Peaossa tuleb võtta mitte hea, vaid väga hea näitleja ja lasta tal enne filmi väljatulekut rääkida kaalulangetusest, nälgimisest. See, miks ta seda tegi, jääb nälgimise fakti varju.

Olgu öeldud, et Pääru Oja on oma teatrirollide tarvis varem õppinud ära lõõtsa mängimise ja potikedral savinõude tegemise. Nälg ilmselgelt teeb füüsilise oleku ja vaimu hapraks. Ja inimese ülitundlikuks. Isegi hulluks.

Film „Vari” on tumemeelne. Seal on ametnike ja lehetoimetajate rumalust, kurja jälgimisühiskonda – oled teistmoodi, pannakse hullumajja, palju laipu, verd, pori. On ka kurat, Jumalat pole. Muidugi on filmis üks naturaalse seksistseenita. Ilusad hobused on ka. Ma usun küll, et filmitegijad on läbi väljamõeldud ajaloo ja krimiloo otsustanud näidata, milline on tänane Eesti. Nii nagu Juhan Liiv kunagi kirjutas:

„Näind palju pisaraid, nuttu,

ja palju riidu ka,

nii palju, palju valu, —

oh issand, halasta!

Must lagi on meie toal

ja meie ajal ka:

ta nagu ahelais väänleb,

kui tema saaks kõnelda.”

Ikka see raha kurivaim hukutab nii vaeseid kui rikkaid. See lugu ka, et kurjategijaks osutub mees, kes peaks haritlasena teistele eeskujuks olema, aga temal on raha nii vähe ja situatsioon nii väljapääsmatu, et ta hakkab tapma.

Tolad on ka filmis, rändnäitlejad, nemad näitavad jõudu ja tahavad Pariisi. Muidugi juuakse palju ja oopium tuleb ka mängu.

Kogu selle eelkirjeldatu sees elab poeet nimega Juhan Liiv, ainuke, kes tahab midagi muuta. Tahab paremat elu. Ja muudab ka, sellega, et kirjutab mõtted üles ja paneb värssi. Seda Liivi luuletust Pääru Oja Liiv ei loe, aga filmi atmosfääri see küll iseloomustab:

„Eile nägin ma Eestimaad!

Põõsastikud ja võsad kõik

suikumise ja näotuse paik,

vaimuilm nii hämaras, vaik –

eile nägin ma Eestimaad!”

Tegelikult mängib Pääru Oja Juhan Liivi nii, nagu ta oleks ise luuletus. Tekib küsimus, kes tegelikult hull on? Ja kogu filmi leitmotiiviks on luuletus „Helin”. Mis helin see on, mis on Juhan Liivi „pea matnud” ja mille alla „rusuks on raugenud rind”? Et ta võtaks venna südame ja ühendaks sellega Eestimaa.

Kõige ilusam ja minu jaoks kunstilise-filmilikum stseen on, kus Juhan kuivatab lõkkel oma luuletusi, toetub lõkke ääres puule ja loeb luuletust ja siis läheb käsikiri põlema…

Pääru Oja Liivi teeb vägevaks soov lennata mesipuu poole. Ta seda tunnet mängib muude seas, ja kaameratöö aitab talle kaasa.

Ta mängib selle maailma päästmise soovi suureks nii, et see päästab filmi. Luuletused päästavad maailma! Pääru Liiv on luuletus, poeetiline, õrn, tundlik, kaastundlik, lihast ja luust. Ja see, kuidas lisaks luuletustele tema suus kõlab eesti keel, see pisut vanamoeline, on ime, millega varem keegi ilmselt hakkama pole saanud. See on kui muusika.

Nõnda siis ongi valminud ühiskonnakriitiline film. Film, mis kas just väärtustab inimest, kes loob kultuuri, aga vähemalt näitab teda erilisena. Mitte sugugi kõigi poolt põlatuna.

Filmi lõpp paneb mu ühiskonnakriitilisuse sedastuse i-le täpi. Venelane hoiatab eestlasi Juhan Liivi eest, öeldes, et ta on ohtlik terrorist. Eks muidugi, mees, kes tahab paremat maailma ja luuletab ju helinast:

„Kui mina olin veel väikene mees,

Üks helin mul helises rinna sees.

Ja kui mina sirgusin suuremaks,

Läks helingi rinna sees kangemaks.

Nüüd on see helin pea matnud mind,

Ta alla rusuks on raugenud rind.

See helin mu elu ja minu hing,

Tal kitsaks on jäänud maapäälne ring.”

Selline ei saagi mistahes kadeduse ühiskonnas, mis ehitatud pidevale kasvule, muud olla kui terrorist.

Filmi vaadates ja selle ülesehitust nähes tükkis vägisi pähe ka võrdlus moodsa ajakirjandusega. On ju normiks saanud, et selleks, et lugeja su lugu lugema hakkaks, tuleb kohe alguses lajatada. Kui see õnnestub, siis on võimalik loosse ka midagi tarka sisse kirjutada. Nii on tehtud ka „Vari”.

Nõnda, et jääb küsimus, kas filmitegijail oli mõttes, et vari ongi saanud tähtsamaks kui see, kes varju heidab.

Ilmus Maalehes. Kaadrid filmist “Vari”.