See üheksanda laine pealkiri Kristiina Ehini uuest luulekogust „Janu kõikidel üks” kirjutama asudes tekkis enne, kui jõudsin raamatu tagakaanelt lugeda, et see ongi luuletaja üheksas luulekogu.

Luuletaja ütleb meid merekarbiks, mis Tallinna rikkuri klaaslaual: „ikka veel pilgeni täis ookeani mühinat/ üheksanda laine üürikest lööki/ vastu igavikukallast/” . Ma kohe ei saa neid ridu mõeldes mõtlemata jätta, kuidas isa Andres oleks seda lugedes uhke.

Kristiina Ehin on erakordne luuetaja, sest tema loomingus ühinevad argipäev ja igavik. Klassikaline luule ja sürrealism. Tekib sümbioos, mis aitab temaga koos taluda maailma võlu ja valu. Kristiina jagab mõtteid. Võib ju arvata, et sellise luule poole püüavad kõik luuletajad, aga Kristiinal tuleb see välja iga uue luulekoguga sügavamalt.

Mul on elus kuidagi nii olnud, et olen luuletaja eelmised luulekogud kuidagi esimese hooga kaanest kaaneni läbi lugenud nagu juturaamatu. Peaaegu peatumata. Seekordne „Janu on kõikidel üks” sunnib lugedes mõtlema mitte veele, vaid ka allikale. See pole raamaturiiuli raamat, vaid mistahes kotis kaasaskandmise raamat, et saaks kus tahes välja võtta ja lugeda. Aru saada iseendast keset suurt maailma.

Pidevalt külgepuutuv…

Ses raamatus ütleb pariisitar Pariisis pärast kirjandusõhtut Kristiinale „millegipärast vihaselt”, et ei näe mingit põhjust elada, „kui põrgupuhastustuld pole olemas”. Ja siis ühest teisest luuletusest – aga kogu mõttes on ju kõik üks tervik – saab lugeda: „meie suguvõsa naised / õmblesid kuuekümnendatel/ pikki lillelisi sitsseelikuid/”. No vaat ja siin ma jäängi lugedes hingeldama: olin 1960 neljaaastane ja otsin oma peas tagasivaates seda aega, mõeldes oma ema seelikutele ja kleitidele. Luuletuse järg muutub niiviisi oma elujärje peale mõtlemiseks. Ja sessamas suguvõsa naiste luuletuses võib lugedes peatusi teha pea üle iga luulerea; „ja tema kannatuse kuma/ jõuab vahel ka minuni/ külmadel kuuvalgetel õhtutel/ kui kevad on kaugel//. Ma polegi oma elus vist mõelnud, mis hetked need on, kui elumustris meenub miski, mis teeb haiget. See tuleb ootamatult tavaliselt ja tihti ma sellisel puhul olen ehmatanud, mõeldes, et seda pole ju minuga juhtunud, ometi on mingi kaugelt tunne ja valu ainuisikuliselt minu oma.

Tunnen kuidagi nii, et sellest luulekogust üksikuid luuletusi välja või esile tõstes teen kogumikule liiga. Aga teisiti ei oska. Mulle läheb korda ka Kristiina soov proosas luuletuse emotsiooni sõnastada. Näiteks luuletus, mis kantud Silveri ema Anni surmast: „Kõik ta väiksed argitegemised ja elu edendamise eesmärgid muutusid äkki legendaarseks. Mõistsin, et nendest lihtsatest asjadest koosnebki enamiku eesti naiste elu ja ma pean homme julgema selle kirikus ämma mälestuseks ette lugeda.” See luuletus lõpeb niimoodi: „Nüüd Treimanni randade liivad/ tal` laulavad: Hüvasti!”. See on nii kirjutatud, et kuuled ja tunned kaasa. No näed: toon selle välja ja võib jääda tunne, et muu ses raamatus ei ole nii kirjutatud. On küll.

Janu saada vabaks

Kuidagi harjumatu on lugeda, et Kristiina on saanud – ja ta ise seda tõdeb, et on saanud – keskealiseks. Ütleb luuleliselt seda, mis on argine: „kõige lollimad eluaastad/ töötame oravarattas/ jõudes vaevu mõelda”. Eelkirjeldatud luuletusel on ka tähtis refrään: „Üksikud meist on vabad/ vabad on enamasti üksikud/.”

Vabadusejanu ongi neis luuletustes sees, olgu nad siis tagasi või edasi vaatavad või mõlemad korraga, nagu enamasti ongi. Puudutav ju, kui luuletaja ühe teise luuletaja eeskujul lillesideme võtaks: „vöökirja ja kuulivesti/ ja köidaks sellega ühte/ sind ärevushäiretes Eesti/.”

On 2. juuni, kui ma püüan Kristiina luulemõtteid ta uuest kogust. Küll on ikka seosed! 2. juuniks ju peab saama pruuniks, sealsamas Treimanni rannas, kus liiv laulab hüvasti me tähtsatele emadele. Ma ei saa lahti oma ammusest mõttest, kus tahtsin, et Andres Ehin loeks kõva häälega kuulajaile Kristiina luuletusi ja vastupidi. Proovin oma maa-aia kuuri all, kuidas see kõlab, kui Kristiina habras ja tundlik hääl vahetada karge ja karuse hääle vastu. Loen kõiksusele kiituseks selle kogu viimase luuletuse viimast salmi: „Kord lõppeb see kõik nagu sadu/ mis mandrid merega kattis/ ja äkki tunneme nagu/ laev puudutaks Araratti//.” See kõlab tõesti.

Ilmus Maalehes.