Margus Mikomägi
Elu on vahel dramaatilisem kui kunst.
Kuu või pisut rohkem tagasi sain kirja, millega kaasas tänaste teatrikülgede intervjuu Rakvere teatri noore näitleja Mait Jooritsaga. Intervjuu autor Andry Ervald suri 53-aastasena 21. märtsil sellel aastal. Täna tean, et noore mehe võttis ajuvähk.
Paljude jaoks oli Andry „kõige suurem sõber“ ja seda mitte sugugi ainult tema suure kasvu pärast – ta oli 2 meetrit ja 13 sentimeetrit pikk.
Oleme tõlkijad ja toimetajad elus
Ma ei mäleta, kus meie omavahel tuttavaks saime. Hea oleks öelda, et teatris. Kõige selgemalt on meeles temaga räägitud jutt Rakveres paarkümmend aastat tagasi. Teemaks oli tõlkimine. Andry oli selle töö ette võtnud ja mina tundsin huvi, mis tõlkimine on. Kas on looming, kas selleks on vaja inspiratsiooni oodata.
Andry seletas, kuidas ta tõlkimist alustades oligi ka inpiratsioonihetki oodanud. Aga käsikiri sellest eriti paksemaks ei saanud. Siis oli ta võtnud nõuks, et tõlgib iga päev teatud kindla mahu teksti (ma ei mäleta, mitu lehekülge). Nii ta siis tegi – tegi tööd. Käsikiri paisus ja (see jutt tundus mulle tähtis nii siis kui täna) inspiratsioon tuli just siis, kui vaja.
Olen ise rõhutanud viimastel aastatel, et kirjutama õpib ainult kirjutades. Andry, tuleb välja, sai sellest aru palju aastaid tagasi. Ja siis ükskord ilmus ka ajakirjandusse. Lugesin Virumaa Teatajat internetist just tema lugude pärast.
Tänavu augustis Pärnus Monomaffia teatrifestivalil seisis mu ees noormees, kes ennast tutvustas ja teatrist kõnelda soovis. Jättis targa ja viisaka poisi mulje. Selline põgus tutvus, mis maailmas oleku mõtet kinnitas. Nüüd tean, et sain siis tuttavaks Priit Põldmaga, kellel selles Andry ja Mait Jooritsa, teatri ja elu loos on oma osa. Priit Põldmaa on 17 aastat vana Rakvere noormees, kes õpib Tallinnas, Vanalinna Hariduskolleegiumis (teatriharus). Noormees on juba jõudnud töötada Virumaa Teatajas – suvereporterina, kes oma tähelepanu just kultuurile pühendab. Pärimise pele, mis temast saab saan vastuseks: „Aga mida plaanin, küll paneks kirja, kui isegi väga täpselt ette kujutaks.“