldida, aga Hendrik Toompere mängis ta selliseks, et isegi pisut vastikud vidinad ses karakteris sümpaatsena mõjusid. Näitleja oli detailitäpne. Üllatas, tõlgendas ja uskus seda, mida teeb. Kuuldava, eri tundevärvidega kõneldud tekstile lisandus loetav, sõnatu, nähtav, väljapaistev sisetegevus.

Hendrik Toompere teeb selliseks näitlejaks, nagu ta on, näidendi lugemise oskus. Oskus lugeda teksti, mille autor on kirjutanud. (Oskus ennast autori lainele lugeda peaks olema iga näitleja oskus. Meil kiputakse see asi rohkem lavastajate mure olevat.) Muidugi seob Ervin Õunapuud ja Hendrik Toomperet aastatepikkune ja mitmeplaaniline loominguline koostöö. Tahan öelda, et ehk on siis lihtsam, aga see ei vähenda tulemuse tähelepanuväärsust. Just detailitäpsus on see, mis vaimustab Õunapuu kunstnikutöödes. Samasugune on ta ka kirjutades, ole vaid mees, loe välja ja oska nii mängida. Hendrik Toompere oskab, tal on hääled, žestid, liikumine ja, mis peamine, emotsioonide küllus ja nende varjundid, mida oskab esitada nii, et see on huvitav ja maitsekas.

Selle näitlejatööga käib kaasas ka, et Hendrik mängib ja ühtlasi ka lavastas ennast. See on vahva tegemine ja osaliselt täpne ‒ näitleja Toompere näidendit rõhutades teab, mida lavastaja Toompere rõhutaks, mida aktsenteeriks, millest üle vuristaks. See on vägev, aga ikkagi ma mõtlesin pärast selle loo vaatamist, mis saaks veel siis, kui näitleja Toompere väga uhkelt loetud mängimist oleks lavastamas samaväärne kõrvalpilguga lavastajast meister. Aga las “oleksid” olla, Toompere teeb imet ikkagi.

 

Eesti keele kõla Nepaalis

Esmaspäeval, 3. detsembril mängis Hendrik Toompere kunstigurmaanist tippkokka Nepaalis

Kathmandu rahvusvahelisel teatrifestivalil. Selle teatri nimi, kus näitleja kaks etendust andis, on Mandala. Nepaalis pole eestlased varem esinenud.

Tänaseks on näidendi autor ja näitleja juba külmas Eestis tagasi, aga need muljed on vahendatud veel kohapealt. Ervin Õunapuu sõnul oli näitleja ja näidendi vastuvõtt ülivõrdes hea. „Etendusele reageeriti hoopis elavamalt kui Eestis tavaks. Heinzi imetleti ja tuldi käega katsuma,“ rääkis Ervin Õunapuu.

 Hendrik Toompere kirjutas pärast mängimist Nepaalist, et ta mäng on puhas mäng: „Seda monolugu mängides ma peaaegu üldse ei mõtle enam sellele, mis minust või sellest loost arvatakse.

See on tehtud ja teostatud nii, et ta liugleb teemavälistel pindadel. Siin pole poliitikat, siin pole religiooni, siin pole sotsiaalsust. See on puhas mäng teemadel, mis mõnikord võivad osutuda sotsiaalseteks.

Eriti mõnus, tuleb välja, on seda lugu mängida välismaal. Keegi ei tea seal meie taustu. Meid võetakse puhtalt ja süütult. Ma olin täielikus hämmingu,s kui saal Kathmandus reageeris nimeväänamise naljale umbes 3 minutil. Sain aru, et jälgivad. Kohe jälgivad. Mõni aeg hiljem tuli välja, et nad on loos täiega sees. Siis, kui saalitunnetus oli käes, võisin rääkida osa tekste ka inglise keeles.

Muidugi võiks seda ka nii väljamaal mängida. Aga kohalikele kohutavalt meeldib me keele kõla. Ma olen väljamaal monolugu mängides taibanud seda, et küsimus on vaid rütmides. Kuidas serveerida midagi endale olulist. Kui vorm paigas pole, siis sisust ka aru ei saa.“ Hendrik lisas, et nad said uusi festivalikutseid ‒ Bangladeshi, Teherani, Pariisi…

Eesti publikul on võimalus Hendrik Toompere monoetendust näha 10. detsembril kell 19 Eesti Draamateatri Maalisaalis.

2012. aastal andis R. A. A. A. M. etendusi seitsmes riigis.