Eesti teatri vaieldamatu suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saab 28. märtsil 75aastaseks. Mees, kes on nii elus kui teatris olnud uunikum.

Kord 1980. aastate alguse Ugala teatris, kus me mõlemad tollel ajal töötasime – tema peanäitejuhi, mina näitlejana – pöördusin „Libahundi mängu” proovi vaheajal 10 aastat vanema Jaani poole miski isikliku elumurega. Ei mäleta, mis see oli, aga küllap ikka mingi armuvalu. Minu üllatuseks Jaan vihastas. Sellel ajal muide ei olnud tal kommet vihastada või üldse proovis, veel vähem elus häält tõsta. Aga tema teravalt öeldud sõnad on mul meeles: „Ma ei ole teie isa ega õpetaja! Ma olen lavastaja!” Tühjagi ma sellest siis õigesti aru sain.
Nüüd kaks aastat tagasi, 38 aastat hijem, tuli see mulle meelde, kui Jaan „Kaupo ja Lembitu” proovis pärast miskit konflikti sügavalt hingas ja kogu trupile seletas, et suhtub meisse ainult nagu näitlejatesse. Tema nii-öelda solvangutes ei ole mitte midagi isiklikku. Kõik, mida ta proovis teeb või räägib, kuidas… on lähtuv sellest, et aidata näitlejat muunduda. Aidata ta välja enesekordamise magusast ja üsna lihtsast kestast.

+++
Kui talle kirjutan ja küsin, kas ta oleks nõus tähtsa sünnipäeva valgusel minuga Maalehe lugejate jaoks rääkima, vastab ta, et ei, tema suu on lukus. Järele mõeldes ta isegi vabandab ja ütleb, et saada küsimused. Ma teen seda. Ette rutates: ühtegi neist küsimustest alljärgnevas jutus ei ole. Jaan lähtub oma mõtete kirjapanemisel küll minu saadetud küsimustest, aga valib, millisele vastab, millisele mitte. Nii tuleb välja üsna tervikliku selgrooga lugu. Minul jäi vaid lugemise kergendamiseks tema mõttevoolule sobivad märksõnad leida. Loomingulisus ja mängulisus ja terav meel on seda suurt teatrimeest iseloomustanud kõik need aastad.

Sünnipaik?
On inimesi, kes ühes kohas sündinud, seal elanud ja surnud. Ei ole lihtne seletada, miks me just selles kohas sünnime. Me sünnime kindlasse keelde ja kultuuri (kui muidugi seal kultuuri on!), oleme täpid tohutus Universumis. Ja Universum ei ütle, miks just nii meiega sünnib. Mu lemmikfilosoofi Pascali sõnadega: „Kui ma mõtlen oma üürikesele elueale, mille neelab endasse eelnev ja järgnev igavik, väikesele ruumile, mille täidan ja mida ma näen pealegi kaduvat lõputute ja ääretute ruumide sügavusse, mida mina ei tunne ning mis ei tunne mind, siis haarab mind hirm ja ma imestan, miks olen ma just siin ja mitte mujal, miks just nüüd ja mitte siis. Kes on pannud mu siia? Kelle käsul ja kelle käe läbi on minule määratud see koht ja see aeg? … Nende lõputute ruumide igavene vaikus kohutab mind.”

Väikerahvas?
Maailmas on umbes sada rahvakildu, kes ei kontakteeru kellegagi, pooled neist Amasoonase džunglis. Bengali lahe saarel on sentineli (nimi meie poolt antud!) rahvas, kes pole kellegagi suhelnud, keegi pole neile ligi pääsenud, keegi ei tea neist midagi. Ainult teame, et tsunami ei hävitanud neid. Kui mul on tulnud tüdimus kaasaegsest tsivilisatsioonist, siis on mul himu olla seal Bengali saarel selle tundmatu rahva hulgas, kes ei suhtle välismaailmaga ja keda keegi ei tunne …

Soomeugrilased?
Aga kui oleksin sündinud New Yorkis, siis oleksin ameeriklane, ei paneks tähele väikerahvaid, vaid oleksin tähtis suure keelkonna esindaja. Indogermaanid on maailmas ajaloo jooksul palju kurja teinud, indiaanlased on ühed vaesemad praegu Ameerikas – kunagi aga Ameerika peremehed …
Kui ma lugesin Dee Browni raamatut „Mata mu süda Wounded Knees”, siis olin tõeliselt vapustatud ja ei leia siiani vabandust valgetele nende tehtud ülekohtu pärast indiaanidele. Kui lugesin Ago Künnapi ja Paula Palmeose ja Tõnu Seilenthali raamatut „Põhja ja itta”, mis ilmus 1974. aastal, siis tärkas mul tõeline huvi soomeugrilaste ja Siberi väikerahvaste vastu. Mind huvitas peamiselt šamanism.

Uku Masing?
Ja siis pöördusingi Uku Masingu poole, et ta räägiks meile šamanismist. Masing oli kohe sellega nõus. Ei ma mäleta, kust ma teada sain, et ta oli šamanismi uurinud. Alles palju hiljem sain teada, et see oli olnud ta eluaegne huvi.
Sestpeale hakkasingi Masingu juures käima. Kahjuks käisin harva ja nüüd vahel kahetsen, et ei palunud teda lausa õpetada mind. Tean ju nüüd, et tal oli oma seisukoht kristluse suhtes. Juba viiekümnendatel aastatel eelmisel sajandil kujundas ta endale toomakristluse, mis väga erineb ametlikust kristlusest. Vestlesime ja mina olin muidugi rohkem kuulaja. Uku Masing oli mulle nagu vanem sõber. Ja see sõprus on ainus olnud mu elus.
Arvan, et Uku Masing oli Eesti kõige targem mees. Tema poeem „Piiridele püüdes” on üks kõikide aegade vägevam Eestimaal, ka maailmas.

Vanemad?
Muidugi on minu sõbrad ka isa ja ema. Isaga oli mul koostöö, ta kirjutas mitme lavastuse dramatiseeringud mulle, teiste seas ka „Põrgupõhja”. Ka originaalnäidend oli isal – „Külvikuu”, mille samuti lavastasin.
Ema hool oli piiritu ja mul on kahju, et ma ei osanud siis küsida, mida vaja. (Jaan Toominga Ugala perioodil oli tal kombeks veel enne nn kontrolletendust näidata lavastust oma emale, isale ja teistele lähedastele. Alles siis, kui nemad rahule jäid, tundus, et jäi rahule ka Jaani süda. MM)

Ilmaruum?
Tsiteeriksin lõigu Uku Masingu kirjutisest „Agnostitsisti leiba”, mis kõlab ka praegu väga hästi. Kõlab ka aastasadade pärast: „…praegu me ikkagi pole võimelised midagi parandama universumis ( — )
Hirmus on see kõik, aga alles kogu kosmose suhtes. Pisikesed natukesed võivad hävitada – moondada teisi, kuid kosmos tervikuna ju tapab vaid ennast. Aga tema ei suuda teha end olematuks, vaid ta suursaavutuseks, ta lõppsihiks on muutuda laibaks ehk surnud olevuseks. Tema lõpp on tuhk ja tolm peaaegu absoluutses külmuses, millest ei näe meie teed edasi ega tagasi. Võimalik, et kogu see mõttetult lootusetu teekond hakkab uuesti pääle. (—)
Meie pole võimelised midagi teisendama selles käigus. Olen üpris väga tema vastu, aga sellegi ütlemiseks pean tapma teisi ja iseend. Peaksin hävitama enda nii, et minust ei jääks aatomikildugi, siis saaksin vabaks. Aga seda ma ei oska. (—)
Olen tüdinud muutumisest. Ei himusta igavest elu, sest igavene peab siis ju olema elu korrelaat – kannatuski. Ootan uut taevast ja maadki, kus „eksisteerin” mingil praegu täitsa taibatamatul moel.”

Maskid?
Maskidega tuleb näitlejal töötada peegli ees. Tulete lavale ja teate peegli ees harjutanuna, mida te teete. Teate, mida publik näeb… Milline on maskide esteetika? Väga palju on teatri ajaloos maske kasutatud. Ma ei kasuta ühtegi varasemat maskide esteetikat. See on minu esteetika.

Mälu?
Käisin ka kaks korda Siberis väikerahvaid filmimas, need olid väga meeldejäävad reisid. Muidugi oleks pidanud hiljem jätkama kontakte väikerahvastega, kuid kõik jäi siiski ainult lugemise tasemele. Õnneks nüüd meie vabariigis on hõimupäevad, mida ikka koos oma lähedasega olen püüdnud külastada.
Kahjuks pole mul keelteannet. Keeli oskamata on peaaegu võimatu sügavuti tundma õppida rahvast, kellega suhelda tahad.
Nii saigi minust ikkagi tõeline teatriidioot – ei ma oska elus muud, kui laval mängida ja organiseerida lavastajana lavalmänge.
Nüüd elu lõpus vaatan tagasi etendustele, mida on ligi sada koos filmidega… kõik on kaduv. Ainult mõned detailid on meeles. On olnud perioode, mil mind lavastatavad näidendid pole huvitanud nii, et olen lisanud oma peast lõpu lavastustele. Vahel on see lõpp mind ärgitanud rohkem kui näidend ise.

Teatriuuendus?
Ja teatriuuendus? Seda peavad teised ütlema, kas oli midagi uut selles, mis tegin.
Aga enamasti on kõik mu tuttavad, minuealised juba lahkunud… Nii et ei jää keegi mind mäletama, kaon nagu suits õhku …

Kaduvus?
Kahjuks on kogu meie tsivilisatsiooniga nii. Kõik kaob. Ülerahvastatus maailmas on põhiprobleem – ligi 8 miljardit inimest on ikka liiga palju. Ja seetõttu keskkond, milles elame, vaesub. Seni, kuni jääme rüüstatud maa peale elama ja lõpuks sureme välja.
Kui inimeste arv ei vähene… Sir David Attenborough, Jane Goodall ja äsjalahkunud Pentti Linkola on ammu selle eest hoiatanud. Sir David on nimetanud inimkonda katkuks, aga enamus sõimab teda ökofašistiks ja rassistiks. Ometi on ju selge, et mida vähem inimesi, seda väiksem on koormus keskkonnale!
Vesi! Putukad! Plast – lõpetada tootmine! Muldmetallid – Eesti, Hiina – väetisetooraine Eestis, Rail Baltic – jpm.

Jätkusuutlikkus?
Ka meie akadeemik Juhan Ross ütles juba aastaid tagasi, et jätkusuutlik elu maa peal oleks siis võimalik, kui maa peal oleks pool miljardit inimest.
Kui 7 miljardit hakkaksid nunnadeks ja munkadeks ja sureksid lõpuks välja, nii et alles jääks miljard, siis ehk inimkond pääseks.
Kohutav, et inimesed ei mõtle olukorra peale, milles oleme, kuigi juba räägitakse ka raadios, et ees seisab meil kas elu või surm.
Individuaalsel tasemel ütles Pascal kenasti juba ammu: „Viimane vaatus on verine, ükskõik kui kaunis näitemäng muidu ka pole: lõpuks visatakse meile mulda peale ja ongi kõik jäädavalt läbi.”

Koroona?
Ja tõesti nüüd möllab viirus. Kardame ja väriseme. Ja õigusega, sest viirus ei tee vahet kellegi vahel. Just nagu surmgi.
Mind isiklikult ei häiri, et peame elama isolatsioonis. Mul on oma pika elu jooksul olnud kokkupuuteid inimestega ainult siis, kui lavastust teen. Muidu pole ma kunagi seltskonda vajanud. Ka praegu rahuldab üksiolemine lähedasega mind väga ja see, et on lubatud ainult toidupoes ja apteegis käia. Mujal pole ju vajagi.
Jalutada ja vaadelda loodust on ju ikka võimalik ja lubatud. Iga mõistlik inimene aga rõõmustab ju nagunii, et nüüd on lõppenud shoppamised! Samas on palju ka neid, kel raske. Kes peavad tööl käima. Kes ei saa ainult kodus istuda või kodus tööd teha.
Kardan, et viirus vaevab meid veel aastaid. Aga taas – Pascal on juba ammu öelnud, et kes istub toas, see ei tee kurja – ja tõsi see ju on!

Plaanid?
Selles ohtlikus olukorras ei maksa suuri plaane teha, pealegi, kui oled vana. Nii on mul kavas ainult üks lavastus veel: Mika Waltari romaani „Riigi saladuse” põhjal tehtud dramatiseering. Selle lavastuse sihtgrupiks on usklikud. Tartu kirikuõpetaja Kristjan Luhamets lubab meid mängida Pauluse kiriku krüptis. See on sümboolne minu eas – mängida ikkagi, ka hauas!!!

Lohutus?
21. sajandi „lohutuseks” ja „toeks” – nii võib praegu veel öelda, on, et varsti saab valmis James Webbi kosmoseteleskoop. Ja kui tema hakkab kosmoses Universumit uurima, siis ehk saame teada midagi uut.
Midagi ilusõudset on ka selles, et teelusikatäis neutrontähte kaalub miljard tonni.

Jaan Toominga tõlge inglise keelest
Li Po (8. sajand) luuletas:

Te küsite,
miks ma elan
üksinda
mäemetsas.
Ja ma naeratan
ning olen vait
kuni mu meelgi
jääb vaikseks.
Pirnipuud õitsevad.
Vesi ikka voolab.
Ma elan
teises maailmas,
maailmas,
mis on
teispool inimlikku.

Kust on pärit anekdoodid?
Jaan Toominga monoloog, räägitud 2019. aasta septembris lavastuse „Kaupo ja Lembitu” proovis.
Ma räägin teile ühe naljaloo sissejuhatuseks. Naljaga on nii, nagu te teate kõik – üks naerab laginal iga lolluse peale. Teine ütleb, et see pole mingi nali. Paneb kõrvad kinni. Ja ei olegi nali.
On niisugune ulmelugu, Isaac Asimovi „Naljahammas”. Uku Masing tõlkis selle mulle ja ma lavastasin selle Ugala teatris. Lugu ise on lihtne. On suurmeister ja juba on olemas suured võimsad arvutid. Suurmeister töötas nende arvutitega. Oli maailma kõige vägevam tehnilise mõistusega mees. Tema kaaslased vaatasid, et mees teeb midagi väga imelikku. Nad küsivad, mis ta teeb? Mees vastab, et ma panen anekdoote arvutisse. Mis jama see on? Tõsine mees tegeleb sellise kerge asjaga?
Üks anekdootidest oli selline: Mees on surivoodil. Naine istub tema kõrval. Mees ütleb: „Ada, palun anna mulle oma käsi.” Ada annab käe. „Ma tahan sinu käest andeks paluda. Enne surma.” Naine rahustab ja ütleb, et teab kõik. „Ei, sa ei tea. Ma petsin sind, siinsamas voodis.” Ja naine vastab: „Ei ole midagi, kallis, ega ma sind asjata ei mürgitanud.” Ja seal on veel selliseid küllaltki õudsaid anekdoote. Mille üle me naerame? Surma üle.
Siis suurmeister ütleb, et tahab teada, kust anekdoodid pärit on. Ta neid arvutisse sisestanud tuhandeid. Siis kutsutakse publik kokku ja meister esitab selle küsimuse arvutile. Läheb aega ja arvuti vastab: „Anekdoodid on pärit väljastpoolt maad. Kosmosest.” „Miks?” „Selleks, et vaadata, kuidas inimesed reageerivad ja käituvad.” Publik jääb vait ja muutub ettevaatlikuks. Suurmeister küsib: „Mis nüüd edasi saad, kui me seda teame?” Arvuti vastab: „Nüüd lõpetatakse eksperiment.” Ja sellest peale inimesed enam ei naera.
Mul on meeles, kord väga ammu käisin kirikus. Oli armulauaga teenistus. Mul ei ole sellest teenistusest muud meeles kui see, et äkki ütles õpetaja: „Te olete kõik uunikumid.” Jumala ees on kõik inimesed uunikumid. See mind vapustas. Inimene on haruldane, kordumatu, ta ei sarnane ühelegi teisele. Nii on näitlemisega. Kõik te peate saama uunikumiks. See pole tähtis, kas jumala ees, ka mitte minu ees, vaid see, kelle ees, on teie isiklik asi. Mina seda ei puuduta ega uuri…
Uunikum hakkab teatris sellest, et pole võimalik enam järgi teha. Võib teha idiootlikku paroodiat, jah, aga järgi teha ei ole võimalik. Arvestage sellega, et kõik teie tegelased on fiktsioon. Fiktsioon! Me ei tea Lembitust isegi seda, kui vana ta oli, veel vähem seda, mida ta mõtles. Kaupost ka ei tea midagi suurt. Vaid nende surmapäeva teame. Kaupol oli pärandus tehtud, kõik see läks Riia kirikule. Aga see pole üldse tähtis. Tähtis on praegu, siin, luua elusad inimesed. Uunikumid! Mõtelge.
Vaadake hoolega ERMi väljapanekuid. Siin on tuhandeid aastaid Eesti ajalugu koos. Esivanemad on koos. Nad jälgivad meid. Nad tahavad meid aidata. Nemad olid orjad, meie oleme vabad. Nad hingavad koos meiega. Siin on ka meie suguvennad koos. Ka innuiidid. Mina ei küsi teie käest, kes on teie kaitsvaim siin. Iialgi. Arvan, et näen selle ära, kui olete selle leidnud või ei. Aga leidke see ja saage temaga sõbraks. See on ülesanne. Palun teid.
Teater on moondumiskunst. Praegu moondumine paganausklikust ristiusklikuks. Need on kaks eri inimest. See on võimas ülesanne näitlejale. Ei ole üldse tähtis, mida sa ise usud. Tähtis on sinu näitlemise tulemus. Palun nüüd uunikumiks … !

Ilmus Maalehes. Pildi joonistas Valdek Alber.