Valdek Alberi joonistus.
Niitsin pühapäeval nõiahamba põllulappi ja mõtlesin ülekohtule. Tegelikult oleks seda põllukultuuri tulnud niita juba ammu ja sellepärast seal kohati niitmisega pistmist ei olnud, oli vikatiga raiumine. Miks ei niitnud nii-öelda õigel ajal? Sest nõiahambapõld õitses ja oli tolmeldajaid putukaid-sitikaid täis. Sumises, kui kuulasid. Nii, et ikkagi oli alles nüüd õige aeg…
Miks surma vikatiga kujutatakse? Surmavikat niidab… See peaks lohutama, et ülekohus ei seisa kotis. „Siuh, vikat käis südamest läbi,” laulavad Jarek Kasar ja Tõnis Mägi… Kus ülekohus seisab meie ajal? „Otse südameest läbi. Ei au ega häbi, mitte üks raas…”
Sellel õhtul, kui Sa surid, peatasime auto kusagil Esku ja Pilistvere vahel. Ma kuidagi automaatselt ütlesin, et augustikuu tähine öö – taevas oli pilvitu, süsimust, täht tähes kinni. Kahel pool teed laiusid haritud põllud, meie peade kohal laius hele linnutee. Vahtisime taevast ja tähti.
„Kas sa kardad surma?” küsis mu kohe seitsmekümneaastaseks saav sõber kaks päeva hiljem ootamatult. Olime enne käinud vaatamas künnimeistrivõistlusi. Hobustega ka künti. Imetlesime kolmemõõtmelisust. Kõrge taevas põldude kohal andis avaruse, siis hobused ja siis inimene, kes adraga mullale teise külje ette pöörab. Me mõtted seal jooksid eestlasele omaselt meeli mööda. Mida mõtleb taevas, mida hobune ja mida inimene, kui ta on keskendunud kündmisele.
„Ei karda,” vastasin. Päike oli selleks ajaks välja tulnud ja meie oma retkel jõudnud maailmakuulsa meresõitja Adam Johann von Krusensterni sünnipaika Hagudis. Seal mõisa väravas kasvab hiigelsuur pärn.
Millalgi vihm sajab halastamatult
Veel hiljem, kui olime sõbraga juba läinud kumbki oma teed, läks mõte sellele, kui kerge on öelda „ei karda”. Kui raske on mitte karta tundmatut. Ka see oma kunagi juba kirjutatud lugu eluinstinktist, mis pesitseb inimese sees ka siis, kui ta on haiget saanud ja elust tüdinenud, meenus. See sahmakas värskelt sadanud lund mu seljal, mille lõi üles saja-aastase langetatava suure kuuse majesteetlik latv…
Vaid neli aastat tagasi, kui Sa said 60, mängisid külalistele monoetenduse. Su isa Eino oli siis 86aastane mees, kes ütles muu hulgas, et nägi seda monoetendust vaadates näitlejat, kes tunneb teatrit. Ja märkis, et kui Sina saad 80, saab tema 106.
Sa ise pidasid oma isa esimeseks standup-näitlejaks, selle vahega tänastest, et ta oli väga hea näitleja. Meil Eestis on tõepoolest nii, erinevalt muust maailmas, et head lavastajad on enamasti väga head näitlejad. Sa, Roman ka olid. No näed, et kui see mu kirjutis ilmub, on Su surmast möödas vaid nädal ja ma juba saan kirjutada Sinust minevikus. Ja Õhtulehe tagakaanel on lehekülje täis rahvusooper Estonia reklaami. Eesti ooper „Pilvede värvid”, nooruke helilooja Rasmus Puur, Sina seal väiksemas kirjas – lavastaja. Mängukorrad kirjas 2019. aasta jaanuaris ja veebruaris ka.
Sa olid karm mees, vähemalt väliselt – endasse sulgunud. Ometi oleksin ma just Sinuga julgelt jaganud mõtet, mis mind ennegi on tabanud: kui mõni tuttav või vähem tuttav suur sureb ja siis millalgi hakkab vihma sadama halastamatult, siis ma usun, et taevas valab pisaraid. Sa mu meelest tabasid neid romantilisi tundetoone täpselt.
Läbi vana vesiveski astuja sammud
Oled öelnud: „Näitleja trump on kujutlusjõud. Suvel aitab päikeseloojang, kui sa ta mängu võtad, nii näitlejaid kui ka publikut. Õues ei pea mängima kujuteldavat päikeseloojangut. Filmis on ka need kõik olemas…. vesi ja õhk, ja puu on puu ja päike on päike. Teatris üritame puuhobuse seljas sõda mängida.” Pärast Su lavastatud Hamleti vaatamist olen kirjutanud, mida oleksin ütelnud, kui oleksin tulnud lava taha: „Tead, Roman, see, kuidas sa lahendasid 21. sajandi argioludes „Hamleti“ finaali ‒ kõik surevad veheldes, selle peale annab tulla… Muidugi oleksin kiitnud ka etenduse proovide ajal arvuti vahendusel minuni jõudnud pildirida armunud Hamletist ja Opheliast merekaldal ja külateel. Ja seda pilti, kus Peeter Tammearu Polonius on koos oma lastega, pisikese Ophelia ja Laertesega. Matusepiltide rida ka. Sest sellega, lisaks kõigele muule, mis lavastuses, tuletati ju meelde ammu unustatud teatritarkust, et oma osa tehes peaks näitleja teadma või mõtlema välja oma rolli eluloo ehk selle, mis selle tegelase elus oli enne ja mis saab pärast laval olemise viivu ‒ see teeb osalise elusamaks…”
Uh, kui kiiresti kõik läheb. Vaatasin praegu järele, et see oli 2010. aastal, kui Sa lavastasid Kurgjal Eugene O’Neilli näidendi „Iha jalakate all“. Ma ei mäleta kuidas, aga kauplesin ennast ühte peaproovi. Istusime kahkesi suveetenduse tribüünil. Hiljem selgus, et vaatama soovijaid on nii palju, et lasid üles panna veel ühe. Aga see selleks. Sa istusid seal tagareas ja mina mõtlesin, et võiksid mängida selles loos vanaperemeest. Olid kutsunud mängima Feliks Kargu ja ta tegigi oma näitlejatee hiigelrolli, aga kui oleksid mänginud ise… Hoopis hiljem Sinuga sellest võimalusest rääkides ütlesid, et oled selle osa jaoks veel liiga noor, et ehk kunagi.
Viio Aitsami fotod.
Kaheksa aastat tagasi Su lavastusest mõeldes kirjutasin: „Roman Baskin istumas tühja tribüüni tagareas, sisimas ilmselt juba teades, et mõni psisiasi veel ja kõik kõneleb niikuinii koos. Teda vaadates liigub mõte sinna, millal Roman Baskin võtab endale julguse mängida võimsat vanameest Ephraim Caboti, mis lugu siis sünnib ja kes võiks olla lavastaja.
Paaril korral on lavastaja lavastanud kõnelema läbi vana vesiveski astuja sammud. Keegi läheb ära, keegi edasi…”
Ma vist tõesti ei karda surma, aga tahan elada. Head edasiviivat teed, Roman.
Margus