Kalender käib meiega kaasas me telefonis ja arvutis. Ometi ilmub Eestis eestikeelseid erinevaid kalendreid sadu läbi ajaloo  tuhandeid.

Käisin just kalendrist „Raplamaa 2017. Korvpalli ja pärimuskultuuri kalender” ajendatult elus esimest korda klubikorvpalli mängu vaatamas.

Korvid ja kulbid

Lõplikuks ajendiks küll see, et kaks pikka noormeest, Indrek ja Sven sellest Rapla nime kandvast korvpallisatsist mind pallimänguetendusele säravate silmadega kutsusid. Nad teavad, et käin teatrites üle maa. Ja siis oli piinlik öelda, et mul pole aega tulla, on tähtsamat teha. Ega ma ei kahetse ka. Üks emotsioonidest, mille sealt mängult kaasa sain, oli endalegi üllatav ‒ nimelt, et olin Rapla satsi poolt. Nad mängisid TLÜ Kaleviga. Ma alguses kippusin plaksutama iga ilusa korvi peale. Siis sain aru, et olen selle saalitäie publiku hulgas pea ainus, kes nii teeb. Siis juba unustasin teised ja plaksutasin omadele ka siis, kui pall kobana korvi potsatas. Saal aga huilgas rõõmust.

See, mida nägin ja tajusin, oli rockenroll. Üpris mitmel põhjusel. Juba võimlale lähenedes nägin akna kardinapraost suurt lippu lehvitatamas. See Rapla korvpalli lipp nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses lehvis innukalt, profilt ja kõrgelt. Ei saa jätta tunnistamata, et tänasel korvpallivõistlusel on tänase teatriga palju ühist. On mänguruum, on publik, on proovid, mida nimetatakse treeninguks ja on improvisatsioon. Atmosfäärist, meeleolude ja rütmide vaheldumisest rääkimata.

Nojah, aga noor spordiajakirjanik, kes on vana mees… Ja küllap ka see amet kisuks tahtma ja nõudma ülimat. Aga praegu, kui mänguväljaku ääres oli treener Aivar Kuusmaa, teksades ja klubisärgis, ja Kalle Klandorf, ülikonnas, lumivalge pluusi ja lipsuga, oli kahe väliselt erineva mehe reaktsioone, emotsionaalsust, vaoshoitust ja käitumist nii pagana huvitav vaadata. Mõeldes sellele ka, mis on nende olemises päris, mis teeseldud, et mõjuda… uhke psühholoogiliselt ja muide ka visuaalselt.

Korvpallurid raamatukogus

Kalendriesitlust jäin kuulama-vaatama saali tagaukse lähedale. Pärimusmuusik, kalendriprojekti eestvedaja ja -kõneleja Mari Tammar üllatas mind kohe alguses ikka üsna meeldivalt, tsiteerides mu 2015. aasta veebruari arutlusõhtul „Raplamaa ristid ja riimid”  öeldut. Selgub, et rääkisin Raplamaa teatrimaffiast ja sellest, kuidas Eesti kuulsaim dramaturg Urmas Lennuk kord imestas, miks mind ei kohanud Rapla võimlas Rakvere Tarva ja Rapla meeskonna mängul. Tookord improviseerisin, et Rapla meeskonnal võiks olla jalas Vigala mustriga sokid: „See teeks me identiteedi nähtavamaks, kui kahemeetrine korvpallur kannaks Vigala mustriga põlvikuid. / Siis iga keskeestlane nopiks selle üles ja mõtleks: ossa-raisk kui vägev, ja kogu maailm vaataks, et see kuulus NBA neeger käis siin ja kandis Vigala mustritega sokke.”

Selgub, et sealt tubli Mari noppis mõtte ja tegi oma meeskonnaga teoks. Ühendas ühendamatu, globaalse klubikorvpalli ja lokaalse rahvakunsti. Nad riietasid korvpallurid me rahvariietesse ja asetasid nad väljapoole spordisaali. Lavastasid palju pilte koos Maili Metssaluga, kes on Mari Viljandi Akadeemia ja Rapla Vesiroosi gümnaasiumi kooliõde. Siim Solman pildistas kõik üles, naised valisid pilte ja sehkendasid raha. Tegid üleskutse, et korvpallifännid paneksid mängu vaatama tulles rahvariided selga, tegid sellestki pildi. Ja ime ikka see, et tuldigi! Uhked ülesvõtted tulid, kui paar poseeritud pilti välja arvata, kus pole aktiivset sisetegevust sees.

Nüüd tsiteerin Mari Tammarit, kes oma pika esitluse juures kord tõesti nii ütles: „Kasutame oma pärandit tootearenduses, brändi kujundamisel ja paikkonna turundamisel.” See tänane päev! Ja siis hüüab torupill tutu-lutu karkriiks.

***

Kui Tallinna ülikooli Kalevi mängija Robertas viis oma meeskonna Rapla ees juhtima 23/19, võttis Kuusmaa minutise vaheaja. Sellel mängul ei esinenud tantsutüdrukud, vaid hoopis tantsumehed ja -poisid Märjamaalt, ansambel Hopsani. Publik marutas ka vaheaegadel, tantsijate mehelik energia oli sama kõrge kui proffidel korvpallimängijatel ses mängus. Uhke seotus!

Raamatukogus kõõlus Aivar Kuusmaa mu lähedal saali uksel. Kalendris on pilt ka temast, viljakusrituaali sooritamas Paluküla Hiiemäel. Hobuserangid käevangus, linane hõlst seljas, kintsud paljad… Kuusmaa oli kihvt ka siis, kui teda tänati, ütles midagi sellist, et korvpallurid peaksid trenni tegema ja mängudele mõtlema. Siis naeratas ja ütles, et seekord ta leppis muuga ka ja tulemus talle meeldib. Tulemuse juurde kuuluvad peale piltide ja kalendrikohaste kuude-kuupäevade ridade ka tekstid, kus tutvustatakse Raplamaa pärimust, siit üles kirjutatud vanasõnu, muistendisutse ja muud ajatut tarkust. Ja muidugi kalendri kaanepoisse, korvpallureid.

Lubasin Rapla korvpalli eestvedajale Jaak Karbile, et õpin mängureeglid selgeks. Kõik see ja ka kalender annab kinnitust, et suuga tehakse suur linn ja siis käega pannakse pealt, kui õige aeg. Et sünniks väike ja päris korvpallipealinn Rapla.

Traditsiooni hoidja

Teiseks näoks valisin 2017 Sakala Kalendri, kuna ta on nii traditsiooniline. On raamat ja kroonika. Kalendrile saateks ütleb Sakala Kalendri loomingulise toimkonna liige Heiki Raudla, et see väljaanne on järjekorras kahekümne kaheksas. Jah, muidugi on ka selles raamatus tabelkalender, on teave selle kohta, millal on riiklikud pühad ja tähtpäevad. Saab teada, millal päike tõuseb ja millal loojub. Millal kuu luuakse, on ka sees. On tähtpäevade loetelu, mis just Viljandimaaga seotud. On Viljandimaa sündmuste loetelu kultuuris ja hariduses.

Kasutaksin selle kalendri iseloomustamiseks sõna „kirju”. Ja see tähendab siin huvitava materjali ühtede kaante vahel olemist. Tekstid iseloomustavad Viljandimaa eluolu läbi aja. Näiteks saab lugeda Viljandimaalt pärit kunstnik Kölerist Krimmis, Küllo Arjakas kirjutab ajast, kui ta Viljandis ajalooõpetajaks oli, muu hulgas seda, kuidas 9a klassi õpilane Erik Salumäe Toomas Mattsoni duellile kutsus. Duell siis selles, kumb oskab paremini üles lugeda ja kirja panna Ameerika Ühendriikide osariigid. Aasta oli siis 1988. Lugu on ka Viljandi kuulsast antikvariaadist. Seejuures on lisatud väljavõtted külalisteraamatust: „9. märtsil1980. „Rõõmsa meelega tuleme siia, kus raamatud hoiavad lahkeid inimesi ja lahked inimesed raamatuid.“ Nii on kirjutanud Jaan Tooming ja Lembit Peterson.

Sakala Kalender on lugemiseks ja kaasamõtlemiseks, läbi raamatu käib ka aforismide rida. Olgu lõpetuseks üks selle kalendri eestvedajalt Heiki Raudlalt: „Iga kord, kui meie ajakirjanduses kirjutatakse maailma lõpust, mõtlen ma, kas uuendada ajalehe tellimust või mitte.“

Uhkemad ja elusamad on need lood selles kalendris küll kui guugeldades leitav. Ja vaimukas on see ka.

***

Kalendrite aeg on käes ja ees, igaüks saab valida. See toob meelde Ruja kunagise loo. Jaanus Nõgisto laulu “Põhi, lõuna, ida, lääs” tekst on Juhan Viidingult:

“Põhi Lõuna Ida Lääs

Kirre Kagu Edel Loe:

Lapse toa seinal on maailma kaart,

söögitoa seinal on Eestimaa kaart,

tööruumi seinal on kodumaa kaart,

isa toa seinal on isa maakaart.

Postkasti lasti üks õnnitluskaart,

tervituskaart ja pühadekaart.

Mõnikord tulnud on paha kaart,

teinekord saadetud rahakaart.

Hea, kui su taskus on nimekaart –

siis võõras saab näha su nime…”

Pildistas Siim Solman, lugu ilmus Maalehes.