Elva Lendteatris esietendunud lavastuses „Kassi ja hiire mäng” oli mõnes mõttes professionaalse teatri tunnuseid liigagi palju.
Olen seda mõelnud ka varem harrastajate teatrit vaadates, et miks nii on, et mõnikord haarab lavastus kaasa, aga teinekord ei saa laval sündivat emotsionaalselt vaimustusega vastu võtta. Segama võib hakata see, et kui harrastajate eesmärgiks saab kas lavastaja või enda soovil olla sama hea kui professionaalsed näitlejad, võib tekkida originaali ja koopia suhe. Kui mõelda, saab koopia olla originaalist parem küll, aga enamasti pole.
Harrastajad ja profid
Lendteatri viimaste aastate tunnus on see, et nad on harrastusnäitlejatest moodustatud truppidega saanud lavastama professionaalse teatri taustaga lavastajaid. Jaan Tooming on seal lavastades truppi kaasanud peaosadesse ka professionaalsed näitlejaid, „Hamletis” Nero Urke ja „Skandaalses juhtumis” Kristo Viidingu. Väino Uibo teeb Lendteatris sama – lavastuses „Kummitused” oli peaosas Peeter Jürgens.
Kui Jaan Tooming läinud sajandil Viljandi Ugala teatrit juhtima tuli ja esimeseks suureks lavastuseks „Kihnu Jõnni” valis, siis tegi ta samuti nii, kutsus peaossa Lembit Eelmaa, kellega oli Vanemuises koos imesid teinud.
Jaak Allik oli nüüd Lendteatris võtnud endale toeks ja Lendteatrile uue kogemuse saamiseks appi kunstnik Jaak Vausi, kes pisikese lava ja ka saaliseina nii ära organiseerib, nagu ta ilmselt teeks mistahes profiteatris, ei tee allahindlust.
Kõige lihtsam on profi ja harrastaja vahet seletada sellega, et proff teeb laval tööd ja saab selle eest palka, harrastaja teeb oma osi puhtast elurõõmust ja huvist, teatriarmastusest. Nii on ka, enamasti. Samas tean harrastajatest näitlejaid ja lavastajaid, kelle elu ja ka sissetulekud just teatritegemisest tulevadki. Pühendumisest ennekõike. Tahan öelda, et harrastajate professionaalsus erineb (võiks erineda) proffide professionaalsusest. Ja oma käekiri, isiksus, kes kehtestab ennast publiku silmade ees, sünnib ikkagi tehtud tööde kogemusest.
Kui „Kassi ja hiire mängu” esietendus oli selja taga, Jaak Allik peaaegu kordas Jaan Toominga sõnu, et harrastajad võivad olla profimad kui profinäitlejad. Allik ütles otsesõnu, et kui tal oleks oma teater, võtaks ta kohe näiteks nüüdses etenduses kaasa teinud Kaidi Koppeli palgale ja leiaks talle huvitavat tööd. Olen seda noort naist ka teistes osades näinud ja saan kinnitada, et tal on omapärane sarm, mis sunnib tema olemist laval jälgima.
Nüansside mäng
Jaak Alliku valitud näidend „Kassi ja hiire mäng” on ukraina näitekirjanik Aleksandr Mardani kirjutatud. Kummalisel kombel tekitas see taustaseoseid – esietendus oli 3. juulil – Estonia teatri direktori Aivar Mäe just samal ajal üle riigi pingeid kruviva käitumisskandaaliga. Ukrainlase näidendis on tegelasteks kolm primadonnat.
Üks neist on kuulus näitleja (mängib Lendteatri asutaja ja juht AiréPajuri), teine tema õde, kes abielus diplomaadiga (mängib Ülle Sillamäe, kes tavaelus on eesti keele õpetaja), ja kolmas on tütarlaps mitme näoga, kes võiks tõesti olla kummagi tütar (Kaidi Koppel).
Kavaleht ütleb näidendi ja lavastuse põnevusdraamaks. Ei saa salata, et oligi põnev lugu ja näitlejad mängisid loo parasjagu selliseks, et lugu oli jälgitav ja polnud etteaimatav. Ma ei tea, kuidas näidendi autor oma lugu on liigitanud, aga minu jaoks kõige põnevam oligi selles, mis lavalt mulle jutustati, loo psühholoogiline kude. See küsimus „miks?”. Miks elu läheb just nii, miks inimesed elavad n-ö varielu ja mis saab siis, kui kuulsuse tiivad sulavad ja nende alt avaneb pettuse kaunis ja ahvatlev porikiht.
See psühholoogiliste nüansside ja muutumiste mängimine, seisunditele mängulise vaste leidmine koosneb ilmselt nüanssidest. Ka näitleja leitud ja nähtavaks mängitud nüanssidest. Neid Alliku lavastuses ja näitlejate mängus oli küll. Esietendust vaadates tundus mulle, et meeskonna peatähelepanu oli veel loo jutustamisel ja selle kooshoidmisel. Et jõuti selle näidendi ja seal sees oleva looga kusagile kolmveerandi peale.
Vaatajana sain muidugi aru aru, et näitlejaid võis kammitseda esietenduse närv. Seda enam, et Jaak Alliku lavastust oli tulnud vaatama hulk inimesi, kelle hulgas oli kindlasti neid, kes Lendteatri olemasolu enda jaoks esimest korda teadvustasid. Imelik mõelda, aga just seal mul läkski mõte sinna, et oleks oodanud harrastajatelt enam harrastajalikkust, seda erilist harrastajate professionaalsust, nii-öelda vabamat vallatlemist.
Igatahes tuleb Lendteatrile õnne soovida nende teel. Just nemad – pikk kogemus, oma teatrimaja, tegijate ring, lavastajate valik jne – saavad oma suhtumise ja tegevusega avastada ja leida selle, mis teeb harrastusteatrist erilise harrastusteatri.
Ilmus Maalehes. Lendteatri fotod