Jaanus Rohumaa, lavastab kultuuripealinna.

„Mul on selline tunne, et mind ilma kultuurita ei oleks olemas,“ ütleb lavastaja ja “Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011” programmiosakonna juhataja.

 

Jaanus Rohumaa kutsub mu “Kultuuripealinn 2011” büroosse. Ütleb, et tal on Raplasse asja. Ütleb, et teaksin – Raplasse tagasi saan temaga, kui soovin. Kultuurikontoris jätab ta mu omapead ja ajab omi asju. Ses loovas hipikommuunis tunnen ennast nagu kodus. Inimesed ja detailid sobivad mu olemisse ülihästi.

Teatrijuttu saame ajada alles mitme tunni pärast, teel Raplasse. Jaanusele on see tee Ärmale, president Toomas Hendrik Ilvese juurde.

Ma panen diktofoni käima siis, kui Jaanus lumisest pealinnast peale korjatud Uku Uusbergile* Vanemuise teatri kolleegipreemia puhul õnne soovib ja oma elu esimesest sellisest preemiast pajatab:

“…marginaalne Peter Schafferi “Equus”. Seda käis vähe inimesi vaatamas, aga ikka sain Alan Strangi mängimise eest publikupreemia, sellise „Kuldse õuna“. Pärastpoole märkis sama rolli ka teatriliit. Olin 22 aastat vana.

Hakkasime proove tegema neljanda kursuse lõpus Ugalas. Meie kursuselt mina ja Katri Kaasik Aaslav. Teised Ugala trupist, Andres Lepik, väga hea oli Külli Saldre. Siis vahepeal unustasime selle tüki päris ära. Meie õpetaja ja tüki lavastaja Kalju Komissarov oli ennast räigelt üle töötanud, oli haiglas lausa.

Ma siis käisin ja tegin Linnateatris oma esimese lavastuse „Kolm põrsakest ja hea hunt“. Pärast põrsaid läksin taas Ugalasse ja tegime lõpuni selle tüki.

Komal oli hästi selge nägemus algusest peale ja tuligi hästi välja. Kuigi Ugala mõistes oli tegemist väga raju dramaturgiaga.

Samal ajal sai Elmo Nüganen publikupreemia „Kajaka“ lavastamise eest. Siis oli küll uhke tunne. Elmo oli meile täielik iidol. Me kursus oli ju praktiliselt pool kooliajast Viljandis Ugala teatris. Elasime garderoobides. Vahepeal pead-jalad koos, nagu malevas, proovisaalides. Ja suhtlesime Elmo ja Noormetsade ja Karin Raidiga.

Elmo oli meeletult positiivne inimene. Vaatasin teda, ta oli väga hea näitleja – hästi rõõmus, tohutult hea koomilise andega. Ta kutsus meid, tudengeid, endale koju külla ka. Ega see ei ole väga sage, et sa teatrikoolis lähed vanemale kolleegile kõpsti karjaga külla. Et keegi on lahke su vastu kohe. See meile väga meeldis…”

 

Milline sina siis olid?

Ma olin oma asjadega ikka raskemeelsusesse kalduv. Elmo lavastused olid päikeselised. Minu jaoks oli see täiesti uus. Et ahh, ohh, ei peagi nii hirmus deep kogu aeg olema maailmavalu käes. Et seda saab ka teisiti väljendada. „Armastust kolme apelsini vastu“ mängiti samal ajal seal.

Ugalal oli siis igavesti mõnus aeg. Karin Raidi renessanss, tegi „Vihmameistri“. Peeter Tammearu mängis, Andres Lepik… Trupp oli tugev, Rein Malmsten, Leila Säälik…

 

Kui me kaks suve tagasi selle jutuajamise „kokku leppisime“, siis pidime rääkima sellest, miks teatud eas mehed teatrist eemale jäävad.

Mina tegin pausi teadlikult, mitmeks aastaks. Võtsin sellise töö, millel on konkreetne lõpp ajas. Ja sellise töö, et ma ei kaotaks teatrisidet. Kultuuripealinna programmis on vähemalt 30 teatriasja. Lisaks tegelen suurüritustega, ava- ja lõputseremooniaga, mis ka oma veidral moel on nagu teater.

 

(Kõhklevalt) Mõhõhh.

Hiiumaal tegin sellel suvel ühe asja, ilmselt ma seal hakkan iga suvi midagi vaikselt tegema. On selge, et meil kõigil on lähtekood või lugu, mida peab tegema, mida armastada. Minu jaoks on see eelkõige teater.

Teater, lugude jutustamine, see on minu jaoks kõige toredam asi. Lihtsalt see vorm on praegu mul teine. Meie põlvkond… Heints Toompere on vanem must natuke, me tegime suhteliselt lühikese aja jooksul palju lavastusi.

 

Hendrik Toompere juhib 1. septembrist lavakooli Toompeal.

Tal kursus lõpetab minu teada.

 

Jah, ja ta kandideeris muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja kohale ja valiti.

Seda ma ei teadnudki. Vägev! Ju talle sobib see.

 

Sa ei ole mõelnud, et võtaks kursuse?

Ei, ei, ma hakkasin lavakoolis õpetama, kui olin 26aastane. Mul sai ruttu isu otsa seal. Arvan, et ehk mõne aasta pärast alles oleks mul seal midagi rääkida, öelda.

 

Saan ma õigesti aru, et see su teatrist lahkumine ja lavastamises pausi tegemine oli läbimõeldud, mitte emotsiooni ajel sündinud tegu?

Jah, seda küll.

 

Nägin su kultuuripealinna raamaturiiulis Rein Saluri näidendi „Minek“ tekstiraamatut?

See on seal seoses Gruusiaga. Käisin sügisel läbirääkimisi pidamas. Mõtlesin materjali peale, mida lavastada. Käisin kohapeal, vaatasin lavad üle, arutasime materjale. Noh, grusiinid on sellised… usun, et saan varsti – kahe kuu pärast kirja, et lähme asjaga vaikselt edasi. Sellepärast see Saluri „Minek“. See on hea näidend ja võiks olla tore lavastada. Rein Saluri on üks selliseid dramaturge, kes on ära unustatud pisut. Tal on „Poiste sõidud“ ja veel hulk muid tekste. Mees on hariduselt bioloog tegelikult.

 

Käid sa teatrit vaatamas?

Välismaal olles ma kindlasti lähen teatrisse. Eestis ka vaatan, mitte küll väga palju praegu. Rohkem olen kuulaja kontsertidel.

Tead, kui sa ei taha šašlõkki süüa, siis sa ei söö. No ei pea sööma, kuigi tead, et see printsiibis sulle maitseb ja on hea. Tuleb käituda tajude järgi, intuitsiooni järgi, kuidas sul parasjagu tuju on. Inimene minu meelest ei pea väga süvenema nendesse põhjustesse, miks ta üht või teist asja teeb või ei tee. Kui vaja, siis on psühholoogi asi seda seletada. Tema siis ütleb. Inimene lihtsalt teeb.

Ma ei tunne üldse, et ma oleksin teatrist ära või eemal. Minu vaimne kodu on ikka seal. Minu unenäod on ikka samasugused, nagu nad olid viis aastat tagasi. Ega teater ei kao kuhugi. Lisaks ei ole teater ainult itaalia lava, õpime teksti pähe ja saame kokku. On teisi vorme.

Kõige huvitavam on viimase pooleteise aasta jooksul mulle olnud kujutav kunst. Olen sealt palju saanud vaadates. Mulle näib, et praegu on kujutava kunsti aeg.

 

Miks?

Ma ei tea, miks. Kui õppisin Londonis, küsis üks Barcelona ülikooli teatriõppejõud meilt, et mis on 20. sajandi kõige suurem vaatemäng. Loomulikult jalgpall. Reeglid on. Areen, lava on. Publik on. Mängijad on. Mängu objekt on. On olemas vastutegevus, nagu draamateooriast mäletame. On pealisülesanne, mille nimi on võit. On emotsioonid, energia, pühendumus. On vihkamine, armastus… kõik tunded tunnete skaalal.

Seda öeldes vaatas ta nõudlikult saali ja küsis, et kes teist, noortest lavastajatest suudab kokku kutsuda 50 000 meest ja need oma lavastusega möirgama panna.

See võrdlus muidugi kuulub sesse valdkonda, nagu võrdleksid kosmoselaeva ja mõnd muud liiklusvahendit. Eesmärgid on erinevad. Edasiliikumine, jah, muidugi, aga kosmoselaevaga vanaemale külla ei sõida.

Võib küsida seda, kas jalgpallis on olemas transtsendents (Transtsendentne – kogemuse piire ületav, tunnetamatu; mittealgebraline. Võõrsõnastik, Tea Kirjastus 2006). Kas jalgpall tekitab mingeid uusi mõtteid?

 

Kas jalgpallis on inimvälist, kogemustevälist, üleloomulikku tarkust?

Vaevalt. Vaevalt jalgpall sus mingeid mõtteid tekitab või elule kuidagi teisiti vaatama paneb. Ta tekitab vaid korraks mingi emotsiooni või plahvatuse. Ses mõttes oli see provokatiivne küsimus.

 

Jalgpall on võistlus. Teatris võistelda?

Teater on kunst. Transtsendentsi küsimus on siin kõige tähtsam, kui teater jõuab sõnastamatuni ja teeb sinuga midagi sellist, mida sa ise ette ei kujuta. Samamoodi publiku jaoks, kui sinna teispoolsusesse käik või sinna äraminek on intensiivne, siis on see vägev. Selles on vägi.

Eestis on teater olnud eripositsioonis, nagu iirlastelgi, ühelt poolt on meil hästi kõva juturääkimise traditsioon – story telling. Meile meeldivad sõnad ja lood.

Teiselt poolt, mis on meile kõige püham koht? See on kas teise inimese sees või looduses. Ma kuidagi tajun eesti hinge nii. Teater on olnud mingitel aegadel see koht, mis on täitnud tõe funktsiooni. Seal räägitakse asju, mida mujal ei julgeta rääkida või pole võimalik otse rääkida või ei lubata rääkida… Siis saab sealt kuulda õpetussõna ja ilus on ka. Ma ei tea, kus praegu teater on või mis. Usun, et ta funktsioon on seesama, mis on alati olnud.

 

Mis sulle meeldib?

Mulle meeldivad sellised kogukonnad, nagu Uue Maailma selts Tallinnas. Kamp tuleb kokku, hipiajastu, too muusika, 1960. aastate lõpp. See periood on mulle lapsest peale kuidagi hästi lähedal olnud. See, kuidas Jeesuse ja Budhha õpetus jõudis läbi rockmuusika ja popkultuuri tee inimesteni tagasi. Jõudis nõnda, et inimesed päriselt ka proovisid omavahel vägivallatult ja hästi läbi saada. Nagu ikka utoopiatel, oli ka sellel määratud puruneda, aga ta jättis väga tugeva jälje maha. Praegu, need tekkivad kogukonnad, olgu see Uus Maailm või noortekülad, sõpruskonnad, mõttekaasluse alusel tekkivad loomingulised rühmitused… sellel on tulevikku. Ma arvan, see on meie ühine tulevik, see mulle meeldib.

Teater, mingis mõttes võib Uue Maailma kogukonda ka pidada lavastuseks, perfomance’iks. Ainult et seal osalevad päris inimesed päris eludega. Päriselt tuleb puid ahju panna ja aed ära parandada. Käia linnavalitsuselt raha nuiamas, et selle eest midagi korda teha. Seal mingi vaimsus on väga kihvt, väga meelepärane mulle.

Samamoodi on heades teatritruppides, tekib omamoodi kogukonnatunne. Tunne, et oled kaitstud kogu maailma kurja eest. See vabaduse, toetuse ja turvalisuse tunne on loominguks ülioluline. Need kogukonnad, kus see olemas on, on hästi õnnelikud.

 

Oled sa olnud mõnes sellises?

Just sellepärast oli 1990. aastate Linnateater kindlasti Eesti kõige parem teater. Minu jaoks on ta olnud kõige parem kooslus. Ühel hetkel tekkisid Elmo ümber tänu õnnelikele juhustele Marko Matvere, Jaan Tätte, Katariina Lauk, Indrek Sammul, Rein Oja, Anu Lamp… ja me saime parasjagu teha neid asju, mida tahtsime. Polnud ka seda hirmsat survet raha teha, mis oli Noorsooteatri hauda ajanud. See, et seal oli ja on siiamaani jube hea direktor, valgustet inimene.

Usun, et selliseid kooslusi on praegu ka kusagil ja neid tuleb veel. Ka on selge, et sellised asjad ei ole kunagi igavesed.

Kuidas sinu meelest praegu kirik elab?

 

Valesti. Palju silmakirjalikkust, õõnsat, igavat, ajast ja arust kamandamist.

Ometi ta ju võiks olla eeskujuks ja abiks. Hetkel on Eestis raske kriis. Aga õigupoolest, milles see seisneb? Kui mõelda, siis ei ole tänavad täis kerjavaid nälginud inimesi ja kodutuid lapsi. Ei ole ju.

See on meil nii vaid tänu sellele, et on säilinud kogukonnad ja perekonnad. Alles on üksteise toetamise tava. Mul oli vahepeal niimoodi, et pidin endale tunnistama, et kõige jõukam inimene lähikonnas on minu pensionärist ema. Tema tuli endaga väga hästi toime. Seetõttu on mingil teisel perioodil jälle endal lahedamad tingimused.

Siis ma olen mõelnud, et miks inimesed kriisi ajal ei koondu kirikute ümber. See oleks ju loogiline, inimestele pakutaks hingetuge ja kõike seda muud, mida kirik peaks pakkuma. See oleks kiriku võimalus kuulutada oma sõnumit. Aga inimesed käivad hoopis teatris. Olgu, teatri ja kiriku võrdlemine on väsinud teema ja sellest ei saa väga palju ka rääkida.

Ma kasvasin Tartus, mis tähendas, et enamik mu sõpru olid minust vanemad. Ja ma siis lugesin maisipaberile, krabisevatele lehtedele masinkirjas trükitud Uku Masingu tekste, Krishnamurtit… Need olid pühad asjad.

 

Ma tean.

Hermann Hesse „Stepihunt“ oli meile realistlik romaan. Päris elu oli „Stepihundis“, mitte Paul Kuusbergi või Egon Ranneti raamatutes. Praegu tundub, et on sinna viimaste poole kalduva realismi võidukäik. Mis ju ka pole paha, las ta siis käib oma võitu.

 

See, mida ma täna tundsin seal kultuuripealinna kontoris, oli pisut boheemlik, natuke pöörane, loominguline ja kodune.

Ma tulin sinna programmijuhiks pool aastat tagasi. See, mida sa nägid, oli argipäev, pidev festivali korraldamine. Loomulik möll. Teiselt poolt on see aga ka hästi range masinavärk. Hullu bürokraatiaga, mis võib-olla kohe välja ei paista. See on väga jäik, see bürokraatia, sest põhiliselt opereeritakse avaliku rahaga ja see on hästi suure kontrolli all.

See töö on päris ränk ja tahab päris kõva stressitaluvust kõikidelt nendelt tüüpidelt, kes meil on. Ma arvan, et minu meeskond, üheksa inimest, suudab minimaalselt küll rääkida pundi peale kokku kümnes keeles. Mida nooremad, seda pöörasema ja parema keeleoskusega. Rahvusvaheline suhtlus on tore, Eesti kultuuriinimestega kokku saada on tore.

See on Eesti ajaloo kõige suurem kultuuriprojekt, mis kunagi on olnud. Ta on aasta kestev festival. Linn ja riik peaksid ausalt öeldes omavahel kokku leppima, aga mõlemad on suhteliselt kanged. Peab vaatama, et me ei jääks lolli olukorda, et ei oleks sellist võistlust, kumb vähem raha annab. Vastupidi, võiks olla selline võistlus, kumb rohkem annab, kas linn või riik.

See on muidugi teistmoodi töö, kui ma siiamaani olen teinud, administratiivne pool, lepingud, eelarved… Võib-olla läheb seda kunagi vaja. Hakkad oma väikest teatrikest tegema, siis tulevad raamatupidaja oskused kasuks ikka.

 

Bürokraatiale su tänases töös peab olema vastukaal, muidu saa seda ei teeks?

See on programm ise, mis on omamoodi suur lavastus. 250 asja, kuidas nad aasta peale paigutuvad, kuidas välja kukuvad, kuidas terviku moodustavad. See on väga huvitav töö.

Mul on selline tunne, et mind ilma kultuurita ei oleks olemas. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ma ei taha öelda, et see on mingi tänutunne, aga midagi sellist… kultuur on peaaegu ainus, mis meil siin tähtis on. See on mulle nii palju andnud.

Juhan Viidingul on tekst: „Vaid väljamõeldud elul oli sära ja oma ilu.“ Ka minu jaoks oli pikki aastaid see nähtamatu elu olulisem kui nähtav maailm. Laste sündimisega muutub nähtav maailm tähtsaks, sa pead leiba teenima, vastutama reaalselt millegi eest. Aga kultuur, jah, on nähtamatu, tajumatu, me saame tast alles siis aru, kui teda enam ei ole.

Kui kultuur lõpeb, siis lõpevad otsa ka tajujad. Siis ei saa meist enam rääkida kui eestlastest. Me oleksime lihtsalt üks väike ebaõnnestunud provints, kus on natuke tööstust. Kultuur annab meie riigi toimimisele, olemisele mõtte. Meie kultuur on erakordne, selline, mida mujal kusagil ei ole. Meie asi on sellesse uskuda, isegi kui me ise sellega rahul pole. Ja kes siis peale meie sellest teistele räägiks?

 

* Uku Uusberg sõidab Ärmale presidendi juurde selleks, et arutada 24. veebruari vabariigi aastapäeva kontserdi asju. Uku on tänavu selle kontserdi lavastaja. Kõige noorem läbi aegade.