Tõlkija Krista Kaer saab täna 70aastaseks ja on tõlkinud üle saja raamatu. Ta ütleb enda tõlgitud Harry Potteri raamatud väga heaks lastekirjanduseks ja julgeb arvata, et väliskirjanduse paremik on eesti keelde väga hästi tõlgitud ja tõlgitakse edasi.

Krista Kaer on Tapa kandi tüdruk, kes sündis veidi enne seda, kui lennati kosmosesse ja tekkis biitmuusika. Mu jaoks seondub see kõik ka hipide ajaga. „Vaata, niisugune idealism nagu hipidel oli, ega see ei saanud ju kauaks kestma jääda. Nagu elu on näidanud, töödeldi see kiiresti kommertsiks. Need hipid, kes ei ole ära surnud, on nüüd väga väärikad vanahärrad ja -prouad.” Veidi mõelnud, ütleb Krista, et selliseid laineid on ühiskonnas hädasti vaja. „Selleks on vaja, et tõmmata tähelepanu millelegi muule kui ainult sellele otsejoones progressile. Ma arvan, et mingil määral niisugune aeg hakkab tagasi tulema.” Tõlkijana märkab ta, et kirjanduses on palju keskkonnateadlikku idealismi. „See on võimsalt tulnud ja ma väga loodan, et see tugevneb.” Ta toob välja tuntud vastuolu , et kas sul on surres palju asju või on midagi muud, mille peale mõelda?

Kui me oma mõttevahetuse lõpus põgusalt puudutame meid ümbritsevat looduse ilu – Krista ja tema mees luuletaja Peep Ilmet elavad igal võimalusel oma Matsalu kodus – ütleb ta: „Ma ütlen ikka, kui maalt linna tulen vahepeal, et olen tunduvalt parem inimene.”

Oled tõlkijana kindlasti mõelnud sellele, et oma elust ja ka kirjandusest rääkides peab noorematele teatud asju tõlkima, ära seletama?

Mingis mõttes tuleb seda teha kindlasti. Kui su küsimus tähendab, kas noorematele tõlkides tuleks originaaltekstiga midagi teha, siis seda, ma arvan, ei tohi teha. Tekste ei tohi lihtsustada. Äärmisel juhul tuleb lisada sõnastik. Aga sõnastik siis tuleks samamoodi lisada paljudele Eesti kirjanike teostele.

Räägitakse ju, et lapsed ei saa enam „Tõde ja õigust” loetud sellepärast, et nad ei saa aru, millest jutt käib. Ei saa aru paljudest mõistetest, isegi esemetest. Ei saa aru tegevustest, maaeluga seotud asjadest. Mis siis niimoodi lõpuks saaks? Me ei ole hakanud lihtsustama eeposeid. Me tõlgime neid ikka nii nagu nad on, aga keerulisematesse kohtadesse, kui vaja, paneme mingid mõistete seletused joone alla. Originaaltekst tuleks anda edasi suhteliselt originaali lähedaselt.

Tõlgendamine?

Teksti lihtsamaks tegemine on tõlgendamine. Üks tõlkija kunagi tõesti püüdiski seda teha, isegi mitte ilukirjanduse vaid ajalugu käsitleva raamatuga. Põhjusel, et tema sõbrad ei saaks liiga keerulistest sõnadest aru. Toimetajal oli tublisti tööd, et sellest tõlkest asja saaks. Seda ei peaks olema. Tuleb tõlkida. Vaieldamatult kõik tõlkijad püüdlevad sinnapoole, et käia mööda seda imekitsast joont, mis on eestikeelsuse või võimalikult hästi eesti keeles loetavuse ja originaaliläheduse vahel.

Mul on vene keele tõlkimise väike kogemus ja selle põhjal saan öelda, et on sõnu, mida mu meelest polegi võimalik tõlkida?

Tegelikult ikka on võimalik kuidagimoodi. Ei saa öelda, et ei ole võimalik. Ainus, mida on raske tõlkida ja mida mõne koha peal tõesti ei ole võimalik, on sõnade mäng, mis on puhtalt keele spetsiifikale üles ehitatud. Samas kui ühes kohas ei saa seda keelemängu välja tuua, siis eesti keelele see võib-olla sobiks kolm lauset kaugemal. Ja sellega kompenseerid selle.

Tõlkimine ei tohiks tähendada sõnade tõlkimist. Peab ikka tõlkima vähemalt lauset, aga ka lõiku, mõtet… kõike seda. Kui sa lihtsalt tõlgid sõna-sõnalt, siis see on pealtnäha eesti keel, aga tegelikult inglise keel.

Too palun mõni näide sõnade mängu tõlkest.

Ma tooksin näiteks ühe Varrakus viimasel ajal ilmunud raamatu pealkirja. See ei ole minu tõlge, aga see on väga tabav. Le Carre´ raamatu originaali pealkiri on „Agent running in the field”. Eesti keeles on selle raamatu pealkiri „Agendi mäng”. Tagamaad on sellised, et seal raamatus on juttu sulgpallimängust ühelt poolt ja teiselt poolt in the field on agent välitingimustes, välitööl. Mäng on seal mitmes mõttes. Lühemas eestikeelses pealkirjas on see tegelikult kõik olemas, et tegu on mänguga, et mängib agent ja et see mäng on ohtlik. Tõlkija on Allan Eichenbaum ja see pealkiri on tal erakordselt hästi õnnestunud. Millegi sellise poole tulebki tõlkides püüelda, et eestikeelses tõlkes oleks ka tagamaad, mis on originaalis. Seda võib-olla väljendatakse teiste sõnadega, aga tagamaad on olemas. Tegelikult tõlkes teksti lamedamaks ja ühemõõtmeliseks ei tohi teha.

Kui sa sellest räägid, siis kas seda tuleb ette?

Ikka tuleb ette. Ega ma ei taha öelda, et kõik raamatud, mis meil ilmuvad Eestis, on täiuslikud. Kaugel sellest. Aga meil on suurepäraseid tõlkijaid ja ma julgen öelda, et väliskirjanduse paremik on eesti keelde väga hästi tõlgitud ja tõlgitakse edasi.

Nõnda, et sul ei ole seda tunnet, et siis, kui mina noor olin, oli rohi rohelisem?

Ei, ei ole. Kui mina noor olin, olid muidugi väga head tõlkijad, kelle poole ma algaja tõlkijana alt üles vaatasin. Õppisin neilt. Aga neid ei ole sugugi vähem praegu.

Väga häid tõlkijaid… ma arvan, et neid ongi igal ajal vähe, nii nagu väga häid kirjanikkegi. Mitte ühtegi paha sõna ei ole öelda. Kui ilmuvad praegu väga väärtusliku ilukirjanduse tõlked teistest keeltest, siis enamikul juhtudel võib kindel olla, et nende eestikeelne lugemine pakub suurt naudingut.

Praegu ilmub nii palju raamatuid, et raske on valida.

Seda muidugi. Niisugune kirjandus, mis jääb sinna ajaviite valdkonda, paraku ka krimkad suures osas… iseenesest algusest peale see tekst võib-olla ei ole nii keeruline ja tõlked tihtipeale ei ole ka nii lihvitud, ma kujutan ette. Aga eks kõik püüdle vist ikka sinnapoole, et nad paremad oleksid.

Oled kirjastuse Varrak peatoimetaja selle algusest peale. (Varrak loodi 1991. aastal) Kas peatoimetaja kohustuste hulka kuulub ka kirjandusliku maitse kujundamine, hoidmine?

Jah, muidugi, loomulikult. Ma ei ole ilmselgelt väga asjatundlik prantsuse kirjanduses või hispaania või portugali keeles kirjutatud kirjanduses, aga siin on usaldusväärsed inimesed, kes seda nõu nendes kirjandustes annavad.

Mis puutub ingliskeelsesse kirjandusse, siis jah, selles mõttes võib öelda, et kujundan maitset, et valin ikkagi suurel määral raamatud. Olen algusest peale valinud.

Lugesin just, et maailma kõige loetumad raamatud on piibel ja Harry Potteri lood.

Jah.

Ongi nii või?

Muidugi. Harry Potter on tõlgitud vana kreeka keelde, Harry Potter on tõlgitud iiri-gaeli keelde, kõikvõimalikesse keeltesse. See näitab haaret.

Kuidas sina Harry Potteri avastasid ja seda tõlkima hakkasid?

Ega ma ei osanud teda otsida. Olin Inglismaal ja üks mu inglise tuttav – siis oli juba ilmunud kaks või kolm osa – ütles, et pane seda raamatut tähele. Tol ajal, veel ka Inglismaal, ta ei olnud mingisugune nii kuulus raamat. Teda soovitati tärniga, et väga hoogne ja tore lasteraamat. Ma ostsin ja mulle saadeti veel kaks osa. Hakkasin lugema ja ütlen kohe, et mulle meeldis väga. Kohe tekkis tunne, et ma hea meelega prooviks seda ise tõlkida, sest see oli ka keele mõttes nii leidlik. Seal oli huumorit. See on väga tugev asi, mis alati tekitab huvi raamatu vastu. Seal oli parajalt hillitsetud huumor.

Kuidas see raamat Eestis vastu võeti?

Ega siin ka seda kohe tohutu hurraaga vastu ei võetud, me saime küll järjest kolm osa välja antud ja tuli ikka rääkida inimestele, et see on päris hea raamat. Mäletan, et käisin ise Varrakut esindamas Võtikvere raamatulaadal. Olin ise raamatuletis ja ikka näpiti seda, pandi tagasi. Ei olnud mingit tungi.

Siis, kui mängu tuli Ameerika ja öised müügid, neljandast osast alates, siis hakati kogu asja üles kloppima. Lisaks sellele, et raamat on hea. Siis jõudis see sealtkaudu ka meile ja ka siin läksid need raamatud populaarsemaks.

Nõnda, et sul ei olnud peatoimetajana mingit ettekujutust, et see raamat võib hakata kirjastusele tulu teenima?

Ei olnud. Mäletan, kuidas me arutasime, kas julgeme seda teha 2000 eksemplari või rohkem. Ei osanud üldse ennustada, palju seda võidakse osta. Võib-olla see jääb meile kõik kätte! (Tänaseks on Harru Potteri raamatuid müüdud arvatavalt üle 100 000eksemplari. MM)

Niisuguseid juhtumeid, kus mõnda maailma väga populaarset raamatut Eestis üldse tähele ei panda, tuleb palju ette.

Näiteks?

Nüüd on asi paranenud, aga kui me andsime välja esimese Lee Childi raamatu –ta on maailmas tõesti suur nimi ja väga palju ostetud – siis me esimest osa müüsime vist 400 eksemplari. See hakkas muutuma alles koos filmide tulekuga. Need filmid olid küll teistsugused, aga inimestele lihtsalt jõudis kohale, et niisugused raamatud on olemas.

Täpselt sama asi oli Bridget Jonesiga, mis oli tohutu bestseller mujal maailmas. Me andsime välja juba kaks osa ja seda ei pandud tähele, need müüsid väga nirult. Siis tuli film ja siis pandi tähele.

Tõsi küll, eks asjad on muutunud ka ajas, rohkem jõuab siia seda kogu maailma kaja.

Mina olen aru saanud, et kirjastused katsuvad oma tiraaži maha müüa esimese hooga kohe, kui raamat ilmub. Kuidas teil Varrakus on?

See on sellest tingitud, et kui raamat saab natuke vanemaks, siis ta kolib raamatukauplustes kuhugi alumistele riiulitele. Ta kaob täiesti ära, sest uut tuleb kohutavalt palju peale. Sellepärast soovitaksegi, et kui raamat välja tuleb, pandaks seda tähele vähemalt siis. Tehakse kõik, mida vähegi suudetakse.

Meil on oma kodulehekülg, kus me tegelikult üsna edukalt müüme ka raamatuid, mis on varem ilmunud. Seal nad ei kao ära. See meid on palju aidanud.

Inimesed ei leia raamatuid üles?

Jah ja sellest on väga kahju. Kui sa lähed raamatupoodi ja ei tea, mida sa tahad endale lugemiseks osta, sa ei tea, mida üks või teine raamat endast kujutab, siis võidki otsima jääda. Võid ju kaanetekste lugeda, aga kaanetekstidest eri inimesed loevad välja eri asju ja ei pruugi sugugi nii olla, et see raamat meile väga ahvatlev tundub.

Te avaldate ka Eesti kirjandust, milline see valikuprintsiip on?

Paljuski toimib Eestis asi praegu nii, et kui kirjanik oma käsikirjaga tuleb, siis see välja antakse. Marek Tamm (Varraku teadustoimetaja) on mulle rääkinud, et me ei ole jõudnud nii kaugele nagu prantslased, kes tellivad kirjanikelt raamatuid. Siis kirjanikud kirjutavad mõnes mõttes tellimuse peale. Aga meie anname välja neid raamatuid, mida meile pakutakse, mitte ka päris kõiki, sest käsikirju tuleb üsna palju. Viimasel ajal on käsikirjade saak olnud eriti rikkalik.

Eestis kirjutatakse praegu väga häid asju. On autoreid, kes on mitu raamatut meil välja andnud ja me oleme selle üle väga rõõmsad.

Huvitav, kuidas see tellimine ilukirjandusele käib, kas kirjastus pakub ka teema välja?

Ma ei tea seda peensusteni, Eks tellitakse rohkem esseistikalaadseid asju. Ma arvan, et romaanikirjanik võiks kirjutada siis, kui tal on vastupandamatu vajadus seda teha.

Mujal maailmas, tegelikult ka ingliskeelses maailmas, ikka loed, et kirjanik on müünud agentuurile ette maha juba kolm raamatut, terve triloogia. Või on müünud maha näiteks fantaasiakirjanduse vallas, kus autorid kipuvad hästi palju kirjutama omaleiutatud maailmas, juba seitse raamatut, ilma et need oleks valmis kirjutatud. Heal juhul kahel või kolmel on olemas lühike sisukokkuvõte, mida ta kavatseb kirjutada. Seda meil Eestis praegu ei ole.

Tean, et sinu erihuvi on olnud ulmekirjandus. Harry Potter ei ole ju ulme?

Harry Potter on lasteraamat, mis mängib fantaasiaga.

Ulmekirjandus on püüdnud tulevikku ette näha ja on seda ka näinud. Millest räägib hetkel maailma ulmekirjandus?

Ma ei julge küll öelda, et oleksin viimase aja ulmega väga kursis. Kuigivõrd küll. Hästi palju mängitakse düstoopiatega või antiutoopiatega, kus kogu maailm läheb hukka ühel või teisel viisil. Seetõttu siis ühel või teisel viisil tuleb hakata kuidagimoodi ellu jääma. Teised planeedid… küllalt palju on puhtakujulist kosmoseseiklust.

Muidugi üks hästi huvitav teema on teiste eluvormidega kontakti saavutamine. Võimalus mingil hetkel kõrvuti elada. Need on teemad, mida juba ammu on ulmes käsitletud ja käsitletakse edasi.

Maa elu hävitamine on muutunud aina põletavamaks teemaks kogu keskkonna olukorra pärast. Uute maailmade, uute sidevahendite avastamine, liikumine, inimeste võimete arendamine, universumi saladused, kõikvõimalikud bioloogilised arengud…

Paljud inimesed ütlevad, et nad ei taha mingit ulmet lugeda, aga tegelikult on ulmekirjandus ju kirjandus inimesest ja maailmast. Kui see kõik on pandud teisele planeedile, siis lihtsalt üks või teine aspekt on teravamalt esil.

Maailma hukk ja päästmine ei ole enam ulme, on argipäev?

Jah, aga üsna paljud teemad, mida ulme on käsitlenud, on muutunud reaalsuseks. Kasvõi sidevahendid, internet, inimeste jälgimine, see, et iga su sammu teatakse. Tehisintellekt! Need ei tohiks olla nii tohutult avastuslikud. Rääkimata tehnika arengust, see on ulmekirjanduses omaette žanr, aga enamasti käib jutt ikkagi inimestest ja maailmast.

Ma olen selle vastu visalt püüdnud sõdida, et mis ma sest ulmest loen, seal on ainult kosmoselaevad, tapmine ja tagaajamine. Ka Ursula Le Guin, keda ma väga südamest armastan, on kõike muud kui lihtsalt kosmoselaevad. See on sügavalt filosoofiline kirjandus. Eelkõige ikkagi inimestest.

Tavaarvamus on see, et tehnika areneb, inimene jääb ikka samasuguseks mökuks. Mis sina sellest arvad?

Mõnes mõttes ongi ilmselt jäänud. Aga on ka olnud teatud käsitlusi, kus on leitud, et inimkond ja inimesed laias laastus on muutunud vähem vägivaldseks kui nad kunagi olid. Seda on võimalik ka tõestada.

Samas, kui võtta, missuguse hooga levivad kõiksugused vandenõuteooriad, kõikvõimalikud usud… Kui kergesti minnakse kaasa igasuguse jampsiga… Ei saa öelda lihtsalt, et esoteerika on moes, vaid väga paljud inimesed sellesse ka täiesti siiralt usuvad ja on valmis selle nimel ka tegusid tegema. Teadus läheb edasi, aga osale inimestest ei avalda see muljet. Ma ei tea protsenti, aga äkki need, kes ei usu teadusesse, on lihtsalt häälekamad.

Inimene… ma kardan, et lähtub väga paljudel juhtudel eelkõige oma tunnetest, mitte mõistusest.

Ma mäletan aega, kui Hermann Hesse „Klaaspärlimängu” lugemata ei olnud Tartus ja Tallinnas mõtet kohvikusse minna, sest kõik sellest rääkisid. See aeg ei tule enam kunagi tagasi.

See oli see aeg, kus anti vähe välja väga tähelepanuväärseid ja märgilisi raamatuid. Kui mõni neist ilmus, siis tõesti kõik lugesid. Hermann Hesset luges ka minu vanaema, Loomingu raamatukogus ilmunud „Stepihunti”. Praegu on kõik laiali valgunud. Niisuguseid raamatuid, mida kõik loevad, tuleb väga harva ette. Et kõik sellest räägiksid ja tekiks oma tähendus.

Kas see sind kurvaks ei tee?

Kurvaks? Mis see vastand siis oleks? See, et uuesti oleks piiratud väljaantavate nimetuste arv? Seda ju ei taha. Eks tõelisi tippe ole alati vähe.

Mis raamatute lugemine peaks inimesele juurde andma?

Ma tsiteerin Doris Lessingut. Kui ma tema käest seda sama küsisin, siis ta vastas, et inimene võib olla oma alal suurepärane spetsialist. Sa hakkad temaga rääkima ja sa saad aru, et see inimene ei ole lugenud ilukirjandust. Siis sa järsku mõistad, et hoolimata sellest, et ta on tohutu spetsialist, see on nüüd tema tsitaat: „Rumal nagu krants.”. Temaga vesteldes hakkad sa kasutama lihtsamat sõnavara, valid mida öelda, et ta aru saaks. Hoolimata oma teadmistest erialal, on tema üldteadmistes ja maailma mõistmises midagi puudu. Selle millegi annab ilukirjandus. Annab võimaluse näha maailma teistmoodi.

 Krista Kaer soovitab

Mida lugeda võiks ilukirjandusest ja väliskirjandusest? Ei, kolme raamatut ma kindlasti ei ütle. Aga lugeda võiks kirjastus Tänapäeva sarja Punane raamat. See on kaubamärk, selle peale võib kindel olla.

Varrakul on sari Moodne aeg, täitsa kindlalt tasub lugeda.

Soovitan, et enne kui lähete mingit raamatut ostma, uurige midagi autori kohta, et saada aru, mida ostad. See võtab muidugi aega.

Mida ma praegu kindlasti julgen soovitada Varraku raamatutest, on Richard Powersi „Ilmapuu”. Raamat puudest ja inimestest. Ma loen huviga tema veel ilmumata käsikirja. See kirjanik kasutab sageli oma raamatutes mingit teadusfakti, lähtub sellest ja kirjutab ilukirjandusliku teose.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.