www.lsm.lv/raksts/kultura/teatris-un-deja/15.10.2025-teatru-kari-vai-skatitajs-ir-ieguvejs-spriez-valmieras-nacionala-un-dailes-teatra-direktori.a618271/ Tõlkis Hannes korjus

Teatrid konkurentsis ja/või koostöös. Läti Rahvusteatri, Läti Kunstiteatri ja Valmiera Draamateatri juhtide arutelu alanud teatrihooajast.

15.oktoobril 2025.aastal oli Läti Rahvusringhäälingu Klassikaraadio eetris teatrisaade „Nöörpööning“, kus teatriteadlane Zane Radzobe küsitles Läti Rahvusteatri, Läti Kunstiteatri ja Valmiera Draamateatri teatrijuhte, nendeks olid: Läti Rahvusteatri direktor Māris Vītols, Läti Kunstiteatri direktor Juris Žagars, Valmiera Draamateatri direktor Evita Ašeradena.

Saate autorid olid Sandra Ņedzvecka, Zane Radzobe.

Käesolev tõlge on avaldatud Läti Rahvusringhäälingu lahkel loal.

Zane Radzobe: Hooaja algusest tingituna oleks ehk paslik üle rääkida, mis sel hooajal vaatajaid ootab. Mis on teie teatrite hooaja läbiv motiiv?

Evita Ašeradena: Üks asi on neid motiive sõnastada, aga hoopis midagi muud on neid seejärel saavutada. Hooaja kvaliteet ei sõltu sellest, kas on olemas juhtmotiiv või mitte: mõnikord on kõik imeliselt sõnastatud, aga tulemus on nadi. Valmiera Draamateatris oli eelmine hooaeg meeste ja kojunaasmise hooaeg, aga käesolev hooaeg on vastutuse hooaeg. Me naaseme rohkem selliste teemade juurde nagu meeste vastutus maailma ees, naiste ees ning millega see kõik päädib. Meid ärgitas ka demograafiline reaalsus: sellest võib valjuhäälselt rääkida ja eraldada suuri rahasummasid, aga võib ka muuta mõtlemist. Vaatleme, mis juhtub hüljatud lastega, kui inimesed lahutavad: meie riigis registreeritakse igal aastal tuhat abielu ja lahutatakse viissada. Sellel peab olema mingi põhjus. Vaatame, kuidas saab seda käsitleda kunsti kaudu. Üritame hõlmata kõiki võimalikke põlvkondi.

Juris Žagars: Meil ​​pole õigupoolest ühte keskset teemat; me pole sellele kunagi nii mõelnudki ja ma ei oskagi nii mõelda – et me valime hooaja teema ja kohandame siis lavastused selle järgi. Sest lõppkokkuvõttes on meie ülesanne teenindada publikut. Meie ülesanne või teatrijuhi ülesanne on ära arvata, mis publikule „peale läheb“, mida publik on valmis ostma ja mis neid huvitab. Kuna ühiskonnas ei domineeri hetkel üksainus huvivaldkond, peame lähtuma nõudlusest. Üleüldine trend, mida olen maailmas täheldanud, on see, et poliitilised ja sõjateemad, mis olid aktuaalsed pärast Ukraina sõja algust, on varju vajunud. Suured meistrid, maailma tipprežissöörid, räägivad isiklikest, inimlikest asjadest, mille kaudu saab ehk midagi enamat öelda maailmakorra kohta; selle kohta, mis selles maailmas toimub.

Māris Vītols: Ma siiski arvan, et see on väga hea intellektuaalne väljakutse – proovida leida metafoorne raamistik või läbiv teema kogu hooajale: see loob hooaja lõikes laiema konteksti – kui me suudame mõelda millestki üldistavalt, lavastades iga loo nende näitlejate ja kunstnikega, kellele tahame antud hooajal tähelepanu pöörata. Me oleme oma selle hooaja metafoorseks raamistikuks valinud hõõguva tule: oleme pöördunud ühe maailma ürgalge – tule teema poole. Tuli pole ainult soojuse ja valguse allikas; see sümboliseerib ka armastust ja kirge ning sõja ajal on paslik vastandada armastust ja kirge vihkamisele, sallimatusele ja ükskõiksusele.

Mitte ilmaasjata ei alusta me hooaega Rainise meistriteosega, lavastusega „Indulis ja Ārija“, sest Rainise jaoks oli armastus alati ühiskonna liikumapanev jõud – ta on selle alati asetanud vihkamisest kõrgemale. Oluline on avardada vaataja mõtte- ja ideede horisonte. Muidugi hakkavad sel hooajal laval põlema ka väga kuumad armastuslõkked: Rūdolfs Blaumanise „Tules“ [1] ja mitte ainult. Ma arvan, et vaataja jaoks on huvitav näha, mil viisil me püüame kogu hooaega tervikuna kontekstualiseerida.

Zane Radzobe: Veidi ülbe küsimus: milline on see üks konkreetne lavastus, mida igaüks teist direktorina sel hooajal oma teatris kõige rohkem ootab?

Evita Ašeradena: Esiteks on seda väga riskantne nimetada, sest siis on kohe need ootused üleval. Ma juba kuulen, mida kriitikud ütleksid, mida nad hooajalt ootaksid, millele nad panustaksid. See on nagu spordis kuldmedalite ootamine – sportlasele pannakse täiendav emotsionaalne koormus; me nägime, mis juhtus korvpalli Euroopa meistrivõistlustel.

Teine asi on see, et direktor peaks kõigile tähelepanu ja lootust andma, just seepärast me teame, mida me teeme, me mõistame ka seda, milline võiks olla meie tipphetk, aga – tulgu, mis tuleb. Las publik, kriitikud ja kõik teised ise otsustagu.

Māris Vītols: Ka minu jaoks on kõik mängukavaosised hooaja alguses võrdsel stardipositsioonil. Repertuaari valikul on kõige olulisem kvalitatiivne mitmekesisus: lavastused noortele, muusikalised lavastused, tänapäevast ja ühiskonna päevakajalistest probleemidest kõnelevad lavastused. Kvalitatiivne mitmekesisus, kus me hoiame kvaliteeti igas nüansis – see on tase mille eest teatrijuht peab hoolt kandma.

Juris Žagars: Ma siiski reageerin väga täpsele küsimusele. Et millist lavastust meie, direktorid, huviga ootame? Mul on see kindlasti olemas! Oli enam-vähem selge, et „Oraakel“ [2] toimib – see toimis nii, nagu me ootasime. On enam-vähem selge, kuidas toimib Daniel Raggetti „Unenäonovell“ [3] – seal pole ka nii palju teadmatust. On täiesti selge, kuidas toimib Valters Sīlise lavastatud „Korraldus nr 2,“ [4] mis käsitleb Zatlersi korraldust parlamendi laialisaatmiseks. Kuid pole selge, kuidas toimib Viesturs Kairiši „Algallikas“. Kas tal õnnestub seekord tõesti jutustada isiklik lugu armastusest või suundub ta taas laiematesse vetesse ja räägib suurtest ideedest? Ootan seda lavastust suurima huviga, sest Viestursi lavastuste puhul on alati nii, et piletitulu ja publikuhuvi on täiesti ettearvamatud. Mõnikord tundub, et keegi ei tulegi vaatama, aga siis hakatakse järsku pileteid ostma; teinekord tundub, et peaks nagu peale minema, aga ei ühti.

Evita Ašeradena: Juris, kas sa arvad, et lavastuse kvaliteet on alati seotud piletite ostmisega?

Juris Žagars: Aga muidugi, sada protsenti ja alati. Muidugi ei tähenda see, et kui ostetakse piletid, siis on kindlasti hea lavastus. Aga kui pileteid ei osta, ei saa te öelda, et teil oli hea lavastus. Me töötame ju ikkagi publiku heaks. Kunsti tarbija on publik.

Evita Ašeradena: Aga vahel on vaja ka avalikkust harida ja etendada midagi arusaamatut.

Juris Žagars: Ma ei ole sellega nõus. Ma ei tahaks mitte kunagi seda ütlust kasutada! Ma ei arva, et me oleme mingid gurud, kes harivad avalikkust, kes pole nii tark kui meie, ja siis õpetame neile midagi.

Evita Ašeradena: Ma küll päris nii ei öelnud!

Juris Žagars: Jah, aga ma ei tahaks kasutada sellist mõistet – avalikkuse harimine. Me võime pakkumist mitmekesistada ja vaadata, kas avalikkus on meie pakutavast huvitatud. Aga kui pileteid ei osta, siis ma arvan, et sinul direktorina oleks väga raske avalikkusele väita, et sul on hea lavastus. Sa proovisid kedagi harida, aga näete, neid pole võimalik harida.

Evita Ašeradena: Ei, jutt ei käi isegi mitte harimisest. Valmiera teatris on samuti lavastusi, mille kohta tean kindlalt, et Riias läheks nad hästi peale, sest Riias on rohkem publikut.

Juris Žagars: Muidugi, kui lähtuda Läti väga väikesest teatritarbijate arvust, siis teatud nišitooteid on palju raskem müüa kui Londonis, Pariisis või Berliinis, kus on piisavalt vaatajaid, et su nišitoode pikemat aega mängukavas püsiks. Meil nii ei ole.

Māris Vītols: Minu arvates peaks kunstis üldiselt ja seal hulgas ka teatrikunstis olema suurem riskitaluvus kui üheski teises majandusvaldkonnas ning on õige, kui repertuaari koostades saaksime ja suudaksime teha julgeid ja ambitsioonikaid otsuseid, ilma, et peaksime tingimata arvestama sellega, milliseks kujunevad või ei kujune konkreetse lavastuse oletatavad majanduslikud näitajad.

Sest sisuliselt ei tohiks kunstis raamatupidamisega liialdada: edu võib küll tulla, aga seda ei saa ette rehkendada: seda ei saa ennustada nagu matemaatikas, et on olemas kõik edu saavutamiseks olulised komponendid. Kuid riskitaluvust tuleks ikkagi hoida, sest meiesugused suured riigiteatrid saavad riiklikku toetust. Kui me seda üldse ei saaks, ei saaks meie teatrid ilmselt eksisteerida. Kuid arvestades, et meie teatrid saavad riigilt toetust, ei saa me tegeleda ainult raamatupidamisega: me peame olema riskialdid, võtma ette riskantseid, julgeid, ambitsioonikaid projekte. Minu arvates on Läti Rahvusteatri hooaja avalavastus “Indulis ja Ārija” just selline näide, kui teater seisis vastamisi keeruliste majanduslike probleemidega: Māris Sirmais otsustas koorilauljate häälte kõla nimel paigutada koor parteri loožidesse, mis hõivavad suure osa suure saali publikukohtadest, kuid just seal, kui koor istub hobuserauakujuliselt, saavutame kõrgeima helikvaliteedi. Seetõttu eemaldame igal etendusel suure osa publiku kohtadest. Siin ongi kvaliteet mingil moel vastuolus raamatupidamisega. Olen seisukohal, et alati, kui on konflikt kvaliteedi ja raha vahel, tuleb eelistada kvaliteeti.

Zane Radzobe: Viimastel aastatel on mul kriitikuna jäänud mulje, et Läti teatriprotsessi ei juhi praegu kunstnikud, vaid lavastajad.

Juris Žagars: Kas see on probleem?

Zane Radzobe: Ei, aga need on erinevad mudelid.

Juris Žagars: Mina nii ei arva. Ma ei kujuta ette ühtegi läänemaailma teatri indendanti, kes ei mõtleks teatrijuhtimisprotsessile direktori vaatepunktist. Meil ​​on küll väike erinevus: meie teatrites on direktor ja kunstiline juht. Aga ma ei arva, et Evitat peaks nimetama ainult direktoriks, majandusjuhiks. Ta on kindlasti intendant! Ja mindki ei huvita olla üksnes majahaldur või finantsjuht. Loomulikult on meil viimase sõna õigus – milline saab olema teatri repertuaar. See on meie õigus, sest see on ka meie vastutus. Avalikkus on meile usaldanud oma raha.

Zane Radzobe: Kas see tähendab, et te mõjutate ka praktiliselt kunstilist protsessi?

Juris Žagars: Aga muidugi! Kuidas ma muidu saaksin vastutada? Teater toodab kunsti. Kui ma olen selle tootmisüksuse juht, pean ma vastutama protsessi lõpptulemuse eest. See tähendab nii repertuaari valikut kui ka loovtöötajate valikut. Minu arvates on see täiesti loogiline, nii käib igal pool.

Māris Vītols: Ma võin nõustuda, et teatreid juhivad direktorid, sest lõplikud otsused on nende teha. Kuid tavaliselt jõuame nende otsusteni arutelude ja dialoogide kaudu: lavastajad, kellega me tahame koostööd teha, on samuti nendesse kaasatud. Seega on otsustusprotsess palju, palju laiem ja mitmehäälsem, see ei toimu ühe inimese peas ja teater saab sellest ainult kasu.

Evita Ašeradena: Māris mainis olulist nüanssi – mismoodi direktor, intendant või juhatuse liige otsustab, milline saab olema meeskond ja kui palju raha sinna investeeritakse. Mulle tundub, et mõne teatri jaoks on see protsess demokraatlikum, teistel on suurem võimalus loovtiimi varieerida ja veel kolmandad võimaldavad suuremaid või väiksemaid läbirääkimisi. On selge, et lõpliku otsuse teeb direktor, kuid samal ajal olen Valmiera teatris andnud palju loomingulist vabadust: las lavastaja valib, keda ja mida ta tahab. Mingil hetkel peame otsima lisaraha, seega oleme rõõmsad, et kõigil on mingid ideed sponsorite, metseenidega rääkimisteks. Oleme rõõmsad Boriss Teterevi fondi üle, mis meid endiselt toetab ja usub sellesse, mida me teeme: tänu neile võime veidi julgemalt unistada ja lennata. Direktori otsustus on tegelikult väga keeruline, sest meie ülemus ei ole kultuuriministeerium. Selgituseks – meid hindavad Riigikantselei ja Valdkondadevaheline  Koordineerimiskeskus (Intersectoral Coordi-nation Centre) ning need inimesed vaatavad ainult Exceli tabeleid. Meid hindab avalikkus, meid hindavad kriitikud, mis võib päädida auhinda-dega, ja on veel Valdkondadevaheline Koordineerimiskeskus, mille töötajaid huvitavad ainult Excel tabelid, kui soovitud tulemus ei klapi, siis annavad nad oma verdikti. Me võime ju arvata, et kõik sõltub meist ja vastutan üksnes kultuuriministeeriumi ees, aga Valdkondade-vahelises Koordineerimiskeskuses istub härra Pēteris Vilks, kes paneb allkirju ja paneb meie töötulemustele hindeks “rahuldav”, mis tundub meile endile täiesti võimatu. See paneb direktorile lisakoormuse: mitte ainult mõelda ja nuputada, kuidas numbrid klappima saada, vahel on isegi nii, et oled panustanud leitud ja kaasatud raha, aga ikkagi ei ole see andnud selliseid tulemusi, et pälviksid Riigikantseleilt “väga hea” või “hea” hinnangu. On olukordi, kus nad panevad “rahuldava”, sest kaks tabelit ei klapi – sellise hinnangu saime just sel aastal. See on lisakoormus, mis lasub Läti teatrite direktoril, erinevalt Eesti-Leedu ja Euroopa teatritest – direktor on juhatuse liige ja tal on vägev ametniku staatus.

Zane Radzobe: Paljud teatrivälised inimesed ei teagi, et te vastutate teatris toimuva eest kogu oma naha ja karvadega.

Evita Ašeradena: Erinevalt teistest, kellel on töölepingud, on meil käsunduslepingud (juhatuse liikme leping, võttes arvesse võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut), vastutame ööpäevaringselt, ilma puhkuse ja muu selliseta. Muidugi, kultuuriministeeriumilt võib lihtsalt luba küsida, aga põhimõtteliselt jah, see piirab meid lisaks kõigile kunstilistele ambitsioonidele, mis meil on. Näiteks Valmiera Draamateater on nüüd saanud hinnangu ka viimase aasta eest, kui Valmiera teater pärast uuenduskuuri üle anti ja tööle hakkas, kõik on imeline, saalid on täis, aga Riigikantselei paneb hinnanguks “rahuldav”. Nii hakkadki mõtlema, et mis see peamine kriteerium siis on?

Juris Žagars: Eelmisel aastal jõudis Riigikontroll järeldusele, et Läti Kunstiteater peaks tegema odavamaid etendusi, aga keegi ei küsinud, kui palju me nende suurte investeeringutega oleme teeninud. Näiteks „Rotkho“, üks kallimaid lavastusi, on end juba ära tasunud. Me võime bürokraatia üle lõputult kurta, aga väga oluline on see, et oleme hakanud arutama, milline on iga konkreetse teatri otsustusprotsess kunstiliste küsimuste osas. Ja me oleme täiesti õigustatult kokku leppinud, et see on kollektiivne otsustusprotsess, et keegi ei tee seda üksi ja autoritaarselt. Näiteks, meil on igal nädalal loomebüroo koosolek. Iga koosolek algab eelmise nädala piletimüügi tulemuste kokkuvõtte ja tulevaste suundumuste ja dünaamikate hinnangutega. On oluline, et kõik loovprotsessidega seotud inimesed tunneksid ja mõistaksid avalikkuse huvi selle vastu, mida me teeme, ning piletitulud demonstreerivadki seda huvi.

Zane Radzobe: Teie öeldu põhjal tundub, et defineerite edu väga erinevalt. Mis on teie konkreetse teatri eesmärk ja mida peaksite selle saavutamiseks tegema?

Māris Vītols: Teatri üks olulisi missioone on tagada teatrikunsti kättesaadavus: see ei puuduta ainult piletihindu, vaid ka teatri kättesaadavaks tegemist maapiirkondades. Seetõttu pöörame suurt tähelepanu külalisetendustele väljaspool meie alalist kodu, väljaspool Rahvusteatrit. Eelmisel hooajal olime väljasõiduetendustega kakskümmend korda nii suuremates, kui ka väiksemates etenduspaikades. Teiseks on väga oluline pakkuda teatrikülastuse võimalust erinevate sotsiaalsete gruppide esindajatele: on rõõm, et eelmisel hooajal õnnestus märkimisväärselt suurendada noorte vaatajate arvu. Oleme juurutanud sellise tava nagu kultuurikohting – iga alla 25-aastane noor ja vanusepiiranguta üliõpilane saab kaks tundi enne mis tahes etendust osta pileti mis tahes ülejäänud kohale 7 euro eest. See mitte ainult ei suurenda saali täituvust, vaid annab ka noortele võimaluse teatrikunsti kogeda. Uuringud kinnitavad, et hinnaläved on väga olulised. Puuetega inimestele soodustuste kehtestamisega (näiteks 30% soodustus, mis varem oli vaid 10%) oleme oluliselt suurendanud puuetega inimeste, sealhulgas ratastoolis inimeste külastuste arvu, kus soodustus on 50%. Riikliku toetusega teatril on ka teatud sotsiaalne funktsioon, täpsemalt teatrikunsti kättesaadavuse osas. Teisest küljest, kui vaadata Läti Kultuuriakadeemia loodud kultuuritarbimise ja -osaluse kultuuribaromeetrit, näeme, et vaatajate koguarv ikkagi ei suurene: võrreldes koroonaeelse perioodiga on see vähenenud. Seetõttu on meie suur ülesanne mitte ainult tagada teatri ligipääsetavus olemasolevatele vaatajatele, vaid leida ka uusi vaatajate rühmi. Mul on hea meel, et eelmisel hooajal õnnestus meil suurendada vaatajate arvu praktiliselt kõigis vanuserühmades 17 000 võrra. Nii mõõdame hooaja edukust ja oleme alati rõõmsad professionaalse žürii hinnangu üle – „Peiarite Öö“ nominatsioonide üle, mis kinnitavad lavastuste kvaliteeti. Need on kriteeriumid, mille alusel me hindame edukust.

Juris Žagars: Meie ülesanne on kulutada meile antud avalikku raha ja ressursse mõttekalt, sest me oleme riigile kuuluvad äriühingud. Mida tähendab mõttekalt? See tähendab kvaliteetse lavastuse loomist rahaliselt loogilisel, adekvaatsel ja kindlate kasumiootustega viisil.

Oletame, et Läti maapiirkondadesse viidavad lavastused on kommertsiaalselt väga edukad – miks mitte? See on projektiteater, mis nii töötab. Kas see on mõttekas? Ma ei tea. Kui see oleks avalik raha, tekiksid päris suured küsimused. Aga ma tahan ikkagi numbrite juurde tagasi pöörduda. 2024. aastal oli meie dotatsioon umbkaudu 3,8 miljonit EUR ja omatulu 5,2 miljonit EUR. See on väga märkimisväärne osakaal, et meie omatulu on oluliselt suurem kui riiklik toetus: siis ma ei häbene seda, mida me teeme, ja tunnen, et olen oma palga ära teeninud.

Evita Ašeradena: Valmiera teater on veidi teistsuguses olukorras. Et me oleksime ligipääsetavad, on meie piletihinnad oluliselt madalamad kui Riias. Et me oleksime ligipääsetavad, peame planeerima palju rohkem etendusi laupäevadele ja pühapäevadele, et Riia publikul oleks võimalik neile etendustele pääseda. Kuid on asjaolud, mida me ei saa mõjutada: viimane buss Valmierast Riiga väljub kell 19.55. Seetõttu on Valmiera teatri ülesanded mõnevõrra erinevad. Põhimõtteliselt on need samad, mis Läti Rahvusteatri ja Läti Kunstiteatril, aga me peame lihtsalt kõike palju-palju paremini tegema. On ime, et nende kolme aasta jooksul, kui teatrit rekonstrueeriti, me ei lõpetanud teatris mängimist ja tõime välja palju lavastusi, mis pälvisid nii publiku kui ka kriitikute tähelepanu; me tegime kõike ainult väga kõrgeid kunstilisi eesmärke seades, püüdes lavastada klassikat, mis annavad näitlejale võimaluse areneda. See on ilmselt ainus viis, kuidas me saame säilitada loomingulist vaimu – tagada, et kõigile teatrinäitlejatele antakse võimalus oma võimaluste piires karjääri ehitada – et noored näitlejad saaksid praegustes lavastustes suuri rolle mängida. On vaieldamatult oluline, et Valmiera teatris töötaksid lavastajad, kes on huvitavad kogu Lätile. Meil on koosseisuline lavastaja Toms Treinis – praegu parim lavastaja, ta lavastas meie esimese suure saali lavastuse. Mul on Inese Mičule, lavastama hakkab Elmārs Seņkovs, Reinis Suhanovs – samuti aasta parim lavastaja. Seega – et jaguks suurepäraseid ülesandeid, loomingulisi otsinguid nii vormi kui ka sisu osas, on publiku huvi oluline. Väga oluline on Valmiera suveteatrifestival, mis võimaldab meelitada rahvusvahelisi lavastustiime, see on nagu sild: festivalil töötav lavastaja näeb, et Valmieras on tore repertuaariteater, ja tuleb hiljem meie juurde tagasi. Väga hea näide on “Cosmopolitan”, kus laval saavad kokku Läti ja Eesti repertuaariteatrite näitlejad. Kõige ilusam oli see, et viimane [vaatajate] grupp Tartust ei sõitnud Viljandisse, vaid meie juurde! Kõik Läti eestlased on seda lavastust juba näinud ja mis on täiesti selge – kui pannakse ingliskeelsed subtiitrid, ilmuvad saali äkki ingliskeelsed inimesed: see on ilmselt kõige suurem ja meeldivam üllatus. Kui me räägime Valmiera teatrist, meie ambitsioonidest, siis tahame anda lavastajatele ja näitlejatele võimaluse teha esimest korda lavastus ja roll suurel laval, et oma oskusi proovile panna: Valmiera teater on koht, kust alustada püüdlust olla suur.

Zane Radzobe: Teatrisõdade mõiste on mingil määral seotud sellega, kuidas te kunagi avalikus ruumis käitusite. Teatrid püüavad praegu end positsioneerida ja oma koha ja publiku eest võidelda ning publik märkas seda avalikus ruumis ka pärast teie vastastikuseid avaldusi ja arvamuste vahetamist. Mõned olid šokeeritud, teised ärkasid üles ja hakkas tunduma, et midagi toimub ja kõik saab korda! Esiteks – kas see on normaalne? Teiseks – kas te olete pigem koostööaltid või ikkagi konkurendid?

Māris Vītols: Mõned aastad tagasi oli selline torm veeklaasis, aga ei midagi enamat. Praegu on meie, teatrijuhtide, vahel professionaalsed kollegiaalsed suhted. On loodud Läti Kutseliste Teatrite Liit, kus on esindatud kõik Läti kutselised teatrid, ka Liepāja Teater.

Evita Ašeradena: Liepāja teatrit tuleks eraldi esile tõsta, kuna see on munitsipaalteater.

Māris Vītols: Liepāja teater liitus Läti Kutseliste Teatrite Liiduga viimasena, pool aastat tagasi. See on väga hea dialoogi formaat, kus me hoiame tihedaid suhteid, süvendame kollegiaalsust professionaalsel alusel. Me ei saa enam rääkida mingitest sõdadest ja tormidest.

Evita Ašeradena: Kes ei solvuks vahel kellegi valjuhäälse avalduse peale. Aga me kõik töötame samas keskkonnas, meil on ühised pidupäevad; me käime üksteise esietendustel ja oleme need teravused juba unustanud.

Juris Žagars: Aga muidugi oleme konkurendid – jumala õige! Kui me ei konkureeriks, elaksime teistsuguses ühiskonnas – mitte kapitalismis. Konkurents soodustab arengut. Ma ei näe selles midagi halba.

Evita Ašeradena: Oleme kõik toetuste andmise korra osas kokku leppinud ja põhimõtteliselt toimub konkurents ainult kunstilises aspektis.

Juris Žagars: Kultuuriministeerium peab nüüd leidma õige viisi dotatsiooni vähendamiseks. Meie jaoks vähendatakse seda järgmisel aastal juba 270 tuhande EUR võrra, mis on ligi 10%. See on üsna märkimisväärne. Mulle tundub, et ka kultuuriministeeriumi ametnikud mõistavad, et üks põhimõtetest ei ole mitte vähendatav kogusumma, vaid see, et kõigil oleks tunne, et vähendamine toimub õiglaselt. Eelmisel aastal läksime minu arvates täielikult kraavi: üks ettepanekutest oli, et toetust vähendatakse proportsionaalselt teatrite omatuluga. Seega, kui teil on suuremad omatulud, siis vähendatakse teil ka suurem osa toetusest. Nüüd tundub, et nii ei lähe, aga kriteeriumid pole veel selged. Siin pole oluline summa, vaid õiglus. Sestap – ebaterve konkurentsi ja teatrisõdade vältimiseks on ülioluline, et kultuuriministeerium leiaks õige algoritmi riigi dotatsioonide vähendamiseks. On ju selge, et see juhtub nii järgmisel, kui ka ülejärgmisel aastal. Me peame sellega arvestama.

Zane Radzobe: Kui me räägime lavastusest, siis on selge, et teater on väga kallis kunst. Samuti on selge, et hoolimata Läti Kunstiteatri tõeliselt silmapaistvatest rahalistest saavutustest on üldiselt aktsepteeritud, et teater kaotab raha, ja on isegi olemas definitsioon, mis ütleb, et teater on äri, milles on tark raha kaotada. Ja siis on vaja mõista, miks me seda raha kaotame. Mille eest ühiskond maksab, kui ta teatreid subsideerib? Teil on kindlasti varuks argumendid selle kohta, kuidas näidata avalikkusele selles väga pingelises sõjaolukorras, et teatrite käigushoidmine on väga oluline.

Evita Ašeradena: Et oleks selge, miks on vaja teatreid riiklikult toetada: Lätis on elanikke nii palju kui on, kui Läti elanikud peaksid teatreid ise ülal pidama, oleksid piletihinnad ebaadvekaatsed ja teatrid kättesaamatud. Ja igasugune ligipääsetavus kaoks. Miks on teatreid vaja? Selleks, et riigis oleksid mõtlevad, lojaalsed ja ühiskonnastunud inimesed, on vaja põhjuseid kokkuhoidmiseks ja iga teater, ehkki erinev, aitab luua ühtekuuluvustunnet; see selgitab minevikku ja selgitab olevikku. Kultuur on endiselt üks riigi julgeolekutagatisi ja ma loodan, et keegi saab sellest ühel hetkel päriselt aru – et haridus ja kultuur on sektorid, kuhu raha investeerides ei kaota kunagi. “Koolikoti” projektis on teatrile eraldatud vaid kümme eurot ühe pileti eest ja see on kahetsusväärne, sest ükski teater ei saa enam endale sellise hinnaga pileteid lubada. Ka Nukuteatris ei ole enam ammu selliseid piletihindasid. On tõeliselt kirjeldamatu õnn, et noored, kes räägivad eri keeli, tulevad etendustele Läti Rahvusteatris, Läti Kunstiteatris, meie etenduselee “Meie, seks, rock ja NSVL”. Lätis on palju inimesi, kes seda vajavad. Teater aitab mõista identiteeti. Meil on riigis väga vähe ühiseid pühi. Lätlased tähistavad 18. novembrit: me ei uuri eriti, mis teistega toimub. Teater on ainus ühine pidupaik, kus inimesed saaksid koguneda, olles teadlikud oma identiteedist. See aitaks olla lojaalne; mõista, et riik mõtleb nende peale. Seepärast me töötamegi ka noortega; seepärast tulevad noored vaatama Blaumanist, Rainist, “Rotkhot” ja näevad, et seal on koht, kus nad tunnetavad, mida tähendab riik. See ongi vastus.

Māris Vītols: Loomulikult luuakse teatrikunsti abil ühiskonnas nii rahvuslikku kui ka riiklikku kuuluvustunnet. Lisaks on Läti Rahvusteatril erilised ülesanded, mis erinevad teistest kutselistest teatritest – me peame hoolitsema läti kultuuriruumi tugevdamise, läti keele tugevdamise, arendamise ja kestmise eest.

Evita Ašeradena: Me kõik teeme seda ja väga tugevalt.

Māris Vītols: Kuid just Läti Rahvusteater peab hoolitsema Läti originaaldramaturgia arendamise eest ja me oleme selle enda jaoks nii defineerinud, et Läti Rahvusteater vastutab läti teatrikunsti eest pikas perspektiivis, üle aegade. See tähendab mitte ainult läti algupärase materjali lavastamist, vaid ka võimaldada kõigi põlvkondade läti teatriprofessionaalidel töötada kutselises teatris: nii heliloojatel, lavakujundajatel, koreograafidel kui ka lavastajatel. Võib-olla kõlab see väga paatoslikult, aga sellise missioonitundega me töötamegi.

Juris Žagars: Zane, sa ütlesid väga täpselt, et teater on viis, kuidas ühiskond saab oma raha targalt kaotada.

Teater ei ole ainult meelelahutus. Kahjuks on läti keeles siin üks piirang – meelelahutust seostatakse alati millegi kergemeelse, millegi rõõmsa ja millegagi, mis on suunatud kergelt joobes publikule. Kui me vaid leiaksime meelelahutusele õige sõna. Ma võiksin pikalt ja laialt rääkida, mis oleks selle funktsioon oleks: veeta vaba aega intellektuaalselt, emotsionaalselt, kvaliteetselt. Teatris käimine ei ole töö, see on see, mida me teeme pärast tööd. Ja see ongi teatri ülesanne – et ühiskond saaks intellektuaalselt ja emotsionaalselt kvaliteetset teenust. See hõlmab nii seda, mida ütles Māris, kui ka seda, mida ütles Evita. See on meie töö.

Zane Radzobe: Esitan jälle häbitu küsimuse: miks peaks avalikkus minu vaba aja eest maksma?

Juris Žagars: Ja miks peaks avalikkus teaduse eest maksma? Miks peaks avalikkus jalgpalli eest maksma? Kui ma ei käi ooperis – miks peaksin ma selle eest maksma? Miks lähevad minu maksud korvpallile? Kellelgi teisel pole lapsi – miks peaksid nad hariduslike asjade eest maksma? Riik ei saaks toimida nii absoluutselt kitsas vahemikus. Riik toimib kõigis segmentides. Sa ei saa muretseda, et su maksud kulutatakse millelegi, mida sa ei kasuta. Jah, küsimus on selles – kas avalikkus saab aru, kuidas riik toimib ja kuidas meie makse kulutatakse.

Zane Radzobe: Teie juhitavad teatrid on esteetiliselt ja tehniliselt väga erinevad. Kas mitmekesisus ei toimi veidi teistmoodi, kui see võiks?

Māris Vītols: Muidugi on teatritel erinevad kunstilised strateegiad, näiteks Läti Rahvusteatril ja Läti Kunstiteatril; ka repertuaaristruktuuri poolest oleme ümberpööratud, sest välismaised lavastajad ja rahvusvahelised loomingulised tiimid on Läti Rahvusteatris pigem erand. Kui panna kokku kogu teatrite repertuaar, siis selles mitmekesisuses saab iga vaataja leida endale kõige huvitavama ja sobivaima etenduse. Ma arvan, et selle suur lisaväärtus seisneb selles, et teatrites on loominguline vabadus, mõtlemisrõõm, mängimisrõõm ja see kandub etenduste kaudu publikuni.

See, mida meie teatrijuhtidena pakume, on võimalus publikul kogeda meie lavakunstnikega intrigeerivat ja huvitavat teatrikunsti, luues selleks parimad võimalikud tingimused.

Viited:

[1]Rūdolfs Blaumanis Tules. Näidend viies vaatuses. Kirjastus: Eesti Raamat. Tallinn, 1986. Tõlkijad: Oskar Kuningas ja Astrid Reinla. 96 lk.

[2]Lavastaja Łukasz Twarkowski, teksts ja dramaturgia Anka Herbut, lava-ja valguskujunduse autor Fabien Lédé, kostüümid Svenja Gassen), koreograafia Pawel Sakowicz, helilooja Julek Ploski. Esietendus 19.09.2025.a.

[3]Lavastaja Daniel Raggett, lavastuse aluseks on Arthur Schnitzleri Unenäonovell (eesti keeles Loomingu Raamatukogu, 2000, saksa keelest tõlkis Krista Läänemets)

[4]Läti president Valdis Zatlers teatas 28. mail 2011.a. et algatab Seimi laialisaatmise. 2. juunil 2011 toimunud presidendivalimistel valis Seim Zatlersi asemel presidendiks Andris Bērziņši. Juulis toimunud rahvahääletusel kiideti parlamendi laialisaatmise heaks.

Läti Rahvusringhäälingu lahkel loal läti keelest tõlkinud Hannes Korjus