Ütlesin mõni päeb tagasi professor Ülo Vooglaiule, et saan seitsekümmend ja teen sellelpuhul oma viimase raamatu. Sain temalt ta noore häälega pahandada. Ta ütles, et vähemalt 20 produktiivset aastat on veel ees. Ja seletas, et alles selles eas tekib inimesel võime näha asju mitmes kontekstis korraga. Ülo teab, ta ise saab kohe 90.

Ma olen vananedes tähele pannud, kuidas arstid ei ütle enam, et nad ravivad mu terveks. Heal juhul öeldakse, et me aitame sind. Kuuskümmend aastat tagasi, kui lapsena vahel haige olin, siis iga arstitädi ütles, et sa saad varsti terveks. No ja sain ka.

Vananemisega inimese „skafander” laguneb. Kellel varem, kellel hiljem, aga sellest ei pääse. Nägemine, kuulmine, reaktsioonide kiirus, puu otsa enam ei roni ja kiiresti üle tee ka ei jookse.

Ma ei saa peast välja ühte pilti, kui olin paarkümmend aastat noorem – silmajamad siis algasid ja sattusin Tallinna silmakliinikus uurimise kadalippu läbima koos akadeemik Endel Lippmaaga. Me ei olnud tuttavad, aga ta oli minu jaoks suurkuju. Vanem, väärikas, tark… Seal arstide sabas olime äkki võrdsed. Ta oli minust ees vaid sellega, et oli vanem, aga ette elavas järjekorras sellegi poolest ei pääsenud. Mitte ükski valdavalt vene rahvusest õdedest ei teadnud, kes see vanamees tegelikult on. Nad tegid oma tööd ja suhtusid kõikidesse ühtemoodi. Võib öelda küll, et vajaliku ükskõiksusega. Vaevalt, et arstidki vahet tegid, kas ravivad auväärset akadeemikut või töötut ajakirjanikku. Demokraatia vaatevinklist oleks see pidanud mind rõõmustama, aga kui ma nägin, kuidas akadeemikuga käituti nagu objektiga, hakkas mul valus. Tema talus seda karjapoisilikku sinatamist stoilise rahuga. Mis tal üle jäi.

Üksindus

Me kõik elame oma elu töökeskselt. Kui seda tööd ühel hetkel ei ole. No õigemini, me füüsis enam ei jaksa tööl käia, jääme üksi. Ka see rõõm, aktiivne sportimine, matkamine, reisimine… mis parematel aegadel vaba aega täitis, on ära võetud. Ei jaksa. Kord kähvasin oma vanale isale, et mis ta muretseb, kui ei jaksa enam võrkpalli mängida, mängigu siis bridži või malet nagu noorest peast, see pole füüsisega seotud. Ta vaatas mind pikalt ja küsis: „Kellega, poeg? Bridžiseltskonnast on kõik surnud juba. Malet mängima pole kellelgi aega tulla. Vanad sõbrad ei jaksa ja noorematel pole aega. Kõik elavad enda elu.”

Tean mitmeid oma sõpru, kes on arvanud, et pensionile jäädes nad loevad palju. Enamasti see ei õnnestu. Need, kes aktiivsed enne pensionile jäämist, on omal moel aktiivsed ka pärast seda. Just selle hetkeni, kui esimene haigus nende üle võimust saab.

Üleliigne

Siis öeldakse, et sind ei ole enam vaja. Seda on raske üle elada. Muidugi ütleja kätte tuleb ka see kord. Aga see pole lohutus. Inimesi, nii noori kui vanu, ühendavad ühised huvid. Ühistest huvidest tekib sõprus ja hoolimine. Aga kui sa ühel hetkel enam ei jaksa kaasa elada. Millega siis ühineda?

Ma olen proovinud ja harjutan ennast selle teadmisega, et ühel hetkel jään üksi. Füüsis on otsas ja vaim ikka veel virge. On võimalus ammutada vaimujõudu loodusest, aga ka sinna peab ju kuidagi saama. Taas toon näite oma isast. Me teda ikka enda juurde maa-aeda kutsusime. Ta tuli, aga märkasin, kuidas ta üsna kiiresti tahtis linnakorterisse tagasi. Siis küsisin. Ja ta vastas, et näeb seal aias nii palju kõike, mida tema arvates tuleks teha, töid, mis tahavad tegemist. Meie teeme asju omas rütmis, tema teeks teisiti, aga ei jaksa, see teeb meele kurvaks ja lähed enda peale tigedaks. Isa murdis endale kaasa mõne kevadise lille, mõne puuoksa, korjasime talle marju, hernest, porgandit, värsket kartulit ja siis ta tahtis koju tagasi.

Rongist maha jäämise tunne

Vanuse lisandudes muutub inimene enamasti konservatiivsemaks. Ühiskond tema ümber aga, nagu olen oma elu jooksul märganud, üha vabameelsemaks. Ma ise olen üles kasvanud biitmuusika hiigelajal. Hipimaailm ja vabadused make love not war ja kõik seesugune, ometi ehmatab mind praeguse ühiskonna hoolimatus ja peaaegu igasugune eeskujude puudumine. Ei harju kuidagi, et vale on tõde.

Taas näen endast vanemaid tarku, kes kibestuvad, tundes, et neid ei ole enam vaja, neid ei kuulata. Nõu ei küsita.

Põlvkonnad

Põlvkondade konfliktid on ehk olnud igal ajal. Praegu muutub kõik veel kiirmini kui kunagi varem. Lihtne on tunda, et jääd ajast maha, ei suuda hoida kätt pulsil. Ja mõelda, et sind pole kellelegi enam vaja. See süvendab üksindust. Muidugi on võimalus ennast petta, aga no ei taha enam.

Vanaduse probleem on ka see, et kui enam ise jõua ja ei jaksa, on sul vaja kõrvalist abi, aga selle palumiseks kelleltki need inimesed ei paindu, kes on seni enamasti ise kergelt eluga hakkama saanud. Ja ega neid olegi, kelle poole pöörduda. Isiklik ruum jääb väiksemaks, sest sa füüsiliselt ei jõua.

Füüsiline lagunemine minu kogemuse järgi ei tähenda mõtlemisvõime kadumist. Pigem vastupidi – kui sa enam ei saa ringi tormata, siis hakkad füüsilise ressursi raiskamise asemel keskenduma vaimsele. Muidugi on oht, et kui kusagilt ikka väga valutab, siis sa muule ei mõtle kui selle valu mingil viisil leevendamisele. Samas olen enda ja oma sõprade puhul märganud, et tegelemine oma asjaga paneb muud mured unustama. Sul on eesmärk, no näiteks kirjutada seesama lugu, mis ennast praegu mu näppude all kirjutab, ja see eesmärgistatus – vaimne tegevus – teeb terveks, hoiab inimese tervemana. Tore on nii mõelda, aga nüüdseks olen kogenud ka sellist seisundit, et suudad ennast kokku võtta vaid mõneks tunniks päevas, ülejäänu on vaid valukannatamise ja äraajamise aeg.

Terves kehas haige vaim

Kusagil on tehtud viga, kui on hakatud rääkima pensionäridest kui koormast ühiskonnale. Pensionär on sõimusõna. Räägitakse ühiskonna vananemisest, aga orienteeritud ollakse noortele. Eri põlvkonnad enam omavahel tihti ei kohtu, kohti, kus kohtuda, avalikus ruumis pole.

Juba 2014. aastal avastasime NO teatri etendusel koos eakaaslase Valter Uusbergiga, et oleme kõige vanemad inimesed publiku hulgas. Kusjuures meid seal nähtu kõnetas.

Jaan Tätte rääkis loo, kuidas mägede jalamil asuvas külas oli komme oma vanad hommikul mäkke istuma aidata. Ja õhtul sealt koju tagasi. Teheranis tajusin ise, kuidas mind märgati seetõttu, et olin vana. Ülitiheda liiklusega tänavatel lasksid autojuhid mind üle tee nii, et noored sõbrad seda ära kasutasid, et samuti ohutult üle tänava saada. Austati vanu ja ilmselt oli selle taga mingi usk, et vanadusega kaasneb tarkus. Kaasneb küpsus. Kaasnevad settinud väärtused. Kaasneb tasakaalukus. Kaasneb omataoline lihtsus. Kaasneb see, mis nooremaid kõiki ees ootab…

Nõnda siis, et haiges kehas võib olla terve vaim ja vastupidi võib terves kehas see olla haavatud ja haige. Toon siia vaid ühe näite. 20. sajandi Eesti üks Ameerika kirjanduse tõlkijaid, esseist ja mõtleja elas ja tegutses ratastoolis. Tema auks antakse välja Enn Soosaare esseistikapreemiat.

Avo Kokk tõi ühes intervjuus näite, et oli üks klooster, kus nunnad elasid keskmiselt kümme aastat kauem kui teistes. Neid eristas üks asi – nad mängisid malet. Aju peab töötama, siis elad kauem.

Mõistmine

Hüüdlause ja loosung „Terves kehas terve vaim!” omistatakse prantsuse pedagoogile ja ajaloolasele, kaasaegsete olümpiamängude algatajale Pierre de Coubertinile. Arvatakse, et tema öeldu oli pikem, nimelt: „Terves kehas peab olema ka terve vaim!”. See muudab mõtet tavainimese jaoks, aga eriti veel siis, kui mõelda, et see oli öeldud, pidades silma olümpiasportlasi. Ongi ju nii, et vahel pole terves kehas vaimu vilksatustki.

Tulles veel kord selle juurde, et vananedes halveneb nägemine ja kuulmine. Mõtlen nii, et vaatame silmadega, aga näeme isiksusena. Kuulame kõrvadega, aga kuuleme isiksusena. Vanana on vaadata raskem, aga näha on rohkem… Isiksus kujuneb ehk välja noorena, kuid oma küpsuse ja väe saavutab ta enamasti vanana. Maailm on niimoodi seatud, et tarkus tuleb tasapisi. Siis, kui oled midagi justkui teada saanud, pole sellega enamasti enam midagi peale hakata. Uudishimu ei tohiks kaduda, see aitab kibestumist eemale tõrjuda, selles olen kindel.

*Kirjutatud Tervishoiu muusemi palvel, siin väikeste täiendustega.

Ilmus ka Maalehest, foto erakogu.