PÖFFi elutööauhinna saanud leedulane Juozas Budraitis on mänginud üle kuuekümne aasta 120 filmis. Teatris oli ta näitleja vaid kuus aastat.

Lapsena tahtis Juozas Budraitis saada arstiks. Kirurgiks. Ta luges raamatuid sisehaiguste diagnostikast ja muudest haigustest. „Ma põdesin kõiki haigusi siis. Lugesin ja panin endale diagnoose. Kord, viieteistaastasena jalutasin koju läbi imeilusa pargi. Kaunis taevas, linnud laulsid. Ja mul oli parasjagu enda diagnoositud tuberkuloos. Minuga oli lõpp, poole aasta pärast olen surnud! Jõudsin koju ja rääkisin seda emale. Ema ütles seepeale, et põletan su meditsiiniraamatud ära, siis lõpevad kõik su haigused.”

Nüüd on Juoazas Budraitis 85aastane, on üliheas vaimses ja füüsilises vormis.

Te tutvus eestlastega algas 1966. aastal, kui tegite filmi „Tütarlaps mustas”?

Jah, siis saime tuttavaks Lembit Ulfsakiga, kellega hiljem sõbrunesime. Tutvusin ka Jüri Järvetiga, selle filmi toimetaja Mats Traadiga. Mul peaksid olema alles fotod selle filmi tegemise ajast. Ajast, kui olime väga noored.

Mats Traat õpetas mulle filmi teksti eesti keeles. Seda oli vaja dialoogiks väikese poisiga, et ta aru saaks. Puhume seal ühes stseenis seebimulle. Ja siis õppisin: „Mida suurem mees, seda suurem mull.” Kui seda ütlesin, nägin, kuidas poisike kahvatub mu silmade all. Mõtlen, et mis siis nüüd. Võttegrupp naerab. Mats Traat seletas mulle ära, et olin sõnas mull öelnud ll-i asemel hoopis nn ja et see on eesti keeles ebatsensuurne väljend.

Selles filmis mängis ka Evald Hermaküla.

Tutvusime ja hiljem olime kirjavahetuses.

Kummaline on näitlejate saatus. Evald mängis teatris Leninit ja teie ka olete oma küll lühikeseks jäänud teatrinäitleja elus Leninit mänginud. Teie mängisite näidendis „Sinised hobused punasel luhal” 1982. ja Evald näidendis „Kremli kellad” 1977. aastal.

Jah, olen kuulnud, et Evald mängis Leninit portreegrimmiga. Meil – lavastaja oli Jonas Vaitkus – oli Lenin paralüütik ja skisofreenik. Sellel ajal üldiselt veel Leninist nii ei räägitud.

Kui mulle Lenini rolli pakuti, siis ma ütlesin, et ei saa mängida, sest olen selle rolli jaoks liiga pikk. Ma ei oska teatris mängida. Häbenesin seal õppinud näitlejate keskel, et mu rõhud ei ole paigas ja hääldus ei ole täpne. Mul puudub kool.

Pudistasin siis seal proovides ja Vaitkus ei öelnud midagi. Leidsin ühe Lenini pildi, kus tal on väike sõrm pintsakupõue pistetud käest revääri peal. Väike sõrm! Seda siis kasutasin ja püüdsin mõista, miks, mugav oleks ju kätt hoida teistmoodi. Ja siis läkski kätega mängimiseks. Mu sõrmedele pandi peale just sinine valgus. Ja näkku ka valgus, nii et ma ümberringi midagi ei näinud. Pidin kogu aeg silmi kissitama.

Lavastaja pani teised näitlejad saali istuma ja ma pidin siis nendega suhtlema neid nägemata. Kuulmise järgi vaid. Seal oli väljend: „Iga köögitüdruk peab õppima juhtima riiki.” Tõusin siis istumast ja kummardasin nii palju saali poole kui sain, et näha partnerit. Vaitkus küsis mult, kui palju ma suudan ettepoole kummardada, et ma ümber ei kukuks. Näitasin ja siis ta lasi mu kingad põranda külge naelutada. Nii sain kummardada nii madalale ja kaugele, nagu inimene tavaliselt ei saa.

Ja siis meil oli laval veel neljameetrine nukk punases kaftanis ja mustades pükstes, näitlejad liigutasid ta käsi ja jalgu. Sonimütsiga.

Moskvast tuli komisjon seda etendust vastu võtma. Nad vaatasid ja sõnum enne lahkumist oli, et „me pole teid näinud ja te pole meid näinud”. Kriitikud on seda Leninit pidanud mu parimaks rolliks.

Sellele etendusele ei olnud võimalik pileteid saada. Mängisin ilma igasuguse portreegrimmita ja seni, kuni tundsin, et mul hakkab otsaette tekkima samasugune korts nagu Leninil. Siis lõpetasin, ütlesin, et kõik.

See roll võttis mult väga palju füüsilist energiat. Selline füüsiline teater, mitte kunstiline. Mängid vormi. Pärast Leninit tuli kohe Shakespeare „Richard II” ja see tundus nii lihtne. Mängisin teatris üldse kuus aastat ja siis loobusin.

Kuidas te näete tagasi mõeldes oma noorust?

On kahetised tunded. Perekonnaelu ja kinoelu. Kui alustasin kinos, siis õppisin veel juurat. Ja seal ülikoolis ma sõbrunesin oma tulevase naisega. Hiljem abiellusime ja meil sündis poeg. Ja oligi nii, et süda hoidis pere poole, aga hing kiskus kino poole. Olin armunud kinoprotsessi, armunud eneseväljendamisse.

Ma ei osanud mängida. Ei õppinudki seda ära. Ma ei varja, et mängisin iseennast, ennast etteantud oludes.

Kui ma sain mõne osa filmis, siis otsisin endast neid omadusi, mis kuulusid selle filmirolli juurde. Kaevasin need omadused endas nähtavale – sinna kuulusid ju ka vihkamine, mittemõistmine, küsimused, millele otsisin ise vastuseid ja mis sobisid käsil oleva rolliga.

Nii oligi hing kinos, aga süda kodus. See oli nii kogu aeg. Raske oli sõita pikkadele võtetele. Vahel kirusin ennast, et miks ma ei tööta juristina.

Olin pikki aastaid rändaja, hulkur. Ühest linnast teise, ühest vabariigist teise. Vagunid, lennukid, autod. On ka nii olnud, et ühel ajal tegin kolme filmi. Ühe võtted olid hommikul, pärastlõunal teised ja kui pimenes, siis viidi mind veel kolmanda filmi öövõtetele. See oli paras kannatus.

Mida te tegite selleks, et südant ja hinge ikkagi koos hoida?

Püüdsin alati oma pere võtetele kaasa võtta, et nad oleksid mu kõrval. Mäletan ühte Azerbaidžani filmi, kuhu ma ei tahtnud mängima minna. Nad kauplesid mind kaua ja kogu aeg tõstsid hinda. Ütlesin, et pole vaja seda honorari nii kõrgeks ajada, sest ma nagunii ei tule. Ja siis nad tegid kavala käigu, tabasid mu südant. Ütlesid, et siis me pakume teile sellise raha ja teie perele puhkuse Kaspia mere ääres kaunis villas. Ja teie käite sealt võtetel. Muidugi ma andsin alla ja mängisin ka selles filmis.

Tegite kolme filmi korraga. Kuidas need tekstid ja rollid teil segi ei läinud?

Tihti anti mulle võtteplatsile jõudes paar lehekülge uut teksti, mis ei kattunud sugugi sellega, mida jõudsin õppida ühelt võttepaigalt teise sõites või lennates.

Mängisin Kaunases „Richard II” ja pärast etendust sõitsin otse Vilniusesse filmi „Üks kõigi, kõik ühe vastu” võtetele. Kell oli 12 öösel. Võttegrupp pidi järgmisel päeval materjali üle andma. Oli nõukogude aeg ja selline kord. Kui materjali õigeks ajaks üle ei andnud, võeti filmilt üldiselt rahad ära.

Ja siis seal öösel anti mulle kolm lehekülge uut teksti. Mul pärast kolmetunnist etendust nagunii pea käis ringi. Mida teha? Ütlesin režissöörile, et pane üles kolm kaamerat – üks suur, üks keskmine ja kolmas üldplaan – ja mitte mingil juhul ärge peatuge enne, kui ma ise ütlen, et nüüd on kõik. Saime kokkuleppele, aga neil ei olnud ka muud varianti. Heaküll.

Vaatasin uut teksti, esimese lehekülje suutsin meelde jätta. Rääkisin siis otse kaamerasse. Rääkisin oma isa kannatustest, süüdistasin neid, keda oli vaja süüdistada. Emotsionaalselt. Ja siis enam tekst ei meenunud, meeles olid vaid mingid emotsioonid selles. Hakkasin rääkima ilma hääleta, suu liikus, ilmed muutusid, aga häält ei olnud. Imiteerisin rääkimist.

Kui lõpetasin, siis võttegrupp vaatas mind imelikult ja ei teadnud, mida teha. Duublit teha ei olnud enam aega. Hommik oli käes. See oli režissöör Vytautas Žalakevičiuse stsenaarium ja tema kirjutatud uus tekst. Lavastas oli noor algaja, aga Žalakevičius oli ise ka võtteplatsil ja nägi kõike. Tema ütleski, et jätke kõik just nii, nagu on. Nii jäigi ja jäi ka filmis. Igaüks ei oleks seda improvisatsiooni läbi lasknud.

Vytautas Žalakevičius oli minu ja paljude Leedu näitlejate läbilöögifilmi „Keegi ei tahtnud surra” režissöör. Oli väga tark inimene.

Eesti filmi „Tütarlaps mustas” peategelane oli ilus leedulannaGerlinda Kopelman, mängis usklikku Saalet. Teil algas sealt kuuekümend aasta kestnud kinokarjäär, aga mis temast sai pärast filmi?

Olin temaga varem tuttav, arvan, et 19aastaselt tutvusime. Mul oli selleks, et saada sissekirjutus Klaipedasse, vaja kuskil tööd leida. Siis olid sellised reeglid, et sul pidi provintsist tulles kõigepealt töö olema.

Kultuurimaja juures tegutses rahvakunstiansambel. Ja vaat seal ansamblis osales Gerlinda Kovaite, kellest hiljem sai Kopelman. Perekonnanimi Kovaite viitab sellele, et tegu on baltisakslasega.

Ilmselt leidis režissöör Veljo Käsper Gerlinda samuti filmist „Keegi ei tahtnud surra”.

Ma just vaatasin seda filmi ja üldse ei meenu, et Gerlinda oleks seal mänginud.

Ta mängis pisiosa, medõde. Seal on stseen, kus vennad tulevad haiglasse oma venda, keda mängis Bruno Oja, vaatama ja Gerlinda on seal medõde. Kaader suurte väravate vahel.

Mis edasi sai temast?

Läks mehele ülikooli inglise keele õppejõule, kes oli temast vanem. Nad sõitsid Vilniusest ära, ostsid väikese maja Palanga lähedal mere ääres ja seal elasid. Ta ei mänginud enam. Sulges ennast sinna metsa. Ilmselt olid tal ka alkoholiprobleemid vanemas eas.

Dokumentaafilmis minust, „Vana mehe rännakus”, mida näidati ka PÖFFil, ma kohtun temaga. Elab nüüd Palangas, ühetoalises korteris. Ta on ikka omapärane ja milline pilk… Täpselt samasugune nagu noorena filmis… Millised silmad!

Olite te temasse filmitegemise ajal armunud?

Ma olin siis juba väga tugevalt armunud oma tulevasse naisesse. Ja seepärast minu jaoks kedagi teist ei olnud olemas.

Oma naisega kohtusin 1964. aastal ülikoolis, kui juristid kutsusid keemikuid endaga peole. Seal tutvusime ja seal algas me sõprus. Kiiret lähenemist segas see, et tal oli kaheksa sõbrannat. Kui määrasin talle kohtamise, tulid need kaheksa kõik kaasa.

Filmi „Tütrlaps mustas” filmiti Tõstamaal, mere ääres?

Jah, mul on Tõstamaast meeles selline sürreaalne moment… Seal oli ja võib-olla on tänagi selline pisike keskväljak. Nägin pealt, kuidas suur veoauto riivas mootorrattal sõitvat meest. Aga sõitsid edasi mõlemad. Aga mis mina näen – asfaldil vedeleb sõrm! Mingi koer tuli seda nuusutama. Ajasin ta minema, aga ei osanud midagi teha. Jätsin selle sõrme sinna. Kui kolme päeva pärast uuesti sesse kohta sattusin, nägin, et see sõrm oli asfaldi sisse sõidetud. Sinine sõrm.

Elate Vilniuses, linnas. On teil ka oma maakodu?

Ei. Aga kui tahan loodusesse, ja seda ma tahan tihti, siis sõidan poja juurde. Tema mul elab külas. Sõidab Vilniusesse tööle, ta on meie rahvusteatri peadirektor.

Pojal on maal 40 hektarit maad, kolm hobust, veised ja neli külalistemaja. Ta ei tegele turismiga, ei teeni sellega, vaid need majad on sõpradele. Mina koos naisega käin, teatrist inimesed käivad…

Seal on ka suur õunapuuaed. Sügiseti ta korraldab koosolekuid mitte teatris, vaid oma maavalduses. Kõik, kes tulevad, saavad pärast kaasa koti õuntega ja purgi mett, sest mesilased on seal ka. Kogu tema maaomandus on nagu looduskaitseala. Üks kord aastas niidetakse.

Ma olen märganud, et 1960.–1970. aastatel tehtud filmid on tehtud väga ilusates kohtades. Näiteks kasvõi see läbilöögifilm „Keegi ei tahtnud surra”. Milline vana küla ja põlismets!

See küla oligi sel ajal jumalatest unustatud koht Poola piiri ääres. Sinna pääses läbi paksu metsa mööda liivast teed. Külas elasidki kunagi metsavennad, kes võitlesid Nõukogude võimu vastu.

Vana oli seal siis säilinud, veski ja majad, midagi küll ehitati ka juurde.

Sinna külla jõudis religioon väga hilja, inimesed elasid omas usus, uskusid päikesesse, loodusesse. Neid inimesi oli veel alles ka filmitegemise ajal. Öeldi paganausk. Imeline kant, mis on alles ainult selles filmis. Nüüd läheb sealt läbi suur tee. Majakesed on uueks restaureeritud.

Ses filmis on põlispuu küjes – ma ei oskagi öelda õiget nime – selline ikooni moodi asi pühakujudega, metsas puu küljes. Režissöör seda ikka kaadrite vahele näitab. Tekib kujund. Ja ometi oli siis usk N liidus põlu all, isegi keelatud.

Väikesed templid sammastel. See, mida filmis näete, on hooliv, muretsev Kristus. Sellised olid kogu Leedus. Olid kuulsad käsitöömeistrid, kes neid tegid puust. Ja need kinnitati põlispuude külge teede äärde.

Mida, jah, üldse võis tol ajal näidata, mida mitte. Vytautas Žalakevičius ületas piire ja pani filmi oma märgid. Moskva ideoloogid neid märke ei mõistnud. Hooliv Kristus, muretsev Kristus muretses selle pärast, mis Leedust saab. Filmivaataja oskas seda näidatut lugeda. Selles filmis ju vennad tapavad vendi. See on tragöödia, üsna tänapäevanegi, ja siis näitab lavastaja mõtlikku inimest, Kristust, kes ka ei tea, mida teha.

Ja veel üks sümbol sellest filmist: stseenis, kui Donatas Banionise tegelasele pakutakse kolhoosiesimehe kohta. Eelmised esimehed on kõik maha lastud. Ukse kohal on Nõukogude Leedu vapp. Aga ta pole otse, vaid on viltu. Kas see pole sümbol, märk…? Ainult loll ei mõista.

Jah, selle aja filmides on kunstiline taotlus sees, sellele antakse aega?

See oli ränga tsensuuri mõju. Tegijad pidid mõtlema, kuidas ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha nii, et see tsensuurist läbi läheks. Kui inimene mõtleb, siis ta hakkab tunnetama. Kui hakkab tunnetama, sünnib kunst. Sellepärast neil rasketel aegadel, pimedatel aegadel oli kunst olemas. Ei hüpatud sündmuselt sündmusele ainult.

Mis veel sellel ajal tähtis oli, et sünniks hea film?

Arvan, et palju sõltus ka režissööri tugevast karakterist, sellest, kui suur isiksus ta oli. Et ta suudaks otsustajaid ametnikke veenda oma filmiga ja veenda oma jutuga. Žalakevičius veenis. Veenis Moskvas, sest Leedu ametnikud seda filmi kohe läbi ei lasknud. Režissöör viis filmi „Keegi ei tahtnud surra” salaja Moskvasse.

Seal oli kinnine läbivaatus kõrgemale juhtkonnale. Žalakevičius istus koridoris ja ootas saatuslikku „kohtuotsust”. Pärast filmi väljus kinosaalist kogu otsustajate seltskond. Peatusid Žalakevičiuse ees. Vaikisid ja vaatasid. Ta tõusis püsti. Ikka vaikus. Ja siis keegi küsis: „Teate, mis te tegite?”. Žalakevičius on rääkinud, et mõtles siis, et ta pannakse kohe vangi. Vaikus. „Te tegite šedöövri!” ütles üks ametnik. Sellest piisas, et film pääses ekraanidele. Mees tuli triumfiga tagasi Leetu ja filmi saatis uskumatu edu. Me kõik oleme selles filmipesas sündinud, Leedu näitlejad, kes tegid kino: Donatas Banionis, Kazimieras Vitkus, Regimantas Adomaitis, Vija Artmane, Algimantas Masiulis…

Milline on teie suhe religiooniga?

Ma usun, aga ei praktiseeri, ei käi iga päev kirikus. Ma ei anna ka oma häält üheselt katoliiklusele. Mulle on tähtis, et on piibel ja on ideed. Rituaal huvitab mind vähe. Mind huvitab religiooni püüd teadmiste poole, tõe otsing, pühaduse, puhtuse poole liikumine.

Mäletan kirikuskäiku lapsena koos emaga. Hirmus külm oli. Aga kui kõlasid orelihelid, siis see haaras mu hinge endasse, unustasin külma. See tekitas ekstaasi siis ja see on senini alles.

Muidugi käin vahel kirikutes, aga siis imetlen arhitektuuri, vaikust, suursugusust. Energeetikat, mis tekib. See ei saa ju kedagi ükskõikseks jätta. Hingestatud jõud. Kui mul on raske, siis ikka olen läinud kirikusse.

Jumala otsingud on olnud mu elu loomulik osa. Olen huvi tundnud budismi vastu. Mul oli tõlkijast sõber budist, kes sõitis igal aastal Burjaatiasse oma õpetaja juurde. Ta nakatas mind ka budismiga. Aga ma olin ikkagi pealispindne ja ei kaevanud ennast väga sügavustesse. Selleks, et kaevuda, tuleb kõigest muust loobuda. Sõber oli tõeline budist, suri „Romeot ja Juliat” tõlkides. Tõlkis 17. lehekülge ja suri oma kirjutuslaua taga.

Sufismist olen huvitatud, stoikutest, Senecast… Ma ei tea, kuhu kuulun, seepärast ütlengi, et olen lihtsalt usklik.

Olete te palvetanud?

Jah. Näiteks enne filmi „Lanfieri koloonia“ võtteid olin katkiminemise ääre peal. Mõtlesin, et ei saa hakkama. Siis palvetasin.

Aitas?

Mingil määral kindlasti. Just selles filmis mind märkas kuulus Itaalia režissöör Michelangelo Antonioni. Aga kuna ma ju ei tea, mis oleks võinud juhtuda, kui ma poleks palvetanud… kas oleks juhtunud halvim ja oleksin läbi kukkunud… Sellepärast ma eriti ei kahetse tagantjärele, mis oleks võinud paremini minna, ei muretse selle pärast, et just nii ei läinud. Mis pidi juhtuma, see juhtus. Mis tuleb, see tuleb.

Tõde on see, mis juhtub siin ja praegu. See, et praegu teiega räägime, on tähtis, pole midagi tähtsamat sel hetkel.

Olete te humanist?

Võtan endale julguse öelda, et jah.

Te olete mänginud sõjafilmides, kas olete tundnud sõja õudust?

Üks asi on tunda, teine asi on ollagi selles olukorras. Tunnetada ma võin. Ma võin kahetseda ja kannatada, aga tunda päriselt, ma usun, et mitte. Öelda, et ma käituks selles ja selles olukorras ainult nii, kaitseks inimest vaid nii… Ega ei tea ette, mida sa teed, kui tulebki kaitsta. Alles siis saad aru, kuidas käitud. Olen ma ikka kangelane?

Ülikoolis saatsime ühte sõpra sõjaväkke. Vaatasin aknast, kuidas ta läks kohvriga, tema juurde astusid kaks mees ja hakkasid teda peksma. Ma ei mõelnud, miks, aga võtsin ukse eest võtme – see oli vana maja ja võti oli suur. Pistsin võtme endale varrukasse. Tormasin välja ja lõin neid pätte. Nad jooksid minema. Kust tuli see impulss, et võta see võti endale appi? Mul ei olnud aega mõelda. Kui oleks selline osa, siis ei oskaks küll seda käiku välja mõelda.

Miks meile elu on antud?

Ma mõtlen sellele tihti. Pähe tuleb selline imelik mõte, et kui ma sündisin, siis vaevalt ma teadsin, et selline maailm üldse olemas on. Kui sündisin, ei küsinud minult keegi, kas ma tahan seda või ei. Aga ühel hetkel hakkad mõtlema, mis eesmärgiga, miks elad. Ja siis peatud seal, et kui sind on siia visatud, siis peab elama. Eesmärki ei oska sõnastada. Ma võin sõnastada selle, mis ma mõtlen inimesest, selle, mida ma tahan või ei taha süüa, selle, et mu on külm või palav, aga seda, et elan ühiskonna heaks, selleks, et tulevikus oleks nii ja nii ja nii… Ei, seda ma ei suuda. Sest kui mina mõtlen nii, siis teine mõtleb paremini ja kolmas veel paremini. (Irooniliselt)Ja siis mõeldaksegi välja aatomipomm ja vaat, mille oleme saavutanud – tõdenägeva tsivilisatsiooni.

Kui ma püüan sellele iseenda küsimusele vastata, siis tean, et olen rõõmus selle üle, et mulle on antud võimalus seda näha. Näha seda kõike, mis mind ümbritseb: rohelus, meri, linnud, päike… See kõik soojendab hinge, aga seda kõik sellepärast, et see on olemas. Mitte minu tahtest sõltuv. See hindamatu on olemas.

Raha ajab inimesed hulluks.

Kas on elu pärast surma?

Ma ei saa kindlalt vastata, et ei, ei ole. Vahel ma olen mõelnud, et kas on õige inimesi kremeerida, tuhastada. Sest keegi ei tea, mis juhtub pärast meie surma. Kana, kui tal pea maha raiutakse, elab veel mõni aeg edasi, kargab ja hüppab. Aga inimene? Hing lahkub… Ma elan selles asjas küsimärkidega, loen ja otsin vastust, aga seda pole. Salapära ja tõeotsing ongi elu alus. Võib ju mõelda, et me tuleme sealt, kuhu läheme.

Eraldi,

Viimne reliikvia

Pidite mängima filmis „Viimne reliikvia” Ivo Shenkenbergi. Hiljem seda mängis näitleja Peeter Jakobi, kes just selle rolliga ennast vaatajatele tuttavaks mängis. Mis juhtus?

Kohe esimesel või teisel võttepäeval kukkusin hobuselt nii õnnetult, et lamasin haiglas poolteist kuud. Palju murde oli. Režissöör Grigori Kromanov tuli mind haiglasse vaatama ja ütles, et näitlejad keelduvad mängimast, saa terveks ja siis teeme edasi. Ma palusin edasi öelda, et tehke edasi ilma minuta, leidke teine näitleja.

Tahtsin Kromanoviga tööd teha, ta sobis mulle. Ja oleksin tahtnud mängida selles filmis Gabrieli, peakangelast, aga ta millegipärast ei näinud mind selles osas. Otsustas, et pean mängima seda kaabakat. Olin nõus, aga läks nii, nagu läks.

Jouzas Budraitis

• Sündinud 6. oktoobril 1940 Leedus.
• Lõpetas 1968. aastal Vilniuse ülikooli juristina.
• Tema kinokarjäär algas 1966. aastal ühe peaosaga Leedu filmis „Keegi ei tahtnud surra“ ja Eesti filmis „Tütarlaps mustas“.
  Mänginud erinevates riikides vändatud enam kui 120 filmis ja teleseriaalis. Teinud kaasa kahes Eesti filmis, Veljo Käsperi „Tütarlapses mustas“ ja Olav Neulandi „Näkimadalates“. 2020. aastal vilksatas näiteks Netflixi sarjas „Lipugambiit“.
• Aastail 1980–1988 oli Leedu riikliku draamateatri näitleja.
• 1990. aastatel läks diplomaatilisele tööle, muu hulgas oli Leedu kultuuriatašee Moskvas.
• Tegeleb 1960. aastatest fotograafiaga, on esinenud näitustel.
• Pälvinud Leedu teeneteordeni komandöriristi.
  Sai tänavu PÖFFi elutööpreemia, millega Tallinna Pimedate Ööde filmifestival tunnustab Eesti ja maailma filmitegijaid panuse eest filmikunsti.

Ilmus Maalehes. pildistas Sven Arbet.