Keskmängu pildistas Mats Õun

 

Priit Pedajase lavastatud ja läinud pühapäeval esietendunud Madis Kõivu “Keskmängustrateegia” on lavastus, mis ei saa kunagi valmis. Selle tegelaste ja küllap ka saalis olnute peades sünnib intellektuaalne ärakäimine.

Selgitamaks, mida ärakäimine siin mu jaoks tähendab, passib ehk kirjeldada tundeid ja mõtteid, mis esietendusele järgnenud päevadel on mind vallanud. Vahetult pärast etendust olin nõutu. Ei osanud väljendada ei vaimustust ega pettumust. Ja ometi on just see sisu ja vorm, see Kõiv ja selline Pedajas koos Draamateatri näitlejatega süüdi selles, et mõtlen taas: aega tegelikult olemas ei ole.

Läheksin enda jaoks libedale teele, kui aja puudumise tunnetust kirjeldada püüaksin. Aga pisut lihtsustades saab intellektuaalset ärakäimist nimetada ka mäletamiseks, mõttepingutuseks meenutada ja ka konstrueerida kunagi juhtunut.

 

Küllap on kõik meist mõelnud kord, et kas ma seda ja seda ikka mäletan ise või on see mälestus hoopis ema räägitud ja minu omaks saanud. Või on selle, tundub, et nii kindla mälestuse juurde juhtinud mõni vana foto. Või on mälestus nii valus, et katsud peas seda edasi lükata, unustada ja teiseks mõelda. No näete, et selguse poole püüdes kipub mõte veel suuremasse segadusse…

 

Salakäik

Üks küsimus, mis nähtuga seoses tänaseni rahu ei anna, on, et miks ikkagi Madis Kõiv oma tekstis on peategelastest vennad maletaja Mardiks ja akadeemik Valduks nimetanud. Üsna selgelt käib jutt tegelikult Paul ja Harald Keresest. Muudetud nimed annavad aimu võimalikust tahtmisest näidata, et tegu on päris inimestega, mitte ausammastega, mis taassünnivad me sildistamise tuhinas ja peades. Ehk püüab autor mõista anda, et meis kõigis on olemas alge, võimalus saada malegeeniuseks ja akadeemikuks? See pole siiski täpselt see. Kusagil ses lavastuses öeldakse umbes nii, et ruum, milles elame, on tähtsam kui meid ümbritsev aeg. Jah, ruum on tõesti täis mõtteid, püüa need vaid kinni. Ja peas me ju saame ajas rännata.

Näidendi pealkirjas on mõiste “keskmäng”. Seda saab malemõisteks pidada, aga selles on enamat ja just see on Draamateatri lavastuses sees. Male on loominguline mäng ja loomingulise olemise eeldus elus on pingutus, õppimine, mõtlemine, millele siis, kui oled valmis, järgneb loominguline plahvatus, selline ülesehitav.

Keskmängule eelneb avang, ent seda poolt me lava ajas ses etenduses ei näe. Tegelaste juttudes ja meenutustes see küll välksatab, milline on avang olnud, milline oli peategelaste elu enne 1944. aastat, seega enne sõda ja seda, kui Nõukogude väed Eesti vabastasid. Mul läheb kohe mõte ka sellele, kuidas reageerin sõnadele “Nõukogude väed vabastasid Eesti” ‒ okupeerisid ju hoopis, võtsid vabaduse… Inimene riputab sellele, mis möödas, sildid külge. Kõik on hoopis keerulisem, aga sildistatud maailmas on inimesel kergem elada.

Kõiv on kirjeldanud oma isevärki näidendis aga just seda n-ö raskemat, sildistamata elu ja Draamateatri mehed seda ka mängivad. Maletajatel on salakäigud, mis neid keskmängust peaksid välja juhatama eduka lõppmängu ja võiduni. Maletaja mõtleb kümme käiku ette, näeb ette, analüüsib, planeerib ja peab mõtlema kahe eest, et mis käigu teeb vastane ja millise siis mina ja kui vastane teeb hoopis teise käigu, siis…

 

Eelaimus

Salakäik on me keeles ka üsna reaalne asi, käik, mis juhatab ohu korral inimesi pääsemise poole. Salakäik on pääsemise eeldus. Näiteks kindlusest välja viiv salakäik.

Pedajase lavastuses üks osa tegevusest toimus lava all ja sinna viiv trepp oli mu jaoks see salakäik. Kõiv on näidendi kohta kirjutanud, et selle mängimise koht on tuba Tartu Tähtveres ja aeg teise aastatuhande lõpp. Paul Keres suri 1975. aastal, Harald Keresel jäi selles aegruumis elada veel kümme aastat. Ja ometi on mitmed salakäigud nad kokku toonud Kõivu peas ja Draamateatri laval.

Pärast esietendust olen mõelnud, et ma lavastades oleksin ajata ruumi rõhutuseks toonud selle, mis sünnib põranda all, ka vaataja silme ette, oleksin lasknud Harald Keresele erinevatest aegadest külla kippujail seal istuda ja oodata, sest seal nad ju ometi on ‒ me peas olevatel mälestusriiulitel istuvad inimesed.

Isegi sellise fantaasia need näitlejad ja lavastus mus käivitasid, kuidas üks mälestuste inimene mu peas olevas riiulis istudes muutub koos mu enda muutumisega (mehel kasvab näiteks habe) ja kuidas nende inimeste kunagi öeldud sõnad alles aastate möödudes mu jaoks tähenduse omandavad. Mu ema näiteks ütles mulle kord, et ma võin koju tulla alati ja sõltumata millestki. Kui ta nii ütles, ei tähendanud see mulle midagi, ent nüüd tundub, et just need sõnad päästsid mu elu.

Milline salakäik on päästnud eesti rahva? Minge vaadake ja mõelge kaasa.

 

 

1944

Lavastuse “Keskmängustrateegia“ tähtis aja märk on aasta 1944. Tänavu suvel mängiti Jänedal Madis Kalmeti lavastust “Imede aeg” (kirjutas Tiit Aleksejev), mille tegevus toimub aastal 1944. Tuleva aasta veebruaris esilinastub Elmo Nüganeni mängufilm “1944”, mis filmiti tänavu. Miks see pöördeline aasta nii mitme looja peas just nüüd kunstiks vormub?