Ly Seppel-Ehin saab täna 80aastaseks. Psühhoterapeudist luuletaja ütleb oma elu kreedoks selle, et inimestes säiliks inimlikkus.

Ly esimene luulekogu ilmus 1964. aastal luulekassetis koos Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Lehti Metsaalti ja Hando Runneli kogudega. Esimese luulekogu nimi on „Igal hommikul avan peo”. Selles on luuletus, mis lõpeb nii: „Maa-Ema,/ nad räägivad sinuga/ korraga kolmes tuhandes keeles./Aga kuidas küll ühed mõtted,/ öelduna kolmes tuhandes eri keeles,/Ikka ühte ja sama tähendavad?//

Sa jälle üllatad mind. Kui lugesin su uue raamatu pealkirja „Ma kuulan sind”, arvasin, et tegu on uue luulekoguga. Selgub aga, et selles on hoopis teraapilised dialoogid.

Vaata, kui on õnne elus elada 80 aastani, siis jõuab teha mõned kannapöörded. Mida on ka huvitav teha, muidu läheb elu liiga ühekülgseks ja igavaks.

Kannapöörded. Gestaltteraapia? Tahaksin sellele eestikeelset vastet, aga ei oska?

Gestaltteraapia on psühhoteraapia üks haru, üks vorm, nii, et tähtis on siin psühhoteraapia, mitte, et see on just gestalt. Ma praegu ei süveneks sellesse, mis gestaltteraapia omapära on. Tähtis on, et elu oleks meid kasvatanud piisavalt alandlikeks, et me rohkem kuulaks kui räägiks. Et me säilitaks igasuguste asjade juures oma piirid, ei hakkaks ülearu närveerima, nutma, kaasa tundma… kuigi ka see pole keelatud.

Kuidas jõuda selleni, et laps räägib sinuga, mitte ainult sina ei räägi lapsega? Ma näen seda nii palju, kuidas täiskasvanu räägib lapsega, aga näen nii harva seda, et laps räägib täiskasvanuga. Ja ma ei tea, kuidas lapsed otsustavad seda, kellega nad räägivad ja kellega ei. Mõni autistist laps ei räägi minuga ka. Aga samas kuulab mind, noogutab või raputab pead.

Kuidas see juhtus, et sa lõpuks veel psühhoterapeudiks õppisid?

Ma pidin ülikoolis kolmandal kursusel eesti filoloogiat õppides valima, kas ma lähen edasi õppima psühholoogiat või ajakirjandust või kirjandust või soome-ugri keeli. Valisin esiotsa ajakirjanduse. Juhan Peegel ütles neile, kes kandideerisid, et pange tähele, te peate ideoloogiliselt olema vettpidavad. Ta ütles seda teisiti, aga mina ütlen vettpidavad ja tol korral ma ütlesin sellepeale jah. Aga tol suvel juhtus midagi Moskva suunal. Ma ei mäleta, mis see oli, midagi vastikut.

Mis aasta see võis olla?

Arvan, et 1963. Mu vanaema ja onu olid küüditatud ja äsja Siberist tagasi jõudnud, vabamaid mõtteid oli õhus ja ma sain aru, et ma pole ideoloogiliselt vettpidav. Läksin Juhan Peegli juurde ja ütlesin, et mõtlesin ringi. Ta natuke imestas, aga siis leppis.

Vaat siis mõtlesingi, et läheks hoopis psühholoogiasse, aga selles olid siis liiga tähtsad Pavlovi koerte refleksid. Ei läinud ka sinna. Tahan öelda, et niisugused asjad valmistavad ette tulevase elu kannapöördeid.

Kokkuvõttes: eesti kirjandust õppides, lugedes ja lugedes tundsin, et olen liiga literaadiks koolitatud. Tahtsin saada jälle lihast ja luust inimeseks. Tahtsin elusaid kontakte inimestega, mitte ainult raamatuga. Lapsed kasvasid suuremaks, elukogemust tuli juurde, hakkasin õppima gestalt-teraapiat. Alguses selleks, et endast paremini aru saada. Hiljem võeti mind vastu terapeudi-õppesse, selle peale kokku kulus mul peaaegu kaheksa aastat. Nüüd olen juba 20 aastat psühhoterapeudina töötanud.

Lugesid sa ka lapsena palju?

Olin hullupöörane lugeja. Aga kui minu lapsepõlve mõtelda – 40.-50. aastad, siis ma lugesin ka raamatukogust saadud Stalini preemia laureaate. Mu kodus ei olnud eestiaegset väärtkirjandust. Emale ja isale need Stalini preemia tegelased põrmugi ei meeldinud. Kulus aega, kui ma koolis sattusin mõne autoriteetsema õpetaja meelevalda, kes oskas soovitada ka paremaid raamatuid. Üks selline oli tulevane Tartu Ülikooli professor Karl Muru, kes tol ajal töötas Rapla Keskkoolis kirjanduse õpetajana. Ta oli minu õppejõud ka hiljem ülikoolis

Missugune õpetaja ta oli?

Ta ütles meile IX klassis näiteks, et lugemine on tähtis, aga see kirjandusõpik – no selle võite jätta tähelepanuta. Ma olin see laps, kes püüdis õpetajate vihjeid kinni ja teen sügava kummarduse nende õpetajate ees, kes viiekümnendatel julgesid vihjata. Vihjasid, et kõike ei maksa päris üksühele võtta, mida õpetatakse. Kõik need hirmus tähtsad proletaarsed poeedid …

Alles ülikoolis diplomitööd kirjutades ma pääsesin imekombel erifondi. Sain lugeda Marie Underit ja sain lugeda Betti Alverit, mõnda pagulastki. Kirjutasin arbujatest oma diplomitöö. Sain parema pildi ette ja innustust edasi luuletada.

Kannapöörded?

Õppisin eesti filoloogiat ja mulle tuli pähe, et tahan näha Eestit kõrvalt. Hakkasin õppima türgi keelt. Olin venekeelses tõlkes lugenud tol ajal populaarse türgi luuletaja Nazõm Hikmeti luulet, eriti meeldisid mulle tema elu viimase aastakümne luuletused. Need lausa ehmatasid mind. Ehmatas see, et pärast kõmiseva proletaarse luule kirjutamist oli ta luule korraga nii isiklikuks ja inimlikuks pöördunud. Sattusin peagi Ain Kaalepi mõjupiirkonda, kes kutsus tol ajal noori filolooge üles õppima idamaade keeli. Ta rõhutas, et maailmakirjandust tuleb eesti keelde tõlkida originaalkeeltest. Nii saadetigi mind eriprogrammiga õppima Aserbaidžaani ülikooli aserbaidžaani ja türgi keeli. Olin enne õppinud türgi keelt Pent Nurmekunna juures.

Kui kaua sa seal õppisid?

Aserbaidžaanis õppisin aasta. Sain aru, et sellest ikka ei aita, ikka ma ei saa türgi keelest korralikult aru. Siis kirjastuskomitee saatis mu veel kaheks aastaks Moskva ülikooli. Kui stažöörina seal lõpetasin, siis juba hakkasin sellest keelest aru saama. Siis tõlkisin päris palju nii üksi kui ka koos Andres Ehiniga. Praegu olen hakanud türgi keelt unustama ja Türgiga on vahepeal toimunud asju, millest mul on kahju.

Ja türgi keelest proosa tõlkimise honorarid on kukkunud täpselt kolm korda. Mul on endast ka kahju. Nägin palju vaeva, muudkui keerasin sõnaraamatute lehti. See, mis praegu maksab türgi keelest tõlkimine – lapsed ütleksid, et see ajab kanad ka naerma. Tõlkimise tasu on üks, aga hoopis kergem on tõlkida vene keelest, soome keelest, isegi inglise keelest.

Ja nüüd siis kirjutasid korraga raamatu, mille alapealkiri on „Psühhoteraapilisi kõnelusi laste ja noortega”.

Jah, olen tahtnud seda raamatut kirjutada nii, et mitte mina ei oleks siin kõige tähtsam, vaid see, kuidas ma lastega räägin. Pigem on lapsed esiplaanil.

Kas sa oled siin, oma isa ehitatud majas elanud kogu oma elu?

Mu vanemad tulid Lääne-Eestist ära Raplasse sellepärast, et pärast küüditamist kutsuti neid kulakute sabarakkudeks. Nad aitasid ühele sugulasele, kes oli Saksa sõjaväes, puhtaid dokumente saada ja jäid vahele. Nad kartsid Stalini ajal tagakiusamisi, tegelikult nad põgenesid Läänemaalt Raplasse. Oli aasta 1950 ja mina läksin Raplas kooli esimesse klassi. Elasime esmalt tellistetehases tööliste barakis,

Isa ja ema ehitasid maja ja 1956. aastal kolisime barakist oma majja elama.

See Läänemaalt Rapla tulek oli ka ju kannapööre?

Ma nüüd arvan, et mu lapsepõlve suurim šokk oligi eestiaegse taluelu kokkukukkumine. Kolhooside tegemine. Mina, nagu ka Viivi Luik räägib ühes oma lapsepõlvemälestuses, kuulsin ka kolhoosilautadest kostvaid loomade appikarjeid. Need olid ju taluloomad, kelles me hoolisime, kuid kolhoosilautades polnud neil kevadeks enam muud süüa kui hakitud kuuseoksi. Nälg. Minu isa käis salaja kolhoosilaudas oma lemmikhobusele leiba viimas ja kui nad kohtusid, siis mõlemad nutsid.

Uhh, mida sa mäletad!

Ma ei astunud pioneeriks ega komsomoli. Olen istunud Rapla kooli raamatukogus kaks tundi luku taga, komsomoliankeet ees. Ma ei ole pika vihaga, aga mul on olnud raske seda ära unustada.

Läksin ülikooli, olemata komsomolis ja mind saadeti dekaani juurest välja – ei ole komsomolis, teil ei ole asja ka ülikooli. Hakkasingi minema, hiljem sain teada, et see proua, kes mulle uksel vastu tuli ja kõrge häälega sekkus, oli ülikooli parteisekretär. Ta küsis ukse pealt, mis siin on juhtunud. „Ah ei ole kommunistlik noor või? No hakkate, hakkate, hakkate ju!” No siis hakkasingi, selleks et ülikooli saada. Väga vastik tunne oli.

Et mitte ainult mina ei tee elus kannapöördeid, vaid ka elu teeb meiega kannapöördeid. Mõned asjad lähevad üle noatera – äärepealt ma poleks ülikooli saanudki.

Kuidas sa vaatad oma esimese luulekogu luuletuste peale?

Vaatan ikka armastusega. Seal on luuletusi, mida ma praegugi hea tundega üle loen. „Tuul ratsutab märgadest leppadest üle …“, „Siia seinapalkide vahele, siia midagi maha jäi …“, „Kihnus 1.-2.“, neid armsaid on veelgi.

Ma olin siis 21-aastane. Kui ma praegu loen nii noorte luulet, siis ma mõtlen heatahtlikult, et elutarkust jõuab koguda, aga värskus on luules ka väga tähtis. Sellepärast ei tasu noorepõlveluuletusi liialt häbeneda. Muidugi märkan mõnes luuletuses nii primitiivsuse kui ka ajahõngulisuse märke. Aga ega oma nahast välja ei poe ja tagantjärele endale tuhka pähe ka raputada ei taha. Ühest asjast on mul kahju: olin IX klassi koolitüdruk, kui tolleagne Rapla rajooni komsomoli juht – nimi ei tule meelde – tuli kooli ja moosis mulle pähe, et ma kirjutaksin kohalikku ajalehte komsomoli tähtpäevaks komsomoli kiitva luuletuse. Mina, kes ma polnud ju pioneergi, komsomolist rääkimata, higistasin kokku kaheksa rida. Need on minu elu kõige piinlikumad read.

Su tütar Kristiina on oma „Paleontoloogi päevaraamatus“ kirjutanud, kuidas Rapla koolis oli tal algklassides raske käia ja teda kummitas Raplas identiteedikriis. Kuidas sinul sellega on? Tähistad oma juubelit nii Läänemaal kui ka Raplas?

Minu juured on isa poolt Läänemaal Oru vallas Äniste külas Ristemäe talus, ema poolt Sooniste vallas Soosalu külas Kangru talus. Sealt olen pärit ja minu rõõmuks kutsub Oru vald mind juubeli puhul minu-nimelise pingi avamisele. See toimub juba 1. mail. Mul teeb südame soojaks, et nad ikka mäletavad, et olen sealt pärit ja lapsena seal ringi jooksnud. Lähen huviga vaatama, kuidas mu lapsepõlvemaadel nüüd elatakse.

Aga nüüdseks olen Raplas juurdunud, siin on mu sõbrad. Kultuurisündmustest ja raamatukogust saan vaimutoitu. Käin tihti ka Tartus ja Tallinnas oma laste juures, kontsertidel ja teatris. Raplas tähistame minu juubelit 5. mail Rapla Keskraamatukogus, see on mulle tähtis paik ja seal on ka Andres Ehini pingikobar.

Eks identiteedikriiside lahendamine siin elus ongi üks pidev ja suur töö iseendaga. Minagi olen Raplast kirjutanud õige mitmeid luuletusi oma raamatus „Kunas kodu saab valmis?“

On sul tagantjärele kahju ka, et ühe pika aja oma elust pidid pühendama lastele ja Andresele ka ning vähem jäi aega luuletada?

Tead, sain lapsed tolle aja mõistes suhteliselt hilja: Piret sündis, kui olin 32, siis tuli Kristiina ja Eliisa sündis, kui oli 36aastane. Nad olid liiga kallilt käes, ma ei tahtnud neid lasteaedagi panna. Selle peale mul läks tõesti 10 aastat elust, et kõik lapsed kasvasid kodus.

Andres oli nii heas loomehoos, et muidugi ma aitasin teda. Kui mu isa sai oma esimese Žiguli, siis õpetas ta kõik oma tütred autot juhtima. Ta oli uskumatult nõudlik. Mina proovisin Andrest ka õpetada. Ta sõitiski ühel metsateel kaks kilomeetrit ja siis ütles, et Ly, mulle ei meeldi, mul on paha tunne, kas me ei võiks kokku leppida, et meie peres juhid autot sina. Mõtlesin kiirelt, et ongi turvalisem, kui panen tited autosse ja juhin ikka ise. Ütlesin: heaküll, aga sina aita mind jälle raskete tõlgete juures.

Ja aitasitegi?

Siis me hakkasimegi tegema koos tõlkeid. See oli kõige ilusama aeg mu jaoks. Andres lendas ja mina hoidsin teda sabast kinni, et ta originaalist liiga kaugele ei lendaks. Meil oli selline põhimõte, et enne tõlge majast välja ei lähe, kui me mõlemad jääme rahule.

See oli minu elu kõrgaeg. Ka loomingus, sest ka hea tõlge on looming. Olen ka hiljem, kui ma enam luuletusi eriti ei kirjuta, tõlkinud, ka türgi luulet, aga mitte kunagi enam sellise vaimustusega, nagu ma seda Andresega koos olles tegin.

Kuidas sa leinaga toime tulid?

Oli vaja uut kannapööret. Leinamise juures on kõige tähtsam asi, mis ma olen õppinud, see, et kui sul on lein, siis ära mõtle, et sa suudad endistviisi elu jätkata, see pole võimalik. Kannapöörded annavad elule värvi. Sa pead elus ümberkorraldusi tegema. Sa pead elu teistmoodi sisse seadma, muidu jäädki nutma.

Mis siis sai?

Ma ei võtnud vastu enam keerulisi tõlkeid. Ka suur luuletamise isu läks ära. Aga luuletamisega on nii, et ära kunagi ütle, et enam ma sellega ei tegele … See on ehk lapsik, mis ma nüüd ütlen, aga ma ikkagi ütlen: (pikk vaikus. Siis hästi vaikselt.) Kui ma luuletasin, siis ma luuletasin tegelikult Andresele. Kui ta ära kadus, siis polnud enam kellelegi luuletada.

See on sul väga ilus ülestunnistus, ajal, kui räägitakse vaid ahistavatest meestest. Ma tean täna väga kuulsat Eesti näitlejat, kes ütleb, et läheb lavale ja filmi vaid selleks, et tahab oma naisele meeldida.

Tore kuulda, et on teisigi. Andrese kõrval oli ruumi olla ja elada. Oli vaimustust, armastust ja hoolimist.

Töötan vahel ka ohvriabi poole pöördunud naistega. Nendest paljude mehed ei anna naisele ruumi olla. Tihti naised ei oska seda ruumi ise kätte võidelda, ilma, et ei tekiks tüli. Neid naisi tuleb julgustada, et nad võtaksid suhtes sisse selle loomuliku koha ja ruumi, mis kuulub neile. Oma piiride hoidmine ja vajadusel ka laiendamine ongi psühhoteraapias tähtis teema.

Mis aeg see praegu on, milles me elame?

Ma mõtlen sellele iga päev ja püüan aru saada.

Mu õde ütles kord, ta oli siis juba palju maailmas ringi rännanud, et, Ly, maailm on enam-vähem ühesugune igal pool. Mõnel pool märjem, mõnel pool kuivem, mõnel pool vaesem, mõnel pool rikkam … aga see kõik ei loe. Alati on kõige tähtsam inimeste inimlikkus.” Ma muudkui mõtlen, et kui inimlikkus satub löögi alla, siis lähevadki asjad käest. Tehisintellekt ei tohi hakata meie eest mõtlema ja looma.

Inimsuhetes on tähtis, et hoiad ja kaitsed oma piire, aga teed seda eneseväärikalt ja püüad säilitada selle juures ka teise poole eneseväärikust. Ei halvusta teist ega nääguta. Nobelist ja minu türgi lemmikkirjanik Orhan Pamuk on öelnud: „Alanda ainult kedagi …, ja sa saad – sõja!“

Eraldi:

Ly-Seppel-Ehin „Ma kuulan sind”

Raamat „Ma kuulan sind” on omamoodi dokumentaalteatri materjal – lühikesed puudutavad dialoogid.

Ly-Seppel-Ehin: „Hakkasin seda raamatut kirjutama, kui üks minu klient, 11aastane poiss, ütles mulle: ma tahaks õudselt kellegagi rääkida, aga ma ei tea, kellega, ja ma ei tea seda ka, millest. See liigutas mind juustejuurteni. Siis hakkasingi meelde jätma, mis lastel hinge peal on.

Selles raamatus olen n.-ö sabad ja sarved segamini ajanud ja mõne asja uutmoodi kokku kirjutanud, sellepärast, et keegi ennast ära ei tunneks. Aga kogu materjal on autentne, need on meie laste ja noorte pärislood. See on kogupereraamat, see tähendab, et seda võib julgesti lugeda koos lastega või anda suurematele lastele lugeda. Teemaks on kooliprobleemid, tõrjutus, suhted õpetajatega ja teiste noortega, probleemid kasuvanematega, noorelt lapse saamine ja kasvatamine, hea enesetunde leidmine, eneseväärikuse säilitamine, piiride hoidmine, eluisu ja elujõu üles leidmine, elu mõtte otsingud. Teemaks on ka see, kuidas juba täiskasvanuna endas uuesti mänguhimuline ja terane laps üles leida.

Raamatu toimetas minu tütar Kristiina, kes andis mulle head nõu muuhulgas selle kohta, kuidas noorte kõnepruuki raamatus edasi anda. Tänu Kristiinale sai see tõsiste teemadega raamat ehk natuke soojem ja humoorikam.

Imus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.