Pildistas Sven Arber, terviktekst pisut toimetatumalt Maalehe digis, lühem lehe paberväljaandes.
Küsisin kord, kui Jaak Allik viimast tuuri riigikogu liige oli ja seal taas miskeid selliseid asju tehti, mis vähegi kauem elu näinud inimesele pidid totrad tunduma, kas tema käest nõu ei taheta. Jaak vastas talle mitteomaselt: „Ei.” Tasandasin küsimust: kas isegi viisakusest ei tulda küsima. Vastuseks oli sama napp eitus. Nüüd, kui Jaak Allik just 70 sai ja raamatu „„Kihnu Jõnnist” „Savisaareni”” avaldas ‒ raamatu, kus teljeks ta poole sajandi jooksul kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika ‒ Brežnevist Kaljulaidini, räägime maailmavaatest. Selle kujunemisest ja kestmisest.
Kas teie põlvkond tõesti uskus, et ainult kommunistlikus parteis olles on võimalik midagi paremaks muuta?
Seda kindlast. Minu suur eeskuju oli ikka Dubček (Alexander Dubček,1921–1992, oli 1968–1969 Tšehhoslovakkia kommunistliku partei keskkomitee I sekretär, alustas demokraatlikke reforme (nn Praha kevad); 1989–1992 oli parlamendi esimees) ja ma väidan, et see usk oli õige. Võta näiteks see, mis Nõukogude Liiduga juhtus. Seda tegi Mihhail Gorbatšov, mitte dissidendid. Et nii autoritaarset ja ideologiseeritud süsteemi saab muuta ainult seestpool ja ülevalt on ajalooline fakt.
Teine asi, et need, kellega mina 60-70-ndail suhtlesin ‒ meie jaoks ei olnud primaarne Eesti iseseisvus, see tundus liiaga utoopiline. Me soovisme ühiskonna demokratiseerumist-mitme kandidaadiga valimisi, tsensuuri kaotamist , vabamat suhtlust välismaaga. Ka Gorbatšov tahtis ju seda , aga tema häda oli,et ta ei teadnud midagi rahvuspoliitikast ja ei saanud aru millise pommi otsas ta tegelikult istub. Ta arvaski, et on olemas „uus ajalooline moodustis” – nõukogude rahvas. Anna neile vabadus ja siis nad hakkavad sind kiitma ning lähevad õnneliku tuleviku poole!
Inimnäoline sotsialism?
Jah, sellesse me uskusime- Kui tankid ei oleks läinud Tšehhi, siis see ehk oleks ka võimalik olnud. Minul see usk oli ja ma arvan, et ka teistel 1960. aastate põlvkonnast.
Oled oma hariduselt ajaloolane?
Jah.
Miks sinust teadlast, doktorit ei saanud?
Ma õppisin eriprogrammiga sotsioloogiks. Olen üks esimesi inimesi Eestis , kellele kirjutati diplomisse „sotsioloog”. See eriala oli kuuekümnendatel aastatel keelatud, õigemini teda polnud olemas. Sain õppides eriprogrammi, Juhendajaks olid professor Rem Blum ja Ülo Vooglaid , õppimine kestis viis ja pool aastat.
Õde Marju Lauristin, kes tänaseni tegeleb sotsioloogiaga, on hariduselt hoopis filoloog. Küsisin, miks sa teadusesse ei läinud?
Ma pärast lõpetamist läksin tööle Tartu ülikooli filosoofiakateedrisse, olin seal vanemõpetaja lõpuks. Viis aastat, 1977. aastani.
Doktoriks ei saanud?
Tegin ära kandidaadimiinimumi eksamid. Nendeks olid inglise keel ja õige mitu eksamit filosoofia ajaloos. See oli võimas värk. Mul on alles kümned kaustikud, kus ma olen konspekteerinud küll Hegelit, küll Spinozat, küll Kreeka filosoofiat. Kõik tuli läbi lugeda.
Mida see vanemõpetaja tegi ülikoolis?
Andsin ajaloolise materialismi seminare ja lugesin ka loenguid . Minu õpilaste hulka kuulusid mitmed nüüd väljapaistvad Eesti kultuuritegelased ‒ Peeter Olesk, Mihkel Mutt,.. aga ka juristid, arstid, ärimehed
Ma ei läinud aspirantuuri, tegin kandidaadimiinimumi töö kõrvalt.
Kui see tehtud, mis siis?
Siis oleks pidanud hakkama kirjutama kandidaadi väitekirja, aga ma jõudsin arusaamiseni, et seda loeb maailmas peale juhendaja võib-olla ka kaks oponenti. Rohkem mitte keegi. Ma ei viitsinud raisata oma elust mitut aastat teksti kirjutamisele, mida mitte keegi ei loe. Oma kaasaegste ühiskonnateadlaste tekste lugedes langes selle tegevusala maine minu silmis ja sugugi mitte ainult kohustusliku „punase” sisu pärast. Imestasin,kuidas inimesed saavad kirjutada nii palju monograafiaid. Avastasin, et neid kirjutatakse nii, et tõstetakse ühed tükid ümber teise kohta. Copy-paste. Inimene kirjutab ühe teksti ja annab selle alusel välja mitu raamatut.. Siis, nagu praegu ka, oli nõue, et peab olema teaduslik produktsioon ja artiklid peavad muudkui ilmuma. Sain aru, et see oli tihtipeale peen kombinatoorika, ma arvan, et nii on praegugi.
Samal ajal hakkasin kirjutama teatrikriitikat, sain juba mitu teatriühingu aastapreemiat, olin Sirbi ja Vasara Tartu korrespondent ja ka sealt tuli preemia. Kuulusin ka Vanemuise kunstinõukogusse
Ja nii toimuski üleminek erialalt hobile
Kui sa oleksid kirjutanud, siis millest?
Eks ma oleksin kirjutanud väitekirja filosoofia ajaloost. Mu uurismisteema läbi ülikooli oli „Demokraatiaprobleem filosoofias”. Kolmandal kursusel kirjutasin paksu töö ”Demokraatiaprobleem antiikfilosoofias”, siis võrdleva töö demokraatia probleemidest prantsuse valgustusaja filosoofias. Kõik see lõppes diplomitööga, mille teemat ja teksti ma üldse ei häbene, see oli „Demokraatiaprobleem Lenini töödes”.
Tean, et selleks sa said loa sobrada ka Moskvas Lenini-nimelise raamatukogu erifondides?
Jah ja see oli põnev, sain seal lugeda Ameerika ja muu maailma sotsioloogide kirjutatut. Üks Lenini ütelus on eluks ajaks meelde jäänud: „Kes tahab minna sotsialismile teist teed mööda kui poliitiline demokraatia, see jõuab paratamatult nii majanduslikus kui poliitilises mõttes rumalate ja reaktsiooniliste tulemusteni” Selles Lenini ennustatud rumalas ja reaktsioonilises ühiskonnas me elasimegi.
Kas me ei ela täpselt samasuguses demokraatlikult totras ühiskonnas?
Kui me hakkame rääkima tänapäeva demokraatiast, siis see on muidugi keerulisem. Selle juurde me võime tulla… Aga minust sai antisaientist ehk teadusevastane. Ma ei ütle midagi täppisteaduste kohta, sest ma ei tunne neid, aga kõik, mis puudutas ühiskonnateadusi, oli sõnade tegemine. Nii on suures osas ka praegu.
Sõnade tegemine on endiselt moes ja aktsepteeritav? Sisulisi uurimusi pole.
Ma väga ei loe neid tekste, sellepärast ei oska öelda, mida tänased filosoofid ja sotsioloogid toodavad. Küll ei ole minu kätte sattunud ühtegi põhjalikku ja põnevat käsitlust näiteks Eesti üleminkust ühest ühiskonnakorrast teise
Sinu õde sellega tegeleb, Jaak!
Inimarengu aruanded, mida minu õdegi on toimetanud, on ju päris huvitavad. On üldistused empiirika põhjal. Aga terviklikku vaatepilti ja selle põhjuslikku analüüsi ma sealt tabanud ei ole.
Tuleme selle tänase demokraatia juurde tagasi.
Vanas Kreekas eristati üsna selgelt kahte „rahvavõimu” vormi – demokraatiat ja ohlokraatiat. Demokraatia puhul valitses seadus, ohlokraatia puhul rahvahulga tahe.
Räägime Eesti tänapäeva demokraatiast, aga ma loen aeg-ajalt soovi minna presidendi otsevalimistele, mis on hoopis ohlokraatia – valitsema hakkab kergesti manipuleeritava rahvahulga tahe.. Väga hea, et me oleme seni sellest hoidunud.
Ka antiikajal oli tendents, et demokraatlikud ühiskonnad kippusid muutuma kas despootiateks või ohlokraatiateks…
…ja siis kukkusid kokku?
Aga juba Winston Churchill ütles, et demokraatia on kõige halvem valitsemise vorm, kuid paremat temast ei ole.
Mida sina arvad?
Mina arvan, et parim valitsemise vorm on valgustatud monarhia. Päris kindlasti. Aga sellel on see häda, et valgustatud monarhi järeltulijad on
tihtipeale kas geneetilised idioodid või despoodid .See tähendab, et alati on risk, et sellise võimu pärandamisega läheb asi hukka. Tegelikult oleks vaja head peremeest…
…Eesti riigis oleks vaja peremeest?
Jah. See on Eesti riigi suurim häda pärast 1999. aastat, kui meie lahkusime võimult („meie” on Koonderakond ‒ MM), kus nii Tiit Vähi kui Mart Siimanna olid päris head „valgustatud monarhid” ehk riigimehed.. Ma pean eriti silmas Tiit Vähit, kes oli tõesti peremees. Ta võttis endale täieliku vastutuse kõige selle eest, mis riigis toimus
Too palun näiteid?
Alates sellest, et ta ei lasknud omale ministreid pähe määrida. Oli küll koalitsioonivalitsus aga see oli ikkagi tema valitsus, kus mingid ministrikohad kuulusid teistele erakondadele.. Savisaar tassis talle ministrikandidaate ette nagu kass poegi. Vähi ütles, et ta ei anna seda ala inimesele, kelle teadmisi tolles valdkonnas või ka eetikat ta ei usalda, leidke aga järgmine…
Viimane kord oli selline asi 2002. aastal Siim Kallase valitsuses, kui peaminister keeldus keskerakonna pakutud rahandusministri kandidaadist (Keskerakond pakkus väja küsitava taustaga ning laiemale avalikkusele vähe tuntud saarlase Meelis Põlda ‒ toim). Sealt edasi, alates 2003. aastast, kui tuli Juhan Parts, siis Andrus Ansip ja hiljem Taavi Rõivas, ei ole minu teada ühtegi sellist juhtumit olnud.
Mida see tähendab?
Valitsused on koosnenud eraldi mängivatest parteilistest meeskondadest, mida siis peaminister nii-öelda juhib. See tähendab, et peaminister ei ole peremees ei valitsuses ega riigis, ta on vaid valitsuse koosoleku eesistuja. Siis sõltub juhataja näpuosavusest, kas midagi ära ka tehakse… Ansip seda mingil määral suutis. Praeguse valitsuse häda on selles, et kolme poole huvid on niivõrd erinevad, et ei tehta midagi ära. Peaminister ei suuda neid manageerida nii , et asi areneks.
Too veel mõni Vähi peremeheks olemise näide?
Mäletan kuidas Tiit Vähi helistas mulle autosse (oli teel Tartust Tallinna), et kuule, võtame Estkompekshimilt selle Soolalao Tallinnas ära ja teeme sinna arhitektuurimuuseumi. Mis mul kultuuriministrina muud teha oli, kui rõõmustada. Selle tulemusena avati Soolalaos arhitektuurimuuseum vähem kui aasta pärast. Üle kümne aasta käis kohtuprotsess: firma kaebas ja Vähi käis kohut, nad tahtsid sellesse riigi rahadega rekonstrueeritud ajaloolisse hoonesse rajada eraõiguslikule aktsiseltsile kuuluv kaubamaja. Tulemuseks on, et muuseum on alles ja Vähit pole ka kinni pandud selle asja eest.
Parlamendis heitsin ma ühes infotunnis Ansipile ette, et kui tema oleks öelnud, et Kunstiakadeemia tuleb sinna kaubamaja vastu, kus ta krunt oli, siis oleks see suurepärase projektiga maja seal täna valmis. Protesteerija tädi võiks käia kohut tänaseni. Võib-olla ta kunagi võidaks mingi kompensatsiooni, aga akadeemia oleks valmis. Aga polnud Peremeest.
Väiksem, aga iseloomulik näide: Võhmas põles kultuurimaja. Vähi oli maakonnas, ütlesin talle, et see maja eile öösel põles, pöörame sinna sisse. Olime Võhmas kell kaks öösel. Linnapea ja tema meeskond olid vastas. Vähi otsustas anda tollase universaalkaupluse kultuurimajale. Kultuurimaja on seal tänaseni. See tähendab, et juht tundis vastutust kõige selle eest, mis oli ühiskonnas valus ja tahtis ning ka suutis midagi praktikas muuta, mitte ainult sõnu teha.
Mingil määral oli see vastutus olemas ka president Lennrt Meril ‒ kõige iseloomulikum on tuntud näide lennujaama peldikutest .
Tegelikult on just peaministril Eestis totaalne võim, ta on ainuvalitseja juba sellega, et ta jagab eelarvet. Ükski minister ei julge mitte midagi vastu öelda, sest muidu võetakse just temalt raha ära. Kui peaminister on peremees, tunneb ta täielikku vastutust, aga kui ta on koosoleku juhataja, selline ei liha ega kala, siis kõik mädaneb ja see on mu meelest Eesti riigi suurim häda.
Vähi ajal nägi asi niimoodi välja, et kui kaks ministrit vaidlesid mingis küsimuses, siis Vähi pani nad oma kabinetti luku taha, öeldes, et enne te siit välja ei tule, kui olete kokku leppinud. Nüüd käib kuude kaupa vaidlus tühiasjade üle.
Lugedes Kersti Kaljulaid mõtteavaldusi on mul tunne, et ka tal on sama mure . Äkki temast saabki Kõrbojale Perenaine!
Presidendil polevat võimu? Peaasi, et oleks tahe, küll siis ka mõju ja võimu jätkub.
Kas teatri juhtimine on riigi juhtimisest väga erinev?
Teatri juhtimine on kunst. Teatri juhtimise kõrgeima hinnangu sain mina siis, kui olin olnud pool aastat Ugala kunstiline juht. Ugalas oli välja tulnud kaks esietendust, Kaarin Raidi „Juudit” ja Viljo Saldre lavastatud „Kass, kes kõndis omapead”. Oli esietenduspidu minu kabinetis ja tunnustatud näitleja Laine Vaga küsis minu käest, et seltsimees Allik, mina ei saa aru, mida teie siin majas teete.
See, et ma olin suutnud pool aastat teatriprotsessi normaalselt suunata selles mõttes, et lavastajad töötasid, etendusi mängiti, publik käis teatris ja teati, mis järgmisel poolaastal plaanis on ja kellel millised osad tulemas… Minu jaoks oli see suurim kiitus, mis ma kuulnud olen selles rollis.
Mõtlesid sa sellest nii ka siis, 1983. aastal?
Jah. Laine ka ei tulnud ju mind süüdistama, vaid ta oli ise hämmingus.
Mitu käiku sa ette mõtled, kui poliitikas miskit muuta tahad?
Mis minul enam, ma ei mõtlegi enam poliitikast. Aga ainult see saab olla edukas poliitik, kes näeb ette oma tegude tagajärgi, kellel on kogemust ja annet mitu käiku ette näha.
See inimene, kes teeb poliitikat nii, et ta ei näe ette oma tegude tagajärgi, teeb ainult halba. Intelligents ja rahva juhid peavad ette nägema oma sammude tagajärgi, sest nende käes on rahva saatus.
Selles oligi suur vaidlus laulva revolutsiooni ajal Rahvarinde ja Eesti Komitee vahel. Praegu nagu paistaks, et õigus oli fundamentalistidel. Eesti sai vabaks üsna kiirest ja ilma ühegi lasuta, tuli restitutsioon… Aga tegelikult oli Moskvas ju kõik lausa noa tera peal nagu nüüd võib paljude asjaosaliste mälestustest nüüd lugeda. Ja kellegi isiklik vaprus või alalhoidlikkus siin Eestis ei tähendanud mitte midagi
Juhus?
Miks ma sellest räägin? Sest mina esindasin seda poolt, kes püüdis võimalikke asju ette näha ja juhtida arengut mööda evolutsioonilist teed.
Tegelikult nii Venemaal kui ka siin kaldus asi aga päev-päevalt revolutsioonilisele teele. Algul lükati arengut sinna eestikomiteelaste poolt aga hiljem juba ka Savisaare poolt. Tavaliselt ja lausa reeglina lõpeb revolutsiooniline tee vere ja vägivallaga. See, et meil nii ei lõppenud, oli tõesti suur juhus ja ajalooline kingitus. Tõenäolisem tulemus ‒ ja seda ma väidan ka nüüd ‒, oli see, mida meie ja mina ette nägime.
Ja võib-olla on praegune Venemaa ning üha ilmsem maailmasõja oht tollaste vigade ja vähese ettenägelikkuse tulemus, evolutsiooniliselt teelt kõrvalekaldumise tulemus. Ja mitte ainult Venemaal tehtud vigade vaid ka USA-s ja Eestis tehtud vigade tulemus. Kui see nii läheb, siis võib juhtuda, et ei leidugi enam kedagi, kes tulevikus neile vigadele tähelepanu juhiksid… Poliitik peab oskama ette näha. Seda ei õpi, see sõltub enda kogemustest ja intuitsioonist.
Üks sinu kohta käiv legend on, et see partei, kuhu sina lähed, laguneb laiali
See ei vasta päris tõele. Mina tegin pärast NSVL lagunemist ettepaneku kompartei Eestis likvideerida, aga see ei läinud kongressil läbi ja ma tulin sealt lihtsalt ära. Siis astusin Koonderakonda, tänu millele olin neli aastat kultuuriminister ja ei kahetse seda. Kui Koonderakond võimult lahkus, siis meil oli kongress ja me üheskoos otsustasime ta laiali saata .Eks sellepärast, et see oli ikka väga „koond”, seal oli väga palju eri arvamusi Allikust Lippmaani ja võimul mitte olles, oli neid raske ühe mütsi all koos hoida. Ning eks ta oli ka Vähi personaalpartei aga tema läks poliitikast ära.
Nädal aega pärast seda, kui me panime Koonderakonna kinni, lagunes Laari valitsus ja tekkis uus, Kallase ja Savisaare valitsus 2002. Me siiamaani ütleme ja mõtleme Vähiga, et oleks seda ette näinud, siis me ei oleks Koonderakonda laiali saatnud
Siis kutsus Villu Reiljan mind Rahvaliitu. Rahvaliidus olemine lõppes sellega, et oli ettepanek Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraatlik erakond ühendada. Me kaotasime kongresil 40:60, ja ma tulin sealt ära. Rahvaliit on nüüd muutunud EKREks, eksisteerib edasi, kuigi tollastest tegijatest on seal alles vist ainult Arnold Rüütel. Mina pole neid erakondi kinni pannud, aga olen ette näinud nende loomulikku arengut. Sotse ei jõu ma kindlasti kinni panna, sellel parteil on liiga pikk ajalugu ja mis kõige tähtsam – selge ideoloogia
Jah, sotside kaks halli kardinali, õde-venda Lauristin ja Allik…
Esiteks me ei ole Marjuga kuidagi ühtemoodi ja tihti ka mõtleme erinevalt. Teiseks Jevgeni Ossinovski on niivõrd arukas ja kõva käega juht, et ta ei vaja nõuandeid. Ta otsustab ise.
Jaak Allik, mis asi see on, mis inimesi hoiab poliitikas kinni? Mis puudub Siim Kallasel, et ta laseb ennast päevast päeva torkida?
Arvan, et seda võib küsida ka Hillary Clintoni või Edgar Savisaare kohta. Ma arvan muide, et see pole võimuiha vaid soov olla oluline.
Ikkagi, mis see on?
Ilmselt lähtub see tundest , et kui oled kogu elu olnud positsioonil, kus sinust on midagi sõltunud riiklikus, ühiskondlikus elus, siis sa oled harjunud, et sinu sõna midagi maksab. Et sa lihtsalt ei lobise, lihtsalt ei loe loenguid, ei kirjuta artikleid… Ja sa ei taha sellest positsioonist loobuda. Inimene ei oska enam selleta elada.
Aga see on muidugi inimeseti erinev. Siim kindlasti oskab ilma selleta elada, lihtsalt puhkusele jäämine ei ole talle nii traagiline. Aga Edgarile ei paku auesimehe positsioon mitte midagi. Olen seda aastate jooksul kõrvalt näinud, kuidas nii kõrgelt erru minna on psüühiliselt raske.
Eesti rahva poolt armastatud (See on siin iroonia. MM) Toomas Hendrik Ilves istus lennukisse ja sõitis kohe minema. See, mida meie peame rahulikuks eluks, on nende jaoks ilmselt sisutühi elu. Istu ja kirjuta mälestusi! Aga keda see rahuldab…
…. sa kirjutasid ja avaldasid.
Midagi peab inimene ju tegema. Ja ma ei ole olnud ka sellistel võimupositsioonidel. Aga ma olen korduvalt tundnud ja näinud seda, kuidas siis, kui sa enam ei ole keegi, sind enam ka ei tunta, muutud täiesti mitteoluliseks. Ja kui oled jälle kuskil tüüri juures, siis ilmuvad kunagised tuttavad taas välja.
Jube labane.
Muidugi on.
Sinu mitmekihilisest raamatust jäi mulle mulje, et sa veel hea meelega lavastaks teatris. Anlüüsi seda ka, miks?
No eks ikka ka seepärast et olla oluline. Iseendale, loodetavasti ka näitlejaile, usun et äkki ka publikule. Aga ehk on seegi pettekujutelm. Tegelikult nii vanad inimesed pole enam kellelegi olulised. Kõige vähem noortele teatrijuhtidele.
Parlament on vähima koormusega töökoht Eestis
Jaak Allik
Kui valimisseadust ei muudeta (Jaak Allik on praegu kehtiva valimisseaduse üks autoreid ‒ MM), siis poliitilise juhtimise tase langeb iga korraga üha katastroofilisemaks. Sest inimesed, kes võiksid olla otsustamise juures, ei taha enam otsustamise juurde minna. Ei taha minna, sest ei taha kaotada oma erialast kvalifikatsiooni ja sattuda ajakirjanduse lausmõnituste märklauaks
Õnneks ei kaitse uut valimiskorda enam mina üksi. Olari Koppel ja Ülle Madise jõudsid 2014.aastal esitatud Eesti Koostöö Koja ettepanekutes samale tulemusele, mida mina räägin juba 10 aastat. Eesti vajab sellist parlamenti, kus 2/3 või ka 3/4 ei oleks Toompeal alalisel tööl.
See tähendab seda, et kolmandik – fraktsioonide juhid ja komisjonide esimehed ‒ oleksid alalisel tööl. Kaks kolmandikku võiksid seda teha oma põhitöö kõrvalt. Seal oleksid korralikud ettevõtjad, korralikud juristid, korralikud teatrijuhid, korralikud teadlased… Nad käiksid koos kuus korda aastas nädala aega.
Rohkem seal tegelikult tööd ei ole. Mulle ei maksa rääkida, et Eesti parlamendis on palju tööd. See on kõige vähema tööga töökoht Eesti vabariigis päris kindlasti (102 tööpäeva aastas!). Uus korraldus välistaks selle, et parlamendis oleks elu- ja töökogemusteta seltskond.
Praegune valimisseadus ei ole enam jätkusuutlik. Algul oli kõik õige, et saaks tekkida erakonnad, et oleks erakonnademokraatia. Nüüd on vaja saavutada see, et sinna valitud inimesed ei oleks totaalses sõltuvuses erakonnast. Lisaks sellele muudatusele, et osa inimesi saaks olla oma põhitööl, võiks minna üle ka sellele, et pool parlamendi liikmeist on valitud parteinimekirjadega ja teine pool otsemandaadiga (nagu on Leedus, Gruusias jm.), aga see oleks muidugi veelgi põhimõttelisem reform
Jaak Allik
s.1946
teatrikriitik, lavastaja, teatrijuht, kultuuripoliitik
1977-1981 ENSV Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja
1981-1983 ajakiri „Teater.Muusika.Kino” peatoimetaja
1983-1988 ja 1991-1995 „Ugala” teatri kunstiline juht
1988 -ENSV Kultuurikomitee esimehe esimene asetäitja, minister
1995-1999 EV Kultuuriminister
2000-2001 Eesti Teatriliidu esimees
2001-2003 „Ugala” teatrijuht
2007-2009 SA Ugala Teater nõukogu esimees
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu, ja Eesti Vabariigi Riigikogu VIII, X ja XII kooseisu liige
SA Vene Teater nõukogu esimees
SA Eesti Teatri Festival nõukogu esimees
Eesti Teatriliidu juhatuse liige
Eesti Lavastajate Liidu liige
Eesti Teatriuurijate- ja kriitikute Ühenduse liige
Lavastusi:
Aleksandr Remez „Seda teed” 1982 Noorsooteater
Hans H.Luik „Tuled sa tagasi?” 1984 Ugala
David Lee Coburn „Džinnimäng” (koos Juhan Viidinguga) 1984 Ugala
Mihhail Šatrov „Nii me võidame” (koos Kalju Komissaroviga) 1986 Noorsooteater
Aleksander Gribojedov „Häda mõistuse pärast” 1987 Ugala
Margarete Garpe „Juliale” 1991 Ugala
Maya Simon”Peame elama mutikesed ehk Ellujäämise juhised vanale daamile” 1993 Ugala
Jaan Tätte „Ristumine peateega” 1999 Vene Teater
Eric-Emmanuel Schmitt „Enigma variatsioonid” 2002 Samaara Akadeemiline Draamateater
Alistair Beaton „Õnnetunne“ 2005 Ugala
Jaan Kross „Keisri hull” (koos Peeter Tammearuga) 2006 Ugala
Yasmina Reza „Tapatöö jumal” 2008 Kuressaare Linnateater ja 2011 teater Ilmarine
Vassili Sigarev „Valdetektor” 2010 Vana Baskini Teater
Edurad Vilde „Pisuhänd” 2014 teater Ilmarine
Artiklitekogumik „Menu hind on valu” (2004)
Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1985)
Valgetähe IV klassi teenetemärk (2002)