Inimkond peab asuma oma saasta koristama, muidu upume väljaheidetesse. Nii võtab akadeemik Jaak Aaviksoo kokku rohepöörde sisu. See nõuab aega ja raha, aga puu otsa tagasi inimkond minema ei pea.

Mitu päeva enne Jaak Aaviksooga kokku lepitud rohepöördeteemalist vestlust on mul tunne, nagu läheksin matemaatikaeksamile. Kusjuures olen isegi õppinud, aga tean, et ma midagi ei tea. Rahustan ennast, et kuule, mees, võta seda mitte nagu eksamit, vaid kui konsultatsiooni. Ütlen seda kõike ka Jaak Aaviksoole ja see ajab ta mõnusalt naerma.

Tunnistan, et Jaak Aaviksoo võiks olla väga hea õpetaja. Ta käitub kuidagi nii, et hirm rumal olla kaob ja uudishimu teada saada kasvab.

Rohepööre on mõeldud selleks, et hoida ära kliimakatastroofe. Oskate te ajaloos tagasi vaadates öelda, kui palju on inimesed mitmesuguste pöörete alguses osanud ette mõelda?

Ma ei tea. Olen natuke viimasel ajal uurinud, mis ajaloos juhtunud on. Maakera on lõplik ja seda ei pruugi jätkuda igavesti ja kõigile … Ehk esimene, kes sellele 200 aastat tagasi tähelepanu juhtis, oli Thomas Robert Malthus. Ta ütles, et toit saab otsa, kui me rahvastik kogu aeg kasvab.

Väga suurt mõju Malthuse öeldu ei omanud, välja arvatud Nõukogude Liidus, kus malthusianism neeti maapõhja. Öeldi, et sotsialism vabastab meid kõikidest probleemidest ja loodus tuleb allutada.

Eks ole olnud teisi hoiatajaid veel, aga ma arvan, et kõige suurem ärataja oli Rooma Klubi. Nende raport „Kasvu piirid”.

See ilmus läinud sajandi seitsmekümnendatel?

1972. aastal. „Kasvu piirid” pälvis väga suurt tähelepanu. Lugesin seda ka ise, kui ta tuli, aga selle rõhuasetus ei olnud see, et toit saab otsa, vaid et loodusvarad saavad otsa. Ehk siis nafta ja süsi ja raud – see, mida me kaevandame, saab otsa. Hoiatus oli, et me ei saa heaolu igavesti kasvatada. Seal raportis pöörati esimest korda tähelepanu ka looduskeskkonnale.

Ma usun, et see raport mõjutas inimesi. Arvan, et sellest ajast peale olen ka mina tajunud, et päris niimoodi edasi ei saa.

Paraku just alates seitsmekümnendatest on majandus, rikkus ja heaolu ning ressursside kasutamine kiiresti kasvanud. Inimesi on nüüd 8 miljardit ja kõik prognoosid ütlevad, et enne 11 miljardit juurdekasv ei peatu. Prognoos on, et üle 10 miljardi läheme, aga üle 11 ei lähe.

Ütlesite, et majandus ja ka heaolu on kasvanud …

… ja oleme üha rohkem energiat ammutanud, ja selle najal rikkamaks saanud. Aga on ka põhimõtteline erinevus: praegune mure ei ole mitte see, et ressursid saavad otsa, vaid et me upume oma väljaheidetesse. Saastesse. Rõhuasetus on muutunud – teaduslikult arusaadavaks ja seeläbi igati sisulisemaks ning väga tõsiseks. See mure ei lähe ära, nii nagu nafta ei saanud otsa.

Kliima soojenemine on tõsine teaduslikult tõestatud asi. Me peame kasvuhoonegaasidele mitte ainult piiri peale panema, vaid võimalusel ka nende kontsentratsiooni vähendama. See on tohutult kallis, aga me ei pääse sellest. Me peame õppima oma sodi ära koristama.

Enam ei tohi tapuaeda minna. Peab olema süsteem oma jäätmete koristamiseks. See on minu jaoks rohepöörde tegelik sisu. Aga muidugi kasutatakse rohepöörde mõistet ka palju laiemalt ja kohati ka meelevaldselt.

Mida te selle tapuaia all täpsemalt mõtlete?

See on ehk otse ja jämedalt öeldud, aga mulle meenuvad umbes saja aasta tagused debatid Eesti Vabariigis, kui oli teemaks kodude uuendamine ja sinna väljakäikude, peldikute ehitamine. Siis öeldigi, et head inimesed, me ei saa enam käia tapuaias. (Tapuaiaks nimetati aedasid, kus kasvatati humalat – MM.) Öeldi, et peame oma väljaheited kokku korjama ja nendega tsiviliseeritult ringi käima.

Kasvuhoonegaas on üks inimkonna väljaheide. Me oleme lasknud selle atmosfääri laiali ja peame nüüd käituma nii nagu sada aastat tagasi oli käimlatega. Ehitasime siis need õue, hiljem tõime majja, tegime WCd. Ja siis tulid veepuhastusjaamad. Nüüd on tsivilisatsiooni hingeõhu ja muu saastega samasugune lugu.

Jah kes ikka tahaks tagasi õue kükitama ja veel hommikul külmaga. Aga rohepöörde peamine mure inimestele on ju ikkagi see, et just nemad peavad selle kinni maksma. Ja selleks tuleb oma saavutatud heaolust, elustandardist loobuda. Energiahinnad tõusevad. See ongi rohepööre?

No siin me oleme. Eks see oli nii ka siis, kui käidi tapuaias. Küsiti samamoodi, kust ehitamiseks need lauad tulevad, kes selle kinni maksab. Seda ka küsiti, milleks. Nii et samad küsimused.

Minu arvates üks häda ongi selles, kui ma europabereid loen, siis seal kuludest ausalt ei räägita. Aga see maksabki palju. Ja me peame mõtlema, kuidas seda koristamise koormat jagada.

Siin olme inimesi natuke petnud. Jah, meil tuleb mitte üksnes saaste koristamisele tähelepanu pöörata, vaid selleks eelkõige raha anda. Teadlastele, inseneridele, ettevõtetele, ettevõtjatele, kes siis selle asjaga tegelevad. Koristamisega. Muutustega.

Tõsi on ka see, et rikkuse poole tormamine lähebki aeglasemaks. Aga ma pole seda meelt nagu mõned radikaalsemad inimesed on, et peame tarbimist tohutult piirama ja minema tagasi … kõik maamajadesse, elektrist üldse loobuma, autodest loobuma … Puu otsa tagasi inimkond ei lähe. Inimkond läheb edasi.

On väga valus teema arutada, kuhu see edasi viib.

Kümnele miljardile inimesele pole see edasiminek ilmselgelt jõukohane. Muidugi on see valus. Aga kui mõelda ja öelda nii, et hoiame oma rahvusliku rikkuse tasemelt 5 kuni 10 protsenti kokku … See on ju meile jõukohane? Suured katastroofid, sõdadest rääkimata, lähevad ju kallimaks, kui see saaste kokku korjamiseks ja vähendamiseks igal aastal pandud 5 protsenti.

Nii on. Ja kui vaja, siis me Eestis saame sellega ka hakkama. Samas, kui mõelda meie väiksusele ja sellele, et suurem saastamine toimud Aasias, mis siis meie pingutusest kasu on?

See on õige küsimus. Ma ka ütlen, et meil peaks olema valmisolek ja hea tahe, aga meil kindlasti ei tohiks olla lolli tahet. Et teeme selle, mis kästud, iga hinna eest lõpuni, ükskõik, mis juhtub.

Lahendus on ikkagi selles, et teeme ise paar sammu õiges suunas ja vaatame, mis teised teevad. Küllap nad teevad ka.

Samas, hindud ja aafriklased ütlevad meile: teie olete nafta põletamisega rikkaks saanud, atmosfäär on tossu täis, meie peame ka seda sodi hingama, ja nüüd te arvate, et me ei tohi üldse midagi teha. Jah, on raske seda mõista, aga veidi empaatiat peaks meil olema ka nende suhtes, kes elavad 10 või 100 korda kehvemini ja kes … no ma ei tea, ei tohi enam hagu põletada…

Viimane läheb kokku ühe minu mõttega, et meie, eestlased ju ka oleme alles nüüd jõudnud järje peale ja saanud näiteks lendama hakata. Sõna otseses ja kaudses mõttes. Ja nüüd peame selle võimaluse korraga käest andma. Või võetakse see meilt ära.

Nii on tõesti. Teine asi on see, et ka meist paljud küll lendavad, aga paljud ikka ei lenda. Ja maksma peame kõik. Mitte ainult need, kellel on tiivad, ei maksa, vaid ka need, kes alles tiibu kasvatavad. Siis muidugi on õigustatud küsimus, miks. Miks peame meie, kes me pole heaolust osa saanud, seda koormat kandma? Tundub, et see ongi rohepöörde raskeim väljakutse nii riikide vahel kui ka riikide sees.

Ma looduskeskkonna teemast ikka mõtlen. Seal on nii ju, et igale healegi mõttele on kohe olemas eelmist põhjani maha tegev vastumõte.

Ajaloost me teame ususõdasid, kus, natuke meelevaldselt väljendudes, ollakse nõus sõdima ja surema selle nimel, kas risti lüüakse vasakult paremale või paremalt vasakule. Ühel hetkel on see kõige tähtsam küsimus üldse. Ja tänapäeval pole niisugustest usukonfliktidest puudust.

Meil Eestis on see näide kõige asjakohasem just metsapoliitikaga seoses. On mindud nii leppimatuks, et ei oskagi midagi teha. Kuulamist ei ole, on ainult karjumine. Mis teha?

Mis teha?

Mõlemad pooled maalivad avalikes esinemistes tulevikust väga apokalüptilisi pilte. Kui te ei tee, nagu mina arvan, siis kukub kõik kokku. Hapnik saab otsa ja kõik taimed ja loomad surevad. Ja vastupidi – kui me majandada ei saa, siis jääme täiesti vaeseks ja sureme nälga.

Kõigepealt tuleb eksalteeritud apokalüptilistest piltidest loobuda. Küll me elame siin edasi ka 30, 50 ja 100 aasta pärast. See emotsionaalne komponent, millega tähelepanu tõmmatakse – hirmutamine –, sellest tuleks loobuda. Siin on muidugi ka ajakirjandusel väga suur roll. Et ei rõhutataks äärmusi, vaid otsitaks ühisosa. Ka vahendajad otsiksid seda, mitte vastandamist.

Sama on ju nii ka poliitikas?

On tunne, et võitja võtab kõik ja ei sestap ei otsitagi ühisosa. Opositsiooni ja koalitsiooni sõnakasutus on jõudnud punkti, kus väidetakse, et teine pool saadab Eesti rahva sõna otseses mõttes hukatusse.

Radikalismi sünnitajaks on… poliitikute nälg tähelepanu järele. Tähelepanu on nagu narkootikum. Alguses saad tähelepanu, kui küsid, et äkki oponent eksib. Järgmine kord tuleb öelda, et sa eksid, ja siis juba, et oled loll. Siis, et oled kaabakas. Verbaalsed narkootikumid lähevad aina kangemaks ja kangemaks. Ja jube raske on sealt n-ö nõela otsast ära saada, kui tasakaalustatud seisukoht ei pälvi enam mingit tähelepanu. Ei valijate ega ka laiema avalikkuse tähelepanu.

Tulles tagasi rohepöörde juurde, kestvuskaupu meil ammu ei tehta. Autot, mille isa pärandaks pojapojale.

Majanduse loomust ja inimese tarbimisahnust on käsu korras väga keeruline muuta. Samas kestvuskaupadele rõhumine on väga asjakohane. Asjade äraviskamine ei tohiks olla odav.

Kui iga asja hinna sisse läheks mitte ainult selle tootmine ja ülalpidamine, vaid ka utiliseerimine, taaskasutusse võtmine, siis näiteks ühepäevariiete hind kerkiks ebamõistlikult kõrgeks ja inimesed hakkaksid rohkem eelistama pikema kasutusega kaupu. See on taas see enda järelt koristamine, äravisatud asjade eest hoolitsemine. Kui see tuleb igaühel endal kinni maksta, siis mõeldaks, et äkki pole vajagi ära visata.

Aga tegijad?

Nemad ka näeksid, et kestvuskaupu on majanduslikult kasulikum toota. Räägime autodest, või ka riietest, vahet pole. Keegi toodab riideid ja ma tean, et need peavad vastu vaid ühe hooaja. Mis iganes põhjustel – tulevad õmblustest lahti või on tehtud moeharjal ja kõlbavadki ainult üheks hooajaks. Kui tean, et sellest kraamist lahtisaamine on kallis, siis ma ei lähe ka ostma. Kui tootja saab tagasisidet, et tarbija tahab pikemaajalisi kaupu, siis ta hakkab neid ju tegema. Tagumiku kaudu tuleb tarkus pähe ajada.

Mõtleme nii. Kampsun, mis peab vastu aasta, maksab 10 eurot, teine, mida saab kanda näiteks viis aastat, 100 eurot. Kui nüüd selle hinna sees oleks ka temast lahtisaamine, utiliseerimine või taaskasutusse võtmine, siis tuleks mõlema kauba hinnale näiteks 20 eurot juurde. Üks siis maksaks 120 ja teine 30. Just see mehhanism – taaskasutusse võtmise hind või nagu CO2 maks, saastetasu – on lahendus. Tõsi, see on kallis. Enda järelt koristamine võtabki aega ja raha.

Nagu juba jutuks oli, vajab rohepööre nutikaid lahendusi, teadlaste abi. On meil selliseid noori inimesi, kes tahaksid elus teadust teha? Professoriks saada, aga palga pärast jätavad selle asja katki.

Ega uudishimu maailmast kadunud ole. Lapsed sünnivad uudishimulikena edasi. Ma selles plaanis väga ei muretseks. Küllap on meil teadlasi, insenere ja tehnikuid ka saja aasta pärast.

Sõbrustagem ka oma üleaedsega

Maailm vajab kliimakriisi lahendamiseks üksmeelt. Olen mõelnud, et maailma on aegade jooksul ühendanud muusika. Bach, Mozart, Beatles, laulupidu, laulev revolutsioon … Mis see ühendav muusika praegu olla võiks?

Loodeti, et internet on see, mis meid ühendab: liidab maailma tarkuse kokku, saame üksteisega suhelda, saame üksteisest paremini aru. Tõde on ilmselt selline, et läksime hoopis oma kõlakodadesse, leidsime kõik üles ka kõige väiksemad huvigrupid ja radikaalid. Kõik leidsid endale üle ilma sõpru. Igaüks suhtleb nüüd omasugustega, taob oma trummi ja tõde. Sellest on tekkinud rohkem tüli kui tarku lahendusi.

Mingi rahvuslik ühtsustunne? Äkki ma mõtlen üle, aga tundub, et paljud meie huvigrupid tunnevad suuremat sümpaatiat mõttekaaslaste vastu Poolas ja Ameerikas või kus iganes, mitte ei sõbrusta üleaedsetega siin, Eestis.

Riik, rahvas ja kodukoht ühendab kohati vähem kui globaalsed huvid. Ökoloogiaprofessorid üle maailma tunnevad, et nemad ajavad õiget asja. Ja samas tundub, et naabermajas elav metsamees ajab valet asja. See on nüüd see, et kõik ilmalõhed on jõudnud Eestisse. Me ei saa enam jutule. Meid on miljon inimest, aga omavahel jutule ei saa. Sellepärast on raske. See teeb probleemide lahendamise keerulisemaks.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.