Mulle tundub, et meil käib inimeste totaalne hirmutamine. Hirmutatakse isegi aastaaegadega. Kas on võimalik rahul olla, kui sulle pidevalt meelde tuletatakse, et kõik liigub allamäge? Äkki me ei peagi rahul olema oma eluga?

Mu jaoks unustamatu Maalehe toimetaja, aga ka tõlkija ja muidu teadjamees Mati Soomre 2012. aastal hoopis ühes teises kontekstis kirjutas: „Kui juuksekarva tõe ja täpsuse huvides lõhki ajada, ei öelnud Ristiotsa Rein Kirsimäe Jaagule Juhan Liivi jutus „Peipsi pääl” mitte „Jaak, kurat, jalad põhjas!”, nagu seda on musttuhat korda tsiteeritud, vaid „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!””

Ses Juhan Liivi loos lubavad mehed, kui nad uppumisest pääsevad, kirikule kroonlühtri. See lugu on kirjutatud 19. ja 20. sajandi vahetusel. „Lühter on lühter,” mõtleb Rein ja kingib kroonlühtri asemel väikese küünlajala. Ja tee või tina, ikka mõtled, et inimese olemuses ei ole sajandiga mitte midagi muutunud. Keskkonnaminister lubab raiemahtu vähendada siis, kui kriis on möödas. Aga mis siis on, kui kriis möödas, ei osata prognoosida. Nii et – hea on lubada.

Koroonahirm ehk korraks isegi peatas maailmas võidujooksu. Aga see oli vaid hetk. Nüüd on me ligidal sõda ning energiakriis enam ei ähvarda, vaid suisa pigistab, kägistab meid kõiki.

Milline hala läks siis lahti, kui turistid meil enam ei käinud. Hotellid olid tühjad, restoranid panid ennast kinni ja mis kõik veel. Käis lõpmatu hädaldamine selle üle, kui palju riik ja keda peab toetama-aitama.

Kui sõda algas muretseti, et kruiisilaevadjäävad meile sõja ja sellepärast, et Peterburi minna ei saa sissepõikamat. Leidsin BNSi aprillikuise uudise, mis ütleb: „Ukraina põgenike majutamine laeval toob Tallinkile sisse 18,3 miljonit eurot”. Ma ei saa mõtlemata jätta, palju laeva käigus ja korras hoidmine firmale maksma läheb.

Kruiisilaev

Pole varem mõelnud, kui omaks me oleme selle toorlaenu võtnud: meil on kruiisisadamad ja kruiisilaevad. 1993. aasta Hommikulehes soovitab Tiina Leemets kasutada eestikeelseid liitsõnu kruiisi asemel. On ilusam tõesti kuulda – ringsõit, merereis, huvireis, lõbureis, lõbusõit, meresõit. Ristluslaeva pakutakse ka ja inimestest, kes neil reisidel osalevad, saavad mõneks ajaks reisijad.

Mis mul sellega pistmist on? Käisin Saksa kruiisilaeval lõunal. Sattusin täiesti teise maailma. Mulle on alati teravad keskkonnavahetused meeldinud. Sellel laeval, mida ma ka seestpoolt nägin, oli 15 korrust. Laevas on teater, kuhu mahub 800 inimest, ja pisut väiksem kontserdisaal, mille akustikat kiideti. Saksa laeva kõrval oli Ameerika laev, mis veel suurem.

Et kusagile minugi pähe on ärev aeg programmeerinud oma hirmud, siis muidugi nägin suurejoonelisuses priiskamist. Loll muidugi nii mõelda. Juba need vaated, mis laevalt avanesid Tallinnale ja merele, tasusid käimist.

Ega ma oska mõelda, kui palju see laev kütust võtab ja elektrit kulutab. Kuulsin seal, et kasiinod ja kauplused avatakse siis, kui laev on merel. Laevalael asuvasse suurde ujumisbasseini oleksin tahtnud ujuma minna nagunii.

Ukraina sõjast ma me kutsujaga ei rääkinud. Tunne ütles, et see puudutab seda 10 päevaks kokku tulnud reisiseltskonda (2400 inimest, enamasti saksa pensionärid) vähe.

Laevale pääsemine ei olnud lihtne, turvameetmed olid tõsised. Lisaks saan nüüd kiidelda, et mulle on koroonatesti teinud mustanahaline lumivalges pluusis noormees.

Sadamavana

Enne laevalepääsu istusime ja tegime aega parajak Kruiisisadama hiigelsuures ja täiesti tühjas restoranis. Pean kiitma meile kohvi ja vett müünud baarimeest. See, kuidas ja millise suhtumisega, see oli äge. Võis vabalt ennast salamiljonärina tunda.

Ma heietasin hoopis unistust olla sadamavana. Mees, kes elab mere ääres. Vaatab merd. Vaatab merelt tulevaid ja sinna minevaid laevu ja inimesi. Mõni kajakas saab omaks ja silmapiir…

Mõned kaptenid saavad siis tuttavaks ja tulevad vahel mu madalasse majja külla, et ennast elu ja maaga klapitada. Tuttav Saksa kapten, kes satub oma laevaga Tallinna kord aastas, lubaks mu basseini päevaks ja hiljem ehk laevajuuksuri juurde. Muide, sellel ristluslaeval, millel käisin, panin tähele, et üsna mitmelgi saksa vanamehel oli lehviv hall habe.

Ja ikka käiks mõni inimene, kes kruiisilaevadel reisib, mu juurest läbi ning räägiks merest ja maast. Uudis, kui see minuni siis jõuaks, oleks päris uudis, see üks, mitte uudised, mis uudised pole nagu hetkel enamasti. Kuuleksin neid tõtt rääkivatelt inimestelt.

Hooldekodu

Praeguseid päevauudiseid lugedes peaksin hoopis rõõmustama, et lootus on oma pensioni eest kunagi, kui vaja, hooldekodusse saada. Aga… Sirvisin just oma isa, arvan, et viis aastat tagasi tehtud märkmeid oma esimestest nädalatest hooldekodus. See, kuidas ta kõike kirjutab, pole meeldiv lugemine. On hull reaalsuse kirjeldus. Seal asutuses puudub hool.

Aega on mööda läinud, aga ega meile keegi ei ütle, mis hoolt me hooldekodus oma pensioni eest saama hakkame. Või saame hooletust. Raske on see elumuutus nagunii.

Elekter

Ja just olid kaks muud argist lugu peaaegu kõrvuti. Ühes oli jutt sellest, kuidas üle maailma, sealhulgas Ameerikas, on elektri hind laes. Seal on kuum ilm ja konditsioneerita ei saada elada. Teises kinnitati, et meie energiahinnas on süüdi Ukraina sõda. Mingi kahe kampsuni jutt käib. Muuhulgas – talvel on meil ikka kampsuneid kantud. Ja seda ka mäletan hästi, kuidas meile vähemasti loosungina öeldi, et me ei ole enam Venemaast energiasõltuvuses…

Jõuan oma mõtete kirjapanemisega sellesse kohta ja tekib soov see lõik kustutada. Mõte läheb sinna, et keda ma tegelikult siis süüdistan. Kas valitsust, kes on aeglane lahenduste leidmisel, või meediat, kes seda aeglust võimendab?

Aga kunstnik Ene-Liis Semper ütleb hiljutises intervjuus: „Kõigil näib olevat kohutav soov saada tähelepanu, tehes seda, mida kõik teised juba teevad. Paradoks on selles, et püüdes olla unikaalsed, ollakse järjest sarnasemad.”

Igavik

Loen Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetust. Olen endale öelnud, et see on aeglane kirjandus, aeglaselt kirjutatud ja aja voolus mõeldud, et ma ka ei kiirusta ei lugemise, ega elamisega. Või äkki elamisega juba kiirustan teadlikult, surudes endasse seda, mida tähtsaks pean…

Märkan, kuidas mulle on meeldima hakanud kirjanik Tõnu Õnnepalu mõtete väljendusviis. Ta räägib asjadest nii, nagu see peaks ta arvates olema. Ja lõpetab ikka, öeldes erinevates variatsioonides, et võib olla ka teistmoodi. Äkki see ongi maailma mõistmise soov. Või sinnapoole liikumine ikkagi.

See lugemine kuidagi parandab mu meelt, kui igavikulistest ja ka argistest asjadest nii räägitakse. Ja taas on eelmises lauses sees paras paradoks: kas on kergem elada, kui miski pole üheselt kindel? Kui jalad põhja ei leia või kallas ei paista…

Praeguse aja suurim häda on ilmselt see, et ei saa plaane teha. Plaan ju annab usu sesse, et kõik jätkub, isegi siis, kui see jätkumine su enda jaoks ei ole igavene. Igavik on igavene.

Rõõmsaid inimesi on alati hea näha ja kuulda. Ja ilusaim on alati rõõmuga segatud kurbus. Nagu näiteks see, kui linnud lähevad. Aga me meel ütleb: minnakse selleks, et tagasi tulla.