Märt Piiteris.

Üks tähistest.Märt Moskvas.

24. aprillil sai 15 aastat vanaks me ainus produtsenditeatriks kujunenud-kasvanud teater R.A.A.A.M. Sünnipäeva tähistati Hiinas Shanghai teatriakadeemia korraldatud rahvusvahelisel teatrifestivalil.
Hiina festivalil mängis R.A.A.A.M. 2010. aastal esietendunud lavastust „Antigone”. Eesti Vabariigi peakonsul Shanghais, Andry Ruumet kirjutas sel puhul, et tegemist oli ajaloos esimese Eesti sõnalavastuse mängimisega Hiinas: „Mõlemal päeval oli saal täis, publik tänas mitmekordsete ovatsioonidega ja muu hulgas oli kohal ka pea kogu Shanghai eestlaskond (mõniteist inimest), kelle rõõm emakeelse teatri üle oli muidugi erakordselt suur…”
Selle intervjuu ilmumise ajal on R.A.A.A.M. muide Mongoolias, Ulan Batoris Saint Muse XII festivalil, kus eile mängiti lavastust „Soolo”.
Oma teatritegemistest ja R.A.A.A.M i muutumistest räägib produtsent Märt Meos.

Nonii, R.A.A.A.M. sai 15. Mis on olnud selle aja kõige tähtsamad hetked?
Kui projektiteatrit niimoodi üksi vedada, on tegelikult tähtis kõik. Produtsendina teen ju iga näidendi, lavastuse või festivaliga kogu protsessi alati algusest lõpuni kaasa, ideest kuni viimase etenduseni.
Lavastusi on olnud 38. Enamasti olen ise kohal kõikidel etendustel. Nüüd on muidugi tihti nii ka juhtunud, et ühel õhtul on mitu etendust ja mitmes kohas korraga olla ei saa. Aga pöördepunkt või omamoodi verstapost on minu jaoks iga lavastus, igast õpin midagi. Võib nii ka öelda, et igast eelmisest lavastusest on kasvanud välja järgmine.
Kui midagi eriti esile tõsta, siis teatri esimesi aastaid (2000-2004), mil töötasime koos lavastaja Merle Karusooga. See aeg oli hariv ka enda jaoks ‒ sain aru, missugune teater on mulle tähtis, nii-öelda leidsin iseennast ses produtsendi uues rollis. Olime esimesed eestlased, kes osalesid Wiener Festwocheni festivalil, Merle viis seal läbi veel kahenädalase õpikoja.
Tähtis oli ka Viinistu algus, sealsed esimesed lavastused (2004 esietendus „Külmetava kunstniku portree“, 2005 Eesti 2005. aasta parim lavastus „Põrgu wärk”). Siis hakkas kõik suuremaks paisuma. Ka majanduskriis oli väga õpetlik, sest sel ajal sündis Vaba Lava mõte ja vajadus miskit muuta. Süvenes veendumus, et tahan kutsuda Eestisse huvitavaid välislavastajaid, eelkõige neid, kellega koos töötamine võiks olla meie näitlejatele huvitav, eriline ja õpetlik. Otsus nii teha sündis täpselt siis, kui nägin Lev Erenburgi lavastust „Äike” (2009 sügisel). Tema kuldne lause et publik peab teatris nägema üht, kuulma teist ja aru saama kolmandat moodi, on ka minu jaoks saanud väga oluliseks mõtteks.
R.A.A.A.M.i esimeseks välislavastajaks (esietendus 11.08.2010) oli hea juhuse tahtel hoopis iraanlane Homayun Ghanizadeh, lavastuseks ta enda kirjutatud „Antigone”. See „Antigone” alguse aeg oli minu jaoks äärmiselt huvitav ja pani paljusid asju ümber hindama. Me ei saanud ju omavahel eriti rääkida, kuna sel ajal Homayun oskas ainult paari inglisekeelset sõna ja mina ei teadnud tuhkagi pärsia keelest. Avastasin, et rääkimine polegi kõige tähtsam!!
Muide, ka Homayun ehitab täna Teheranis teatrit. Ta sai innustust meie Vabast Lavast. Käis siin, nägi ja kuu pärast alustas ise. Teeb seda omateenitud rahaga. Tal on Teheranis nimelt kolm restorani-kohvikut, tänu sellele saab lavastada ja teatrit ehitada. Homayun tegutseb suhteliselt sõltumatu ja vabana. Iraanis toetab riik ainult neid lavastajaid ja lavastusi, mis on võimule meelepärased, on riigitruud.
Uhke võin ilmselt olla arvu 34 üle. See tähistab Eesti uuel dramaturgial põhinevaid lavastusi, mis R.A.A.A.M.i tellitud või ellu kutsutud.

Miks maailma festivalidel käimine nii tähtis on?
Produtsendile tähendab see tegelikult mahukat ja keerulist tööd. Kui ainult reisida tahaks, siis oleks seda kindlasti lihtsam teha üksi. Olen õppinud, et kui mõnd uut lavastusprotsessi alustada, tuleks ideaalis kohe mõelda, et tulemus võiks jõuda ka väljapoole Eestit. See siis nagu tähistab, et olen enda poolt kõik andnud, mis võimalik. Ega ma ei kadesta samas neid teatreid, kes elavad ratastel ja sõidavad siin aastaid ühest kultuurimajast teise. See ei ole kerge töö, kuid on väga tänuväärt…
Festivalidel käimine on eriti oluline just näitlejatele. See annab lisamotivatsiooni ‒ näha teistsugust maailma ja teatrit, võrrelda, avastada… Astuda Iraani, Nepaali või Hiina publiku ette ometi on ju erakordne kogemus!
Näiteks Iraanis ei teatud enne Eestist midagi ja ega meie neistki rohkem teadnud. Aga nüüd pärast ajaloolist gastrolli ( 2012. aasta septembris) on meie näitlejad seal tuntud. Mitu neist olid ka sealse suure teatrifestivali Fadjr (2011. aastal) nominendid ja Iraani teatritegijate otsusel ka Iraani teatriauhinna nominendid. Iraani Rahvustelevisiooni üles võetud „Antigone” DVD on sealses müügiedetabelis esimene… (Paus)

…festival…
…et teater oleks huvitav, peab lavastustes olema riski ja see tähendab eksperimenteerimisjulgust. Eesti teatripublik on ikkagi üsna väike ja kui toetuda ainult sellele, siis ei saaks ükski produtsent sellist tegevust endale pikalt lubada. Seega on väga oluline leida võimalusi mängida ka väljaspool Eestit.
Festivale on erinevaid. Viimastel aastatel oleme näiteks neil palju käinud „Soologa” (Ervin Õunapuu mononäidend, mängib Hendrik Toompere MM) ja nüüd ka „Fenomeniga“ (Hristo Boitchevi mononäidend, mängib Mait Malmsten. MM). Monolavastustel on oma festivale ca 30 üle maailma, teatakse ja tuntakse üksteist ja see on omaette seltskond. Monolavastustega on muidugi tehniliselt lihtsam reisida ka.
Erakordsemad kogemused on vahest kohtadest, mille puhul esmapilgul ei eeldagi, et seal võiks sõnateater festivali tasemel kõnekas olla ‒ näiteks Kathmandu, Shanghai, Ulan-Bator ja ka Teheran. Just neis kohtades olen saalis olles saanud tunda erakordseid hetki, kus publik haarab kinni igast näitlejate žestist ja liigutusest ja siis saad aru, et meie vahel polegi palju erinevusi, ajame kõik ühte asja. Või näiteks tänane Venemaa ja „Antigone”, kus teemaks ainuvõim ja diktaatori jonn, laip akna taga… Selliste hetkede ja olukordade loomine on õnneks produtsendi võimuses. Tunnistan, et just see saalis kogetu annab jõudu edasi tegutseda.
Muidugi on festivalid ka kohaks, kus ideid koguda. Just seal on kõige parem teha tulevikuplaane, leida uuteks projektideks ideid ja inimesi, luua kontakte. Minu tutvumised ja lavastajatele tehtavad pakkumised midagi koos teha on ikka tulnud teatrielamuste kaudu. Olen kõikide kutsutute lavastusi näinud ja vahel olen teinud ka kohe pärast etendust koostööettepaneku.

Kujutan ette, et selline festivalidel käimine ei ole üldse odav. Kust sa selle raha võtad?
Festivalidel oleme saanud käia tänu kultuuriministeeriumi programmile „Eesti kultuur välismaal” ja tänu Kultuurkapitali toele. Eraldi peab mainima ka Toomas Suurväravat Sandman Grupist, kes mõõdab asju ka teistmoodi kui ainult ärist lähtudes.

Üks sinu produtsendikäekirja detail on etenduste elus hoidmine. Mis seda ajendab? Tüüpiline on ju projektiteatrite puhul, et mängitakse teatud arv kordi, teenitakse sissepandud raha tagasi ja siis asutakse uue lavastuse kallale.
Produtsent võib luua huvitavaid võimalusi, aga minu arvates pole tal võimalik enam eriti sekkuda pärast uue lavastuse esimest proovi. Siis peab ta taanduma taustajõuks ja tegema kõik selleks, et ettevalmistatav võimalikult hästi esietenduseni jõuaks.
Ma võin kutsuda jakuudi ja pakkuda talle Eesti näitemängu, see on minu osa. Kui me aga juba kokku lepime, kui nii-öelda otsus on tehtud, siis ma usaldan lavastajat täielikult. Tähtis on otsus ja omavahelised kokkulepped, aga kui on juba esimene proov, siis protsessi enam pidurdada pole arukas ‒ pole vaja astuda kunstniku pärusmaale.
Olles sisuliselt üksi lavastuste taga, nagu ma produtsendina olen, paned sinna sisse päris palju, see muutub sulle ülitähtsaks ja sa vastutad selle kõige eest.
Olen võtnud endale kohustuseks, et üht lavastust peab mängima vähemalt 30 korda, see on ühtlasi ka tasuvuse üks verstaposte. Kusjuures tasuvusest rääkides ei mõtle ma ainult raha. Ka see energia, mida näitlejad kahe kuu proovides endast annavad, peab tasutud saama.
Kui sellega hakkama saan, kui selle oma nii-öelda kohustuse täidan, võib edasi juba improviseerida ja ka õigustatult lahku minna. Lõpetamine on omaette kunst. Lõpetada võiks siis, kui trupil oleks veel huvitav jätkata.
Nii mõnigi lavastus pole esialgu oma kohta leidnud. Siis on just minu ülesanne otsida üles see miski, mis olukorda muudaks. Hea meel, et enamasti on näitlejate abiga see õnnestunud.
Mõni lavastus hakkab elama näiteks alles kümnendast etendusest. Üks selline, mis nii pikalt käivitus, oli Mart Kivastiku „Sõdur”. Lõpuks sai see Laidoneri kurb lugu hoo sisse ja see juhtus Narva linnuses, 100 meetrit Vene piirist. Roman Baskin ja Ain Lutsepp said Narva publikult toetust ja lõpuks mängisime lavastust pea kuuskümmend korda, lisaks Eestile ka Austraalias ja Ameerikas. Ka „Antigone” oleks võinud lõppeda siin esimese kümne korraga, aga nüüd oleme sellega reisinud juba mitmel pool maailmas. Aasta lõpul mängime Antigone 50. etenduse Moskvas.
Lavastus „Alustame algusest” tambiti pärast esietendust maapõhja. Tegime, jah, vea, et mängisime seda lugu Vaba Lava avamise päeval. ( Pikaajalisem plaan oli Vaba Lava avada Lev Erenburgi lavastusega, aga see jäi meistri haigestumisega katki. MM) Aga nüüdseks oleme ta viinud väikesesse saali, kus ruum on intiimsem. Lavastus on leidnud oma publiku ning ta ellujäämise taga on ka tugevasti näitlejate endi initsiatiiv ja soov mängida edasi. Kolmekümnes etendus pole enam kaugel.

Miks sa ei ole läinud seda teed, nagu näiteks Von Krahl, et pisike trupp, oma maja… ? Ei peaks muretsema nii palju. Näiteks kas või selle pärast, kuidas ikkagi kogu meeskond end etendusete ajaks muudest kohustustest vabaks saab.
Ma olen produtsent ja mul pole sedasorti loomingulist ambitsiooni. Loominguline juht võib pidada mingil hetkel vajalikuks töötada ühe kooslusega, sellisega, kus üksteist mõistetakse sõnast, pilgust ja kellega koos on tõhus oma eesmärke saavutada. Projektiteatril on aga omad eelised ja hetkel need tunduvad mulle olulisemad siin Eestis. Kellele on vaja veel ühte sellist teatrit, milliseid meil siin juba hulga on?
Ka R.A.A.A.M.i lavastustes paistab välja oma tuumik, aga see on pigem seotud nende vabakutseliste näitlejtega, kes on julgenud võtta vastu uusi väljakutseid. Nendega, kes ei karda kaotada ja tahavad areneda. Neid pole palju ja võib-olla selline pühendumine ei sobi ka igaühele. Aga neile, kes on mind ja minu pakutud lavastajaid-tekste usaldanud, kes on olnud osalised nendes äärmuslikes teatriprojektides, olen väga tänulik.

Sinuga saab siduda üheselt Vaba Lava teatrimaja ehitamist ja ka selle vormilist üleehitust Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. No miks sellist teatrimaja ja vormi sulle ja kogu me teatrile vaja on?
Kõigepealt ütlen, et Vaba Lava on alustatud õigest kohast ja kui asjad nii sünnivad, siis pole võimalustki, et nad ei käivitu. Mäletan väga hästi, kuidas 2010. aasta aprillis sõitsin mööda Eestit ringi ja kogusin allkirju SA Vaba Lava loomiseks. Nii mõnigi ei uskunud üldse, et see ka tegelikult tuleb. Siis õnnestus aga isegi 9 organisatsiooni Tallinna notari juurde kokku kutsuda ja asutasimegi SA Vaba Lava ära.
Septembris 2010 astusin esimest korda sisse praeguse teatrimaja hoonesse, mis tol ajal oli metallitöökoda, kus tehti 5-tonniseid konteinereid. Sellest esimest käigust oli selge, et hoone oli teatrimajaks kõige sobilikum. Telliskivi Loomelinnak oli veel üsna uus asi… See, mis juhtus edasi, on olnud väga kiire kulg ühe teatrimaja jaoks. Kindlasti poleks seda olnud, kui poleks me kõigi vabatahtlikku tegevust oma muude tööde kõrvalt. Olen eriti tänulik Allanile (Kaldoja MM) ja Kristiinale (Reidolv MM). Oli sadu ehituskoosolekuid, otsuseid, süüvimist, diplomaatiat, õppimist, läbi seinte murdmist jne.
Vaba Lava sünd Eestis oli minu arvates möödapääsmatu ‒ aeg oli sealmaal. Kui meie poleks teinud, oleks ta tulnud niikuinii. See, et Eestis on siiani valdav teistsugune teatrivorm, on suuresti pärand nõukogudeajast, mil rahal oli teine väärtus. Olime osa suurest teatriruumist ja sai mängida seda mängu, sai Moskvat üle kavaldada. Hetkel pole kedagi kavaldada enam. Seda, et 1990. aastate alguses kõike laiali ei tassitud ja löödud, vaid säilitati, pean õigeks. Aga tänaseks on sinna jäänud ka palju ballasti ‒ säilitame seda vormi ilma sisulise õigustuseta. Ma ei arva, et midagi peaks kaotama või sulgema, ei, seda mitte. Rõhutan hoopis sõna „avatus”, mis siin väikeses Eestis on võtmesõna ‒ avatus uue ja ka maailma suhtes.
Tänu Vabale Lavale on minu arvates Eesti teatriruumis juba toimunud mõned positiivsed muutused sinnapoole. Ilmselt juhtubki tulevikus nii, et mõnigi teater hakkab sarnanema üha rohkem Vabale Lavale ja see on hea. Diktatuur teatris on õigustatud vaid siis, kui on olemas „suure tähega“ lavastaja ja juht. Kui neid pole, siis poleks vaja, hambad ristis, ja jõuga vanast kinni hoida, oodata, et ehk tuleb keegi kunagi. Tuleb ise tegutseda ja tänased teatrimajad avatumaks muuta.
Vabal Laval on sel hooajal 11 kuraatoriprogrammi esietendust ja midagi toimub majas igal õhtul. Esimese 3,5 kuuga oli meil üle 14 000 külastaja. Plaanisime külastajaid, oma arvates julgelt, kogu hooaja peale 35 000. See arv läheb kindlasti üle. Hetkel on meeskonnas kuus töötajat ja seda on muidugi vähe, aga isegi ideaalis me oleme arvestanud ainult 12-15 töötajaga.
Igatahes usun, et Vaba Lava taolistel teatrimajadel on tulevikku ja see on kindlasti üks edasiminekutee, silmas pidades Eesti väiksust. Vaba Lava ei tähenda vastandumist, vaid see täiendab Eesti teatrit, annab uusi võimalusi. Näiteks saavad just meil oma esimesi katsetusi teha tulevased suurte teatrite juhid ja tulevased suured näitlejad. Esimene hooaeg on näidanud, et tahetakse tulla küll eksperimenteerima. Lavastaja saab endale ise trupi valida ja saab tegutseda täpselt nii, nagu tahetakse, täiesti vabalt. Isegi mõned vanemad lavastajad on julgemalt eksperimenteerinud just Vabas Lavas.
Vaba Lava tegutseb kuraatorprogrammi alusel. See on hea eeldus rahvusvaheliseks koostööks. Oleme juba praegu oma selle aasta 244 taotlusega Euroopas üks ainulaadsemaid , kuid eks sisulise koostööga oleme pigem alles alustamas. Järgmisel hooajal (2015/2016) on siia teatrit tegema tulemas mitu Euroopas nimekat lavastajat ja lisaks on meil õnnestunud saada rahvusvahelistelt fondidelt tuge. Märksõna „avatus” on ühesõnaga olnud ainuõige valik.
Selge on, et miski uus ei sünni kohe ja valudeta ning näiteks on meil praegu produtsentidest puudus, aga meie projekt „Theatre expanded“ sai järgmiseks aastaks produtsentide koolituseks grandi Interregi The Central Baltic Programm´ist. Olen optimistlik ja usun, et koostöös soomlaste, lätlaste ja rootslastega suudame ka sellele probleemile leevendust leida.

Mida toob tulevik?
Suvel tuleb uuslavastus „Libahunt”, esietendus on 8. juulil Viinistu Kunstimuuseumis. Seda olen pakkunud mitmele lavastajale. Rõõmu teeb, et Jakuutia lavastaja Sergei Potapov haakus kohe ‒ juba enne proove on palju põnevat õhus.
Veel mängime suvel viimaseid etendusi „Imede aastat“ Jänedal ja „Titanicu orkestrit“ Tapal. See peegeldab muide ka R.A.A.A.M.i üht suundumust leida uusi mängukohtasid.
Kuna eelmised hooajad on olnud hullumeelselt tihedad, mängime sügisel (üle Eesti) esialgu ainult olemasolevaid lavastusi ‒ hetkel on neid repertuaaris kümme. Ootel on ka kutseid festivalidele Venemaal, Saksamaal ja Iisraelis.
Tuleva aasta märtsis tuleb kindlasti põnev koostöö Vaba Lava kuraatorprogrammi valitud lavastusega „The Common People. Tallinn Draft.”, mille lavastaja on kuulus Jan Martens Belgiast. 2016 suvel jõuab avalikkuse ette üks uus Eesti näitemäng, mida hetkel kirjutatakse.
Järgmine suur eesmärk, mille oleme välja hüüdnud ja mille nüüd ka paljud omaks on võtnud, on Narva Vaba Lava ehitamine ja käivitamine. Loodetavasti tuleb sellest üks põnev paik ja seda lähiajal.