Raadio „Ööülikooli“ saate väljamõtleja ja toimetaja kuulab tarku vanamehi. Ta sai valmis filmi Vello Salost, käsil on film Fred Jüssist. Oma õpetajaks nimetab Evald Saagi ja Kalju Orrot.

Me uudistejuht Bianca, kui kuuleb, et lähen kohtuma Jaan Tootseniga, kelle film nunnakloostris elavast katoliku preestrist Vello Salost kohe ekraanile jõuab, räägib mulle uudise: „Paavst läheb Pirita kloostrisse isa Velloga kohtuma.” Jaan Tootsen ütleb selle jutu peale, et jah, suure tõenäosusega kohtub paavst seal ka isa Velloga. Ent lisab: „Isa Vello ütleb mõnuga muheldes: „Paavst tuleb meile, aga ma pean ütlema, et toavõti on ikkagi minu käes.“ Isa Vello on oma pika elu jooksul üsna mitme paavstiga kohtunud.“ Jaan Tootseni filmis „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” on aga mitu kohta, kus preester Salo rõhutab, et Pirita kloostris on võim naiste käes.

Jaan Tootsen räägib, et on film Vello Salost oli tal pikalt käsil: selle filmi esimesed kaadrid on aastast 2011. Kõige aktiivsem tegemise aeg on olnud kolm viimast aastat.

„Dokfilmis saad inimese elu ja elu muutumist tihendatult näidata.” ütleb režissöör. „Vello Salo filmi puhul ma kirjutasin üheks hüüdlauseks, et film on vananemise ilust. Seal on sees ka see – ei tea, kas ma söandan selle välja öelda… Me ju mõtleme, et mis kirikuõpetajal või preestril häda, tal on kindel seljatagune – usk. Aga mingil hetkel just kõige suuremad pannakse kõige suuremate kahtluste ette. Mida suurem sa oled, seda suuremad on sinu proovikivid. Mees, kes on kogu elu olnud kõige targem, tugevam ja mõtteerksam, peab ühel hetkel tunnistama, et ka tema on väetiks jäämas. Kas nüüd just usk on otsas, aga selline klassikaline depressioon võib meid kõiki külastada. Ja siis, kõige raskemal ajal, leiab inimene ikkagi sellist vaimujõudu, et nagu taim kasvatab endale uue oksa.. Olgu see meile lohutuseks – pusivad oma eluga ka kõige suuremad. Ja lõpuks keegi ikka aitab. Kes see on?”

Istume kogu seda juttu rääkides Tallinnas Kalamaja tänavaäärses söögikohas, mille nimi mu meelest on Talu Pood. Jaan on selle koha stammkunde. Istub seal koos metafüüsilisest isikust ettevõtja Jaak Johansoni ja sõjaajaloolase Jüri Kotšineviga.

Millal sa, Jaan, Kalamajja elama tulid?

2005. aastal. Siis oli kõik teistmoodi. Tahan öelda, et minu Tallinna elu ongi päästnud Kalamaja ja vanalinna Ladina kvartal. See, kus on Theatrum, Kloostri ait, kirik ja Vanalinna kool – Bermuda kolmnurk.

Sa ei ole tüüpiline tallinlane?

Ei, olen paljusid üllatanud oma ütlemisega, et mulle meeldiks palju rohkem elada kas Tartus või Viljandis. Aga on teistmoodi sattunud. Muidugi olen mõelnud ka päris maal elamisest. Tegin selle triki, et olin ülikooliajal ühel suvel hästi pikalt Võrumaal Rõuges. Mäletan seda tunnet, kui sügisel tagasi linna tulin. Istusin kohvikus ja vaatasin, kuidas varblased mahakukkunud küpsise ümber ringi hüppasid – ja olin väga õnnelik. Tore oli jälle linnas olla.

Seni olin veendunud, et mulle linn ei sobi üldse. Selline romantiline mõtlemine. Noorena ütlesin ülbelt, et linn on väga ebanormaalne elukeskkond. Nüüd olen tasapisi jõudnud sellele teadmisele, et maal saavad elada need inimesed, kes on mingis mõttes leidnud oma sisemise rahu. Need on inimesed, kes sisaldavad iseendas nii palju, et ei vaja enam nii-öelda väliseid impulsse. Linnatulede sära.

Näiteks?

Leelo Laurits, kes elab Kütiorus. Toimetab seal raamatuid, tal on oma raamatukogu ja oma sidekanalid. Tal ei ole vaja tulla linna, et saada siit võõrast erutust.

Mulle on maal elamise eeskujuks minu vend Tõnis Tootsen. Ta on sünnist saati linnapoiss, kes on nüüd elanud aasta aega maal. On Võrumaal meie Jaani-Tõnise loometalu peremees. Ta ei taha üldse Tallinnasse tullagi. Ta on Vello Salo filmi montaaži režissöör ja on väga palju selle filmi valmimiseks teinud, aga mul oli üsna keeruline teda siia saada, et saaksime koos tegutseda. Ta alati natuke jonnis, kui pidi Tallinna tulema. Ei taha maalt päevagi ära olla. Tõnis on inimene, kes – mul on tunne – saab maal hakkama. Tal on seal loodus, teiselt poolt kaasaegne maailm kogu oma tehnoloogiaga – on iseenda peremees, elab sellist harmoonilist elu.

Kalamaja on nagu vaese mehe Supilinn, vaese mehe Tartu. Mul on see luksus, et näen kodus ühest aknast merd ja teisest aknast vanalinna. Mulle on hakanud mere avarus meeldima. Õhtul, kui tuled väsinult töölt, saad teha jalgrattaga tiiru mere ääres. Küll see on mõnus.

Mul on tunne, et Kalamaja on üsna palju muutunud.

Siin on nüüd taastatud need nurgapealsed poekesed-pagarikojad, selle üle olen ikka rõõmus. Elu käib. See skeem on toiminud, et tulevad kunsti- ja kultuuriinimesed ühte vaesesse linnaossa, viljastavad ja õnnistavad selle ära, ja on siis need, kes lõpuks peavad sellest „miljööväärtuslikust“ piirkonnast lahkuma. Neil lihtsalt ei ole raha nii kallis piirkonnas elada. Selline skeem on kõikjal üle maailma. Keegi ütles, et kui Tartu Supilinnas hakati tänavaid asfalteerima, siis pühiti sealt minema midagi väga olulist.

Siin on samamoodi?

Me oleme siin rääkinud, et Kalamaja vanamehed peaks võtma looduskaitse alla. Neid praktiliselt enam ei olegi või me enam ei märka neid. Küllap nad kuidagi vaikselt veel kulgevad, aga raha laine on üle käinud siit, jah, tõesti. Raske on leida puhast tõugu kalamajalast, kes veel puuriida taga õuna nosiks.

Kas sa plaanid lainega edasi liikuda või jääd selleks, kes kord on see puhast tõugu Kalamaja vanamees?

Ma ikka jään selleks Kalamaja esimese uue põlvkonna vanameheks. Tõenäoliseks. Mulle meeldib see tunne, et saan piltlikult öeldes toasussides teatrisse minna. Viis minutit jalgrattaga või kümme minutit rahulikult jalutamist – ja oled vanalinnas. Kui meie pere elaks Nõmmel – meil on neli last –, siis oleksin kohe laste taksojuhi staatuses. See ei oleks meeldiv. Aga jah, on võimalik nii- ja teistmoodi.

Sa õppisid Tallinna Pedagoogikaülikoolis, nüüdse nimega Tallinna Ülikoolis, raadiorežiid. Seda vist enam ei õpetata meil?

Kahjuks küll. Tele- ja raadiorežiid… Ma võin eksida, aga neid lende vist sai kumbagi kokku kolm. Võeti vastu nii, et ühel aastal raadio- ja teisel teleinimesi.

See oli 1990. aastate keskpaik ja siis ikka räägiti sellest, et tele sööb raadio ära.

Meil väga vedas just õpetajatega. Raadio kui vahendi õpetust, sh tehnilist poolt, andis Hannes Valdma, kes oli tõeline raadioguru ja kellest on nüüd siin majas tohutu suur puudus.

Eriala meie kursusel andis Linnateatri näitleja Kalju Orro. Muide, ka tema ostis endale mõned aastad tagasi talukoha Võrumaal. Käime tal nüüd maal olles isegi tihedamini külas kui siin Tallinnas. Kaljuga tegime esimestel aastatel koolis läbi kogu lavaka näitlejate ja lavastajate programmi. Ööd ja päevad möllasime Laia tänava kooli näitelaval, saime häälekooli… Kalju Orro on mulle õpetaja-peegeldaja endiselt. Ikka saame kokku ja arutame asja.

Kes teil veel õppis?

Kuna Orro ise on omamoodi tegelane, pani ta ka kursuse kokku väga kihvtilt – väga erinevatest inimestest –, kes üksteist täiendasid, omavahel väga hästi klappisid. Meie kursusel olid näiteks Jüri Muttika, Merlis Nõgene, Ülle Põlma. Näiteks Märt Kaseorg on Rootsis hoopis kirikumees, väga ootamatu valik ühele suurepärasele noorele lavastajale. Andres Ait – väga hea näitleja – läks hoopis tagasi kodukohta Ida-Virumaale. Kõik oma isemoodi julgete valikutega.

Kui palju teile ülikoolis kultuurikihti püüti peale laduda?

See oli ka, aga mina pean oma esimeseks õnnelikuks aastaks hoopis režiiõpingutele eelnenud humanitaarinstituudi aega. Siis ikka vaimses plaanis raamid ragisesid. Meid õpetasid inimesed, keda praegu tavamõistuse järgi enam vist kooli ei lastaks, näiteks tol ajal juba üsna vana mees: Evald Saag õpetas Vana Testamendi ajalugu. Olid kaheksakümneaastane n-ö eestiaegne professor ja samas 26–27 aastat vana Hasso Krull. Noor Rein Raud. Väga ägedad tegelased. Humanitaarinstituudi nõudmised olid nii kõrged, et tol ajal alla kuue aasta keegi bakakraadi kätte ei saanud.

Aga pedas – oli jälle oma kursus väga armas, eks see oli ka Kalju Orro teene, tema vedas meile ka igasugu tegelasi rääkima. Meie mõtteruum oli väga avatud. Kohati päris pöörane. Siis oli kõik heas mõttes palju vabam ja metsikum. Näiteks tol ajal sai Tallinna Ülikoolis õppides kuulata ka Gunnar Aarma loenguid. Ma ei ole kindel, kas praegusesse õppekavasse pandaks. Praegusel ajal, vähemalt mulle tundub see nii, on vaimuilm palju rafineeritum. Isegi igavam.

Mis mõttes?

Õppekava on peremees. Minu eeskuju ja ideaal, kõige suurem mõjutaja oli Evald Saag, me käisime tal kodus külas. Ta oli teoloog, aga temalt käisid nõu küsimas isegi indiaanlased. Tulid seitsme maa ja mere tagant. Tema uks oli alati lahti. Ta alati küsis, kas kõht on tühi, pakkus mett ja leiba.

Evald oli Uku Masingu õemees ja ütles ikka, et nemad Ukuga on kohvimehed. Selline Ivan Orav: istus seal oma suurte raamatukuhilate keskel nagu päkapikk, vaatas suure luubiga, uuris reprodelt Egiptuse joonistusi. Mees, kes oli üliõpilasena Sorbonne´is käinud Sumeri savitahvleid uurimas. Nad mõlemad Uku Masinguga jõudsid enne Teist maailmasõda Euroopa läbi käia. Evald jõudis mingil ajal isegi Ameerikas ära käia.

Me Evald Saagiga aastaid tagasi suitsetasime kord koos Rapla pastoraadi nurga taga. Nurga taga tema soovil, et pühal seltskonnal meie pärast piinlik ei oleks. Ehe ja tark, eluterve kirikuõpetaja!

Ta ise rõhutas, et Uku Masing oli kirjaprohvet. Tema oli sõnaprohvet.

Üks unistus on mul küll, et kunagi Evald Saagist või Saest, nagu ta ise ennast käänas, raamat välja anda. Tema lapsepõlv Võrumaal… Kogu tema kokkupuude tolleaegse kultuuriseltskonnaga. Kuidas ta, noor jänes, nagu ta ise enda kohta ütles, Arbujate seltskonnaga suhtles. Siis oli ujumistreener Inglismaal. Jõudis õppida ka Laidoneri luurekoolis. Neid lugusid on palju. Mina ja Jaak Johanson oleme teda salvestanud. Paljud teised ka.

Inimesed ikka naeravad, et Saag fantaseeris. Eks tõesti ta testis kuulajat, kui sinisilmne sa oled, aga on palju lugusid, mis on leidnud kinnitust. Väärib raamatut see mees.

Kus need targad seiklusliku elukäiguga tänased mehed on? Ära on kadunud?

Ma mõtlen, et nad on olemas. Iga ajastu leiab ise omaenda Evald Sae.

Küllap. Aga mul ja ilmselt ka teistel on oma eakaaslastest ja sinnakanti erksatest tüüpidest ka raske mõelda Evald Sae kategoorias.

Nad tegutsevad kuskil varjus. Ja üks asi on veel, mis on selle maailma õnnetus – meil kõigil on kiire. Evald Sael ei olnud justkui kunagi kiire. Tal oli aega. Igaühele, kes tal külas käis, oskas ta sisendada, et just see külaline on maailma kõige toredam, targem ja parem inimene. Tema juures käimine andis alati jõudu, sest tal oli aega sulle pühenduda. Suhe inimeselt inimesele hakkab kaduma. Süda ja mõistus on neil suurtel meestel koos kõnelemas, kellest siin räägime.

Mu sõber bioloog Kristjan Piirimäe ütleb ikka, et mina olen see „viimane loll”, kes käib „ilase suuga” kuulamas, mida vanad mehed räägivad.

Miks ikkagi käid?

On olemas selline asi kui šamaanihaigus. Antropoloogias on seda uuritud. Et on noor mees, kes ei taha saada šamaaniks, ei ole huvi. Aga vaimud on ta välja valinud ja kiusavad teda seni, kuni ta hakkab ühte või teist asja tegema.

Ma olen seda analoogiat tundnud filmide puhul. Ma tean kui raske on ühe dokfilmi tegemine, kui pikk ja raske tee see on, aga ikkagi tunnen sisemist sundi, et pean selle või teise loo ära tegema. Teades, et on raske, nõuab see tohutut eneseületust, olen seda seisundit võrrelnud šamaanihaigusega – et see on minu sisemine sund filmi teha. Lõpuks on muidugi rõõm suur, kui film valmis. Ja siis mõtled, et enam järgmist küll ei tee. Kuni paar päeva hiljem…

Mis filmi hetkel teed?

Me teeme praegu koos Joosep Matjusega filmi Fred Jüssist. Inimesest, kes on väga paljusid mõjutanud. Kes on jäänud iseendaks.

Mulle meeldis Fredi jutt, kui käisime Vilsandil, kus ta näitas ja rääkis erilistest kivististest – Vaikade karridest. Sealt tekkis tal selline filosoofiline kujund. Fred võrdles karrisid inimese eluga: vesi uhub, tuul uhub ja alles jääb struktuur, mis on säsi, see päris… Kui palju ikkagi elu meid solgutab ja lihvib. Mis see päris meie osa on, mis järele jääb? Karridel on see näha – alles jääb kivimi kõige tugevam mineraal.

Ma sellest saan aru.

Jah, meil kõigil on elus hapraid hetki. Ja on omane mõelda, et oleme ainukesed. Igaüks näeb endaga vaeva.

Millal ja kuidas sündis „Ööülikool“ raadios?

Kui lõpetasin Tallinna Ülikooli 2000 aastal. Keemik Marie Curie on öelnud, et kõige parem on isiklikku uudishimu rahuldada riigi rahaga. Ülikooli lõpetades oli mul janu veel õppida. Mõte oli luua kuuldemänguline fiktsioon. Et üks vennaskond, üliõpilaste kamp või nagu selline „Surnud poeetide ühing“ näiteks, kutsub endale üle maailma külla tipp-õppejõude. Siis ei olnud veel selliselt arenenud internetti nagu praegu, et kuulad, keda tahad, üle maailma.

Raamjutustus oli plaanitud umbes nõnda , et iga nädal üks maailmaprofessor tuleb helikopteri, paadiga või jalgsi – väga salapärane värk –, loengud toimuksid öösiti ülikooli raamatukogu kaminasaalis. Prooviks ühe sellise saate isegi tegime. Aga vahendeid ei olnud, ja jäi lõpuks vaid raadioloeng, millest oleme helirežissöör Külli Tüliga siiani kinni pidanud. Vestlussaateid, talkshow’sid jms on ju küll, meil on aga saatesari, mis on eetris olnud peaaegu 20 aastat.

Oled kokku ka lugenud, palju esinejaid on?

Ei ole. Küsid miks? Kolleeg Mari Tarand kord ütles: „Jaan, vaata, et sa ei hakka kunagi tähistama sajandat saadet või muud sellist juubelit.“ Ma nüüd trotsi pärast ei loe „Ööülikooli“ saateid kokku. Suurusjärk on võib-olla 600–700, aga ma võin ka mööda panna.

Esimese „Ööülikooli“ loengu pidas Mihhail Lotman, see oli „Humanitaar ja humanism kriisi ajal”. Meil on „Ööülikoolil“ alati olnud ka publik, kuulajad, see on peamine. Lektor läheb käima siis, kui ta räägib inimestele, mitte omaette üksi stuudios. Elus inimesed, päris kuulajad, on käivitav jõud. Olen õppejõududele öelnud, et pange tähele, teie loengut kuulatakse ka kümne aasta pärast, sel peaks olema kõige paremas mõttes igavikuline mõõde.

Too mõni näide?

Fred Jüssi rääkis aastal 2000 teemal „Vaikus kui loodusvara” ja alles nüüd saame sellest tolle aja ettekuulutusest tõeliselt aru.

Ma olen oma kirjutistes ka seda püüdnud jälgida, et neid võidakse lugeda ka aastate pärast. Samas ei saa ma ju ajakirjanikuna jätta sult aastal 2018 küsimata, kuidas suhtud olukorda, kus Eestimaal ei saa enam midagi suurt ehitada, protestijaid on rohkem kui poolehoidjaid?

See vana mõttetera: enne, kui kõik jõed ei ole mürgitatud ja metsad maha raiutud, ei saa valge mees aru, et raha ei saa süüa.

Meie maailmakorraldus on üles ehitatud piiramatule majanduskasvule. See on absurd, seda ei saa olla. Kui loodusressursid on piiratud, siis ei saa ka majandus lõpmatult kasvada. Isegi lasteaialaps saab sellest aru. Näiteks muld, mullaviljakuse vähenemine – see ei taastu. Ei saa välja pressida sealt, kust enam pole midagi pressida. Ellujäämise ainus tee on kestev kahanemine. Sellest rääkis „Ööülikoolis“ Kadri Tüür, kuula järele. Mitte kestev kasv, vaid kestev kahanemine on meie ainus tee. Kui meil ei ole enam elukeskkonda, siis meil ei ole enam midagi muud. Mitte midagi. Selles mõttes on see oluline otsustamise koht – suur osa rahvast valis vaesuse –, et ei taha Emajõe veerele tselluloosivabrikut, et hiinlastele peldikupaberit toota.

Oleme vaesed, aga meie rikkus on puhas loodus. Siis tuleb seda valikut ju austada. See on ellujäämise küsimus. Samas saan aru, et kodumaja jaoks on ikka puud vaja metsast võtta ja kui mõni vanainimene tahab hambad suhu saada, siis tuleb selleks teinekord ka tükike kodumetsa ohverdada. Seda ei saa ju ette heita.

Juba 20 aastat tagasi räägiti, et raadio sureb kohe välja. Nüüd on järelkuulamise võimalus just raadio populaarsust kasvatanud.

Inimesed ikka käivad õues jooksmas ja koeraga jalutamas – siis on paljudel „Ööülikooli“ loengud taskus kaasas. Võib-olla siis kui tulevad isejuhtivad autod, siis kahaneb nende inimeste hulk, kes praegu kuulavad „Ööülikooli“, sõites näiteks Tallinnast Tartu või Viljandisse.

Raadioime on väga sarnane raamatuimega. Kuulates ja lugedes tekivad su peas pildid. Sinu isiklik reaalsus. Sa pead ise mõtlema ja see on kõige tähtsam. Inimene on looja ja see tekitab vaimustust.

Ma ei võta endale jumala rolli, aga filmi tegemine ja ka raadiosaate tegemine on looming, maailma loomine. Tegelikult on kõik looming – ka pliidi alla tule tegemist võib võtta kui loomeakti. Puhas kunstiteos.

«Vello Salo. Igapäevaelu müstika».

Täispikk dokumentaalfilm, jõuab kinodesse 5. septembril.

Filmi režissöör on Jaan Tootsen, montaažirežissöör Tõnis Tootsen, animatsioonikunstnik Rait Siska, operaatorid Erik Norkroos, Kullar Viimne, Taavi Arus, Jaan Tootsen, Marianne Kõrver, Joosep Matjus ja Jaan Kolberg, helioperaatorid Mart Kessel-Otsa, Antti Mäss, Robi Uppin ja Taisto Uuslail, helirežissöör Horret Kuus. Muusika filmile on loonud Robert Jürjendal ja Sander Saarmets. Filmi on tootnud Aadam ja pojad, produtsent Jaan Tootsen.

Sven Arbet pildistas, mina kuulasin, ilmus Maalehes.