Tuleb välja, et ühiskonnal tasub uues ajas hädavajalikku vabaduse ja loovuse julgust õppida teatrilt.

Tallinna Linnateatri väikeses saalis oli 12. jaanuaril seminar, kus räägiti loominguvabadusest. Et millest ja kellest see sõltub ja kuidas Eesti riigis sellega lood on. Oma mõttearendustega avaldasid muljet targad naised.

Vabaduse sära on kadunud
Üsna valusa jutuga tuli teatraalide ette õiguskantsler Ülle Madise, kes rääkis loomingust, tööst ja tasust 21. sajandil. Ta jutt muidugi ületas teatri piirid, puudutas ühiskonda ja muutust, mis juba tükk aega käes, aga mis tänase päevani kivistunud poliitilisi klotse veel lõhkunud ei ole.
(Muljekas oli muide seegi, et õiguskantsler teeb vahet „näidendil”, „lavastusel” ja „etendusel” ‒ paljud teatrist kirjutajad ja rääkijad seda ei tee või vähemalt ei jälgi.)
„21. sajandil muutub töö olemus ja muutuvad vist tasu võimalused,” rääkis Ülle Madise. „Sotsiaalse turvavõrgu loomise või ehitamise, ülalpidamise küsimus on hoopis tõsine.” Tänast ülikooli, akadeemilise vabaduse paika nimetas õiguskantsler ülikool-kombinaadiks. Tänaseks on kõrghariduses ta sõnul vabaduse sära kadunud ‒ kõik peab olema mõõdetav. „Ka seal, kus protsess peaks sisaldama loomingut, loovust, on akadeemiline elumahl läinud. Mulle tundub, et on juhtunud nõnda: seal, kus varem oli looming, loovus, on nüüd üha enam liinitöö.“

Liinitöö aeg on otsas
Samas jääb ühiskonnas liinitööd üha vähemaks. Kus vaja, see automatiseeritakse ning üha enam au ja raha peaks edaspidi teenima hakkama hoopis need, kes suudavad üha enam luua. „Mõelda lenneldes, luua uusi seoseid ja seda rõõmuga. Vahetada perspektiive, ületada piire. Just nimelt loovus ja maksimaalne reeglivabadus võiks tekidada kiirenduse, tekitada uut ja väärtuslikku.“
Loogiliselt võttes peaks see siis ka võimaldama loojail ära elada. „See retsept, mida vahel pakutakse, et teha vana, ent lihtsalt rohkem ja kõvemini, vist sisse ei too ja edasi ei vii,” nentis õiguskantsler.
Muutuma peaks tingimuste seadja ehk tööandja roll. Tööandja peaks loovust soodustama, aga tegelikult valdab praegu ikka veel suur kiusatus omada kontrolli ja olla tulemustes kindel. „Tundub, et vist suudad midagi uut ja head luua siis, kui on täidetud kaks tingimust: sa tead maailmast midagi, sulle tuleb järjest infot peale, ja teiseks, et sul on küllalt aega ja ajus vaba ruumi, millega sellest midagi uut, enneolematut teha,“ sõnastas Ülle Madise.
Lihtsustatult öeldes rääkis ta niisiis sellest, et kui inimene peab mõtlema sellele, kuidas teenida raha, et kõht olek täis ja elementaarsed vajadused rahuldatud, ei jää loovusele, sellele edasiviivale jõule just palju ruumi. Meil makstakse enamasti vaid tegutsemise ja tagumikutundide eest, aga mõtlemist ei osata väärtuseks pidada.
„Vist on nii, et suur kunstnik loob konflikti või siis meelerahu nii, et see mõjub. Konflikt kriibib ja seda ongi vaja. See viib edasi. Sund mõelda, tegelda, areneda, vaielda on see, mida kriipiv kunst peaks esile kutsuma.“
Madise tõstatas küsimuse, kuidas üleüldse saaks ühiskonnas piisav osa inimesi tegelda sellega, mis ühiskonda edasi viiks. Kasvule rajatud heaolu on otsas. Ta ennustas, et ilmselt saab peagi otsa ka illusioon sellest. Sest muutunud on nii töö sisu kui inimese roll ühiskonnas.
Lõpetuseks pakkus õiguskantsler Madise mõtteid ja märksõnu, mis edasi liikumisel tähtsad. „Tundub, et inimese enda vastutus töö ja sissetuleku eest kasvab veel. Loodetavasti siis ka kaas- ja koostunne abivajajate suhtes. Sest nõnda ta ju on, et ühiskond on lõpuks ikkagi ühes paadis… Riigi roll on minimaalse väärika äraelamise tagamine igaühele.“
Üks tee võib olla kodanikupalk, riigi maksustamise mudel peaks muutuma… Jäi mulje, et poliitikud, kes tulevikuteedele mõtlevad, võiks Ülle Madise juurde õppima minna.
„Küsimus on psüühikas,” rõhutas õiguskantsler, kes jättis õhku küsimärgiga lause: kuidas ühiskond olukorras, kus muutused on hädavajalikud, kuid vanad rajad nii kindlalt veel jalge all, koos püsib ja kuidas inimesed ses olukorras oma päevadega hakkama saavad.

Loovuse käivitaja teater
Moedoktor Reet Aus, kes sellest hooajast Tallinna Linnateatri peakunstnik, märkis, et hindab oma vabadust väga kõrgelt ja et teater on üks neist paikadest, mis loovuse käivitab. Nii nagu Ülle Madise viitas väljastpoolt teatrile kui tuleviku-ühiskonna ühele mudelile, kirjeldas Reet Aus seda mudelina seestpoolt.
Ta ‒ ettevõtja, disainer ja õppejõud, ütles üheks põhjuseks, miks ise ikka ja jälle teatri juurde jõuab, selle, et teatris peab olema leidlik igal hetkel. „Disainerina tegutsedes näen väga palju tööstust ja probleeme, millega oleks vaja tegelda ning millega ka tegelen, aga millele lahendusi leida on väga palju keerulisem kui teatrimaailmas.“
Oma tegutsemise ajendeid kirjeldades sõnastas Reet Aus tegelikult lihtsalt ja üsna täpselt loomingulise suhtumise sisu: „Ükskõik, mida ma alustan, alustan tegelikult sellest, et vaatan, mis mul on? Mis ma sellega teha saan, kuhu liikuda saan, mida paremaks muuta saan… ja mis on minu panus?“
Mitmes liinis tegutsemine andis moedoktorile võimaluse võrrelda teatrit-teatritööd ja töökeskkonda väljaspool teatrit. „Teater annab mulle võimaluse ennast alati väga loovalt väljenduda. Siin on piiranguid palju vähem kui maailmas väljaspool teatrit. Praktiliselt piiranguid ei olegi. Kõik sõltub sinu enda leidlikkusest.“
Ka tegutsemise tempo teatris ja teatrist väljaspool on erinev. Teatri tööprotsessi tempo on palju aeglasem ja see peale kõige muu mõjub maailma tasakaalustavalt.

***
Lisaks kahe targa naise juttudele oli seminaripäeval kaks vestlusringi. Ühes räägiti vabakutselisusest ja repertuaariteatri kindlast töökohast, teises arutlesid eri teatrite juhid selle üle, kuidas teatrijuhiks saadi ja millised on erinevate teatrimudelite ja -vormide juhtimise ühised või erinevad jooned.
Enne seda arutelu tutvustas Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht Monika Larin me teatrijuhtide seas tehtud uurimust ja tõi ühe tähtsa punktina välja teatrijuhtide endi seas tähtsaks peetu: teatrijuht peab ennekõike tundma teatrit. Laiemalt võttes tähendab see, et juht peab olema ekspert. Kas see taasleitud, kuid päris elus tihti hüljatud tõde kuulub me mineviku või tuleviku juurde?
Kogu seminar kokku märkis ka Eesti Etendusasutuste Liidu tegevuse 25. sünnipäeva. Tavamõistes on see liit teatrijuhtide ühendus. Selline ümarlaud, kus piltlikult öeldes suure Estonia teatri direktor ja väikese projektiteatri juht koos oma muresid arutavad.
Ilus oli kuulata, kuidas tänane etendusasutuste liidu juhatuse esimees (tavaelus juhib Kanuti Gildis sündivat) Priit Raud tõstis esile 1980. aastate teatridirektorite panust. Just need direktorid ‒ Märt Kubo (Noorsooteater), Enn Kose (Ugala), Jaak Viller (Vanemuine), Olev Esna (Endla), hakkasid klubina koos käima, et koos teatriasju arutada. Nemad panid tänasele liidule aluse. Nüüdse seminari teine korraldaja oli Eesti Teatri Agentuur.

Priit Raua kultuurisoovitused:
Ryoji Ikeda näitus Kumus.
Renzo van Steenbergeni, Juha Valkeapää, Emer Värgi audiovisuaalne installatsioon-lavastus “2341 AD” Kanuti Gildi SAALis 27.-30.01
“Budapest” Von Krahli Teatris.

Pildistas Siim Vahur. Priit Raua pildi laadisin veebist, lugu ilmus Maalehes. Vabandan  pildiapsu eest paberlehes.