Personaalse vastutuse puudumine soosib riigile kahjulikke tegusid.

Akadeemik Anu Raud rääkis ühes hiljutises õhtusöögilauas mureliku suuga ja põhjalikult Hiiumaal Suuremõisas asuva ametikooli sulgemisest, ka sealse aiandusõppe lõpetamisest. Ma tõin paralleeli, sama tehakse ka Vana-Vigala ametikooliga. Mõlema puhul sündis paikadele kahjulik otsus enne avalike arutelude mängu.

„Moraalne õigus midagi muuta tekib alles siis, kui kaitsmise ja hoidmise pool (mõeldud seda, mida lõhkuda ei tohi – MM) on hästi korraldatud. Väärtuslikku lõhkuda on lihtne ja loomisega võrreldes võib see käia ülikiirelt – personaalse vastutuse printsiibi puudumise korral kujuneb lõhkumine tavaliseks,” kirjutab ühiskonnateadlane ja õpetaja Ülo Vooglaid oma 2019. aastal ilmunud raamatus „Elanikust kodanikuks”.

Mul on Vigalaga oma suhe, suurem kui Suuremõisaga, aga teema on üks. Mu meelest on koolide lõhkumise juures teravaim kahju see, et asi puudutab maainimesi. Meid on jäänud niigi väheks.

2018. aastal tehtud intervjuus rääkis Riho Sibul, kuidas samal päeval, mil ta kuulis, et Tallinna ülikool lõpetab käsitöö õpetamise – sest savi ja klaas on 19. sajandist, meil on 3D – rääkis ta sõber India tähtsast kolledžist, mille lõpetajad on nii hinnas, et neid käiakse tööle kauplemas üle ilma. Üsna esimese kursuse lõpus peab seal õppija oskama oma kätega teha labidat, teisel kursusel õpitakse poti kederdamist jne. Kõik selleks, et ei kaoks side päris asjadega.

Pärast neid jutte oli Riho lugenud juhuslikust kohast Ivan Bunini raamatust „Hämarad alleed”: „Seljas oli tal provintslikult ülemäära moodsa lõikega ülikond.” Ta kommenteeris: „Sain aru, et oleme siin vist provintslikult ultramoodsad ja et võib-olla globaliseerumine tähendabki hoopis provintsistumist…”

Kes lõpuks vastutab, kui tagajärjed käes? Kurb on tõdeda, et tarkust meil on, aga rumaluse vastu see ei saa.