Kirjanike maja musta laega saalis peeti meeles kirjanik Juhan Saart, kes 22. detsembril saanuks 90aastaseks.

Juhan Saar oli suure osa oma elust seotud Vilsandi saarega. Täna Vilsandil elav Jaan Tätte meenutas, kuidas täpselt 40 aastat tagasi sellessamas musta laega saalis peeti Juhan Saare 50. sünnipäeva. Jaan oli siis 15aastane ja tal on meeles, et sünnipäeval laulis Urmas Alender.

Jaan kuulub Juhan Saare sugulaste ringi ja ta tunnistas, et Juhan oli talle väga palju just Vilsandi isa eest. „Ajal, kui siin saalis esimest korda 40 aastat tagasi olin, olid mul mõned duurid juba selged ja ma salaja katsusin Alendri kitarri. Kui õppisin lavakunstikateedris – maapoiss hingelt ja Tallinn oli mu jaoks hull – siis ikka astusin kirjanike majja sisse. Kolmandal korrusel oli Juhani kabinet. Seal kehtis Vilsandi seadus. Kõik oli elus ja mõnus,” rääkis Jaan Tätte. Juhan Saar juhtis sel ajal kirjanike liidu allasutust, mille nimi oli kirjanike propaganda büroo.

Kogu 90. aastapäeva koosolemist juhtinud Vladislav Koržets tuletas samuti meelde aega, kui „vana Juhan” istus kirjanike majas. Tema rääkis, et Juhanil oli julgus võtta vastutus ja luua kord, et kirjanike maja musta laega saalis sündivad kirjandusõhtud olid tsensuurivabad. Kirjandusõhtud olid puupüsti publikust tulvil. „Juhani elurõõm ja elutahe oli see, mis teisi inimesi nakatas ja mis külge hakkas. Juhan oli luust ja lihast,” ütles Vladislav Koržets. Ta lisas, et Juhan ei rääkinud kunagi inimestest halba. Rääkis kas head või ei rääkinud üldse.

Rein Truumets (Vladislav Koržets esitles teda kui „hullu kalurit”) jutustas Juhanit meenutades loo, kuidas nad nõukogude ajal leidsid Vilsandil mere äärest pudeli viina. „Mere äärde tulles olime märganud ühte haige tiivaga parti. Ta sai ainult ujuda. Teised lendasid minema, tema ei saanud. Võtsime rõõmsalt seda leitud viina, kui Juhan lõpuks ütles: „Kurat, kõik on hästi, aga linnul on halb…”

Jaan Pehk laulis kokkutulnutele kõigile tuttavat „head ööd laulu”, mille sõnad on kirjutanud Juhan Saar: „Mina ei taha veel magama minna. Autod ei maga ka veel…”

Teame vist kõik ka seda laulu, mille laulis me meelde Jaak Joala. Viisi kirjutas Uno Naisoo, sõnad Juhan Saar. „Mu kodu”. Jaan Tätte esituses oli see väga puudutav:

„Mu kodu ei piira need metsikud mäed,

mis kõrguvad pilvede alla.

Mu kodu ei emba ka müüride käed –

ja tihti ta värav on valla,

ja tihti ta värav on valla,

nii sageli valla on see.

Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood

ja laaned ei valva ta rahu.

Mu kodu on väike ja minuga koos

mu pere vaid siia ju mahub,

mu pere vaid siia ju mahub,

mu pere jaoks ruumi on vaid.

Kord aastas ta nurmedel vili loob pead

ja nõrk on ta koskede kohin.

Nii väike ta on, et ma tihti ei tea –

kas temast ma lauldagi tohin,

kas temast ma lauldagi tohin,

kas temast ma lauldagi võin,

kas temast ju lauldagi tohin,

kas temast ma laulda,

kas temast ma laulda,

kas temast ma lauldagi võin,

mu kodu.”

Mis jääb laulu sisse alles… Juhan luuletas palju kodust. Enne selle kodulaulu esitamist ütles Jaan Tätte, et kui ta Vilsandil Küti talus mööda kõnnib, siis on tal tänagi sageli kõrvus Juhani iseloomulik naer. Juhani maailmas öeldi ja tehti kõike kirega. See on maailm, mis tänapäeval hääbumas.

Juhan Saare mäletamise pärastlõuna korraldas tema tütar Kadriann. Kokku tulid sugulased, sõbrad, head tuttavad, keda kõiki on Juhan nii- või naamoodi puudutanud.

Juhan Saar (1929–2007)

Luule- ja proosaraamatud

• “Värviline mõte” (lühiproosakogu), LR 1963, nr 19

• “Kured ja laevad” (luulekogu) 1966

• “Õnnelik mees” (luulekogu) 1977

• “Seitsmenda päeva saar” (luule- ja proosavalimik) 1989

• “Elu ikka ühekordne” (luulekogu) 1999

Lasteraamatud

• “Metsa taga ei ole mets” (osalt autobiograafiline lastejutustus) 1964, vene keeles 1977

• “Õhtujutud” (mitme rahva muinasjuttude ümberjutustused) 1966, ukraina keeles 1971, saksa keeles 1971 ja hiljem, inglise keeles 1989

• “Mäng” (tänapäevamuinasjutt) 1973; vene keeles 1975, saksa keeles 1978

Näidendid

• “Valge tee kutse ja teisi lavatekste 1980–2005”. Koostanud, toimetanud ja järelsõna: Ülev Aaloe. Kirjastus Faatum, Tallinn 2008, 400 lk; kogumik sisaldab dokumentaalnäidendid “Valge tee kutse” (Raimond Valgrest, lavastatud Noorsooteatris 1985), “Kuning Herman Esimene” (koos Kaarel Kilveti ja Bernhard Viidinguga, lavastatud Noorsooteatris 1987), “Tartu rahu” (koos Kaarel Kilvetiga, lavastatud Vanemuises 1990) ning instseneeringud: “Verine John” (Juhan Peegli ainetel, lavastatud 1980 Nukuteatris), “Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel” (Heino Väli ainetel, lavastatud 1997 Endlas), “Kuldne elu” (Juhan Jaigi ainetel) ja “Barbara von Thedingsheimi keelatud armastus” (Theodor Hermann Panteniuse ainetel)

Mälestusteraamat

• “Valus naer” (illustreeritud Hugo Hiibuse šaržidega), 2005

Allikas: Vikipeedia

Pildid Viio Aitsam, ilmus Maalehe veebis.