Dramaturg ja lavastaja Ivan Võrõpajev tuli Tallinna Vene Teatri kutsel. Andis siin mõned meistriklassid ja valmistas ette võimlikku uuslavastust. Meie räägime temaga, kaasaja ühe suurima näitekirjanikuga sellest, mis võiks maailma hukust päästa.

Meid on kord Ivan Võrõpajeviga tutvustatud ja isegi juttu oleme mõned sõnad vahetanud. Tõsi, tema seda muidugi ei mäleta. Oli 2015. aasta detsember, Peterburi suures draamateatris esietendus „Sõda ja rahu”, Alissa Freindlihh mängis selles dramatiseeringus muuseumi- ehk siis mälutöötajat. Mu sealsed noored sõbrad ütlesid, et sellele etendusele on võimatu pääseda. Vana sõber Oleg aga andis mulle oma kutse ja ise sisenes n-ö tutvuse kaudu, tuttavad piletöörid tema käest pääset ei küsinud. No ja siis ma seisin hiigelsuures saalis üsna nõutult, et kuidas seal endale tühjaks jäänud kohta leida. Oleg juhatas mu esimesse ritta, pani Ivan Võrõpajevi kõrvale istuma ja tutvustas meid. Vaatasime etendust ja vaheajal siis vahetasime muljeid. Kui olime kolm minutit vestelnud, märkasin, kuidas mu selja taga oli moodustunud järjekord inimestest, kes kõik tahtsid mu vestluskaaslase vaatevälja jõuda, teda puudutada ja mõni sõna vahetada. Tegin neile ruumi.

2022. aastal, kui Ivan Võrõpajevi näidendite mängimine Venemaal keelati, avaldati meedias fakt, mida ta ise ka varem ei teadnud: ta näidendeid mängiti Vene 45 suuremas teatris, lisaks lavastused väikestes teatrites.

Kui ootasin teid, mõtlesin kolmele tähtsale sõnale meie elus: ootamine, järjekord ja konveier. Saab nende sõnadega inimese elu ära kirjeldada?

Kas peate silmas seda, et elus tuleb sellest konstruktsioonist väljuda? Mina tahaksin, et minu elu oleks spontaanselt elus. Et ootused ei võtaks ära mu energiat ja jõudu. Parem on mitte midagi oodata, vaid elada hetkes – siin ja praegu. Et konveier ei teeks mu elu automaatseks.

Iga sündmus, mis juhtub, on unikaalne, ta ainult pealiskaudsel vaatlemisel on korduv. Isegi siis, kui me hommikul tõuseme ja läheme tehasesse tööle, teeme seal ühte ja sama tööd, teeme seda aastaid, saab see ikkagi olla iga kord uus…

Kas rutiiniga on võimalik harjuda?

Nii jah, sellega on harjunud enamus inimesi maailmas. Kahjuks nii elu ei muutu, sest skeem kordub. Me koosneme mälestustest. Mälestused minevikust – meie hirmud, meie kired, meie kompleksid, meie traumad – mõjutavad meie tänast elu. Oodata saab ainult seda, et midagi muutub, aga kuidas saab muutuda, kui tegu on konveieriga. Kui me tõesti tahame oma ellu muutusi, peame lõhkuma selle ringi, mille nimi on konveier.

Mis puutub järjekorda, siis see tähendab järgnevust: mina sinu järel, keegi minu järel ja siis keegi veel. Me mingis suunas seisame, meil on eesmärk. Järjekorral on alati eesmärk, seisame leivasabas, viinasabas… Aga kui kujutleda, et seal järjekorra lõpus ei ole midagi, mõelda, et eesmärk täitub nüüd kohe või mitte kunagi. Tulevik ju ei saabugi, sest ta on iga kord kusagil ees. Selleks, et me elu oleks täisväärtuslik, peab kõik juhtuma kohe, siis ei ole ka mingit järjekorda.

Kas elu on mäng või võitlus või miski kolmas?

Mäng ja võitlus on üks ja sama. Mäng on võitlus. Näiteks sport, poks, see on ju mäng, need kaks võistlevat inimest ei ole tülis, ei ole teinud teineteisele midagi halba selles mõttes, et keegi on kedagi solvanud – nad tulevad ringi publiku pärast. Ja võitlevad siis päriselt. Lausa valusalt.

Küsimus on enda sisemises suhtumises protsessi. Kui tulen ringi agressiivse ja vihasena selleks, et tappa oma partner, siis ma olen väga julmas, lammutavas mängus, mis lõhub ka mind ennast. Kui ma suhtun sellesse kui mängu, mis peaks looma rahulolutunnet neile, kes kaasa elavad, pealt vaatavad, siis mul pole põhjust vihata oma partnerit, rivaali. Samal ajal tuleb võidelda maksimaalselt, keskendunult, teha oma tegu tõsiselt.

Elada mängides ei tähenda elamist kergemeelselt. Väga hea vastuse annavad teie küsimusele antiiktragöödiad. Mäletate, kui Achilleus võitles Hektoriga. Achilleusele oli ennustatud, et ta hukkub. Ta teadis ja läks ikkagi võitlema ja võitles lõpuni. Ta teadis, et sureb, aga suri kaunilt.

Kuidas te iseloomustate praegust aega – aina kriisid ja sõjad?

Kas on olnud aegu, kui on olnud teisiti? Maailma ajalugu on sõdade ajalugu.

Kahjuks jah.

Inimeste ajalugu on sõdade ajalugu. Kas inimkond on võimeline lõpetama sõdimise? Arvan, et mitte, praegu mitte. Kas mingi osa inimkonnast sellel planeedil oskaks elada sõdimata? Jah, muidugi. Ma näiteks ei arva, et Baltimaad tahaksid sõda. Olen veendunud, et ei. Tragöödiaid läbi elanud inimesed tahavad rahu.

Ma ei mõtle, et ukrainlased tahavad sõda – ei, ka nemad tahavad elada rahus. Tahavad venelased sõda? Jah, me näeme seda. Näeme, et ka Hamas ja Taliban tahavad sõda ja mõned Aafrika riigid. Aga näiteks inimesed Californias ei taha… Inimesed on väga erinevad. Meie eesmärk on suurendada nende inimeste hulka, kes sõda ei taha.

Te teate hästi, mis sünnib Venemaal. Kas on võimalik, et seal miski muutub?

See, et tunnen Venemaad hästi, ei vasta enam tõele. Ma vaatan sama televisiooni mis teie. Ma pole Venemaal ammu olnud. Mu sõbrad venelased sõitsid Venemaalt ära, ma suhtlen nendega, aga nad elavad ka juba Euroopas.

Ma olen Venemaal süüdi mõistetud, mind karistati kaheksa aastaga koloonias. Nõnda, et seal elavad inimesed kardavad minuga suhelda.

Mis põhjus teie süüdimõistmiseks toodi?

Vene armee laimamise eest, on selline paragrahv. Kuna olen seal kurjategija, ei tohi sealsed minuga suhelda, see pole neile ohutu. Salakanalite kaudu me siiski sinna jäänud sõpradega suhtleme, aga mu suhted on ikkagi piiratud. Kuna olen etniline venelane, osaliselt juut, osaliselt venelane, siis muidugi on mul selle maaga mentaalne side.

Kui ma teaksin, mis teha, et lõpetada see sõda, siis läheksin Brüsselisse ja NATOsse ja selgitaksin, mida teha. Ma kahjuks ei tea.

Ainus, mida võin öelda, et mis tahes maa on ennekõike läbielatud aastad – mentaalsed aastad, psühholoogilised aastad, selline konstruktsioon. Vene konstruktsioon on tuhandeid aastaid püsinud hirmul ja võltskiitusel. Me hirmutame sind, aga sunnime uhkustama, et elame sellises suures võitmatus impeeriumis. See on mehhanism, milles elab suurem osa Venemaa inimestest. Nad sünnivad selle teadmisega, nad ei näe midagi muud. Kümmekond aastat näilist vabadust 1990ndate algusest kuni 2000ndete alguseni on nii lühike aeg ajaloo jaoks, et see ei tähenda suure rahva jaoks midagi. Selleks, et muuta ajaloo käiku, tuleb läbida vähemalt 50–60 aastat. Väljapääs võib-olla oleks selles, et lõhkuda see kood, see süsteem, mis püsib hirmul ja valeuhkusel. Kuidas seda teha, ma ei tea.

Te erinevaid näidendeid mängiti Venemaal väga paljudes teatrites. Kas oskate täpsemalt öelda?

Viiekümnes teatris mängiti enne seda, kui nad ära keelati. Ma seda varem ei teadnudki, aga siis lugesin ise ka ajakirjandusest.

Kuidas niisugune keelamine ometi võimalik on?

Seda tehakse ühe päevaga. Masinavärk töötab. Üks kõne, üks kiri ja allutakse. Aga põhjus oli, et toetan Ukrainat, olin selle avalikkuses välja öelnud ja selline väljaütlemine Venemaal on kuritegelik. Ühe päevaga korjati ära kõik mu raamatud raamatukogudest, fondidest ja õppeprogrammides keelati neid kasutada. Koolides, ülikoolides… Ma ei olnud selle üle üllatunud, ma ei elanud seda üle. See on totalitaarne masin, režiim, muidugi nad keelavad. Samamoodi keelati näiteks Saksamaal omal ajal kirjanik Erich Maria Remarque ja tema teosed, paljud teised saksa kultuuritegelased. Iraanis on selliseid keelatuid, Hiinas, kõikjal tegutsetakse ühe ja sama skeemi järgi.

Kuidas te leiate või valite teemasid oma uutele näidenditele?

Ma sõitsin Venemaalt ära 2014. aastal, nii et viimased 10 aastat olen töötanud Euroopas. Ma pean ennast ikkagi Euroopa dramaturgiks. Minu näidendeid mängitakse Euroopas, ka Ameerikas, Inglismaal…

Mul oli väga raske kirjutada, kui algas Vene-Ukraina täiemahuline sõda. See oli minu jaoks šokk. Tõsine šokk, et mida teeb minu rahvas, minu maa. Kui sõda algas, siis mu näidendeid mängiti 35 Ukraina teatris. Nelja näidendit mängiti Kiievis, ma olin üks enimlavastatud autor Ukrainas.

Minu jaoks ei ole Ukraina lihtsalt üks maa, vaid on lähedane maa. Mul on lähedased sõbrad Kiievis, ma käisin Ukrainas tihti, mul olid seal üliõpilased. Ma armastan seda kultuuri ja korraga selline tragöödia.

Ma aasta aega ei suutnud midagi kirjutada. Ainult aitasin, tegelesin põgenikega. Samas ma olen ikkagi dramaturg. Nüüd mul on fond, mis aitab Ukraina näitlejatest põgenikke. Saan juba ka kirjutada. Valmis on uus näidend „Mahamaya Electronic Devices”

Kas teatrit on vaja sõja ajal?

Teatrit on vaja igal ajal. Teatri roll on näidata, näidata inimestele nende vastastikuse mõju seoseid ja mehhanisme. Milline on agressiivsuse mehaanika, vale mehaanika, milline on tõe mehhanism, armukadeduse mehhanism… Kokkuvõttes näidatakse teatris teie enda elu mehaanikat. Te vaatate seda ohutult, keegi ei küsi teilt, kes te olete, mis teie nimi on. Istute pimedas saalis ja vaatate lavale, kus on valgus. Te jälgite ja saate aru, et see, mis sünnib, on teist endast, saate ennast ohutult analüüsida. Teater on arengu instituut.

Teatrit saab võrrelda psühholoogiga, kes teie ette laotab teie elu. Te räägite temaga, jõuate oma traumadeni. Psühholoog aitab teil need endast välja tõsta, näitab seda traumat teile. Kui see on teist väljas, siis pole ta enam teie trauma. See töötab, te vabanete… Nii on ka teatriga – vaatate ja vabanete. Teater on teraapia.

Mul on tunne…

…jah, muidugi on teater ka kunst, ilu, kasulikud emotsioonid, katarsis.

Aga kirik?

Ma suhtun suure austusega usklikesse inimestesse. Kuid minu jaoks on kirik natuke vananenud mehhanism. Kirik täitis varem omale pandud ülesandeid, mille hulka kuulusid ka haridus, isegi teadus, psühholoogia, aga praegu saab kõike seda teistest institutsioonides ja täiuslikumalt.

Muidugi on ka sakraalne instrument, vaimne praktika, aga selleks sellist üüratud institutsiooni nagu kirik minu arvates pole väga vaja. Pean siin rõhutame, et kõnelen ainult enda nimel. Mulle pole kirikut vaja.

Te elate Varssavis, sõjale väga lähedal. Kas te ei ole mõelnud, et peaks koos perega, naise ja lastega sealt kuhugi turvalisemasse kohta kolima?

Ma olen Poola kodanik. See maa on saanud minu koduks. See on maa, mis mind päästis rasketes olukordades. Ma väga armastan Poolat, seda kultuuri, oma sõpru. Ma hakkan vajadusel seda maad kaitsma. Olen radikaalselt meelestatud ja kaitsen oma maad iga hinna eest.

Mis keeles te kirjutate?

Suudan kirjutada ainult vene keeles. Kõnelen vabalt muidugi poola keelt, ma juba aastaid pean poola keeles loenguid. Kirjutada aga saan vaid vene keeles, sest ma ei kuule muus keeles fraase. Vene keeles ma näen lausete ja fraaside konstruktsiooni. Poola keelde tõlgin oma näidendid ise.

Mul on tõlkijatega vedanud. Lavastan oma näidendit Londonis ja see kõlab seal inglise keeles isegi paremini kui vene keeles.

Kui te kirjutate, kas te siis ei tee midagi muud?

Ma sellist luksust tahaksin muidugi väga, aga see hetkel ei ole võimalik. Töötan 24 tundi ööpäevas. Lavastan, produtseerin, tegelen oma fondidega.

Ma ei võtnud seda koormat endale ise kanda. Mul ei olnud valikut. Muidugi filosoofiliselt saab öelda, et valikud on inimesel alati, aga algas sõda ja põgenike fondi tegemiseks pöörduti minu poole. Oli vaja aidata. See on vabatahtlik töö, selle tegevuse eest mulle ei maksta. Järelikult selleks, et peret toita, on vaja muud tööd – kirjutada, lavastada, loenguid pidada…

Kas armastus päästab maailma?

See on hea küsimus, aga ka väga ohtlik, sest kõlab romantiliselt. Väga lihtne on muutuda banaalseks, sentimentaalseks, ilu ja armastus… Dostojevski ka kirjutas, et ilu päästab maailma ja samas mängis maha oma naise ehted, oli õudne inimene. Armastus muidugi on ainus, mis võib maailma päästa. Muud võimalust ei ole. Aga kuidas seda öelda nii, et see ei kõlaks magedalt romantiliselt?

Ütlesite, et te töötate palju. Armastate te oma tööd?

See on tähtis. On vastus ka eelmisele küsimusele: tuleb püüda armastada seda, mida teed. Isegi kui teed seda, mida ei taha, püüa seda armastada. Siis selle teo kvaliteet saab olema teine. Ja see muudab maailma.

Milline kunstidest on kõige jumalikum?

Muidugi on kõik kunstid head, aga kuna ma olen dramaturg, siis ütlen, et see on parim.

Kuidas toime tulla valu ja murega nii, et ennast ära ei kaotaks?

See on nüüd küll küsimus Dalai-laamale, Tiibeti õpetajatele, vaimsetele õpetajatele, ema Theresale…

... ja vägevale dramaturgile.

Mul on kuhi valusid, aga kuidas nendega toime tulla? Kui ma teaksin, kuidas. Tuleb püüda liikuda sisemise valguse poole. Mitte lubada tumedatel jõududel ennast kiskuda tumedale poolele.

Samasugune situatsioon on Putiniga. Inimesed Euroopas ärkavad vihates Putinit. Vaatavad uudiseid ja vihkavad Putinit, lähevad magama vihates. See on vihkamine, seda tuleks märgata. Just seda Putin tahab. Ta mürgitab meie kõigi elu.

Kes olen mina, et vastata teile, aga on neuroloog ja psühhiaater Viktor Frankl, kes elas üle Auschwitzi koonduslaageri jubeduse ja sai suureks, tõusis inimhinge kõrgemale astmele. Sinnapoole me peame vaatama, sellised eeskujud võiksid aidata. Nad annavad elu. Inimesed, kes oskavad olla üle košmaaridest, nad ei eraldu, ei sulge silmi mitte mingil juhul. Isegi kui sa oled sõjas, oled sõdur, ole vaimu poolel. Tähtis on alla joonida, et kerge on öelda, kuidas peaks käituma. Mina ei ole eeskuju, aga ma püüan.

Eraldi

Võrõpajevi tõlkimise teeb kergeks tema mõttetäpsus

Tiit Alte, tõlkija*

Võrõpajev on meie aja tippdramaturg. Tema näidendite tõlkimise kergus on võrdne nende tõlkimise raskusega. Mis valmistab raskusi? Eelkõige see, et tema näidendite tekstides on oma atmosfäär. Ja see atmosfäär ei tohiks tõlkes kaduma minna. Selle säilitamiseks tuleb valida hoolikalt sõnu ja tegelaste kõnemaneeri mitte muuta. Ja siin hakkab mängima eesti ja vene keele erinevus. Meie ei kasuta oma keelt nii nagu venelased. Mis teeb siis Võrõpajevi tõlkimise võimalikuks – see, et tema mõte on väga täpne ja sa saad aru, mida tema tegelased parasjagu tunnevad ja edastada tahavad. Seda mõistes on kerge leida analooge eesti keelest.

Mõtte täpsus ongi see, mis teeb tema näidendite tõlkimise kergeks. Ja muidugi aitab kaasa see, et Võrõpajevi näidendid on sügavad, pakuvad uusi vaateviise, on erakordselt lavalised, see teeb tõlkimise huvitavaks. Ja olles ise huvitatud, on töötada kerge ja hea – nagu ütleb tõe rääkimise kohta Ješua Bulgakovi romaanist „Meister ja Margarita”.

Eraldi võiks mainida veel seda, et Võrõpajevi tõlkimisel, ei tohi lasta intuitsioonil uinuda. Eriti kui on tegemist nn vägisõnadega. Vene keeles on nende kaal hoopis teistsugune kui eesti keeles. Seal on need tihtipeale ase- ja sidesõnadeks muutunud. Aga kui eestlane ropendama hakkab, siis peab olema miski ta tasakaalust välja viinud. Ja nõnda tulebki intuitsiooni põhjal ära tunda, missugust vägisõna eestlane antud olukorras tarvitaks. Igaks juhuks lisan, et Võrõpajev ei tarvita roppusi kunagi publiku šokeerimiseks, neil on alati oma kunstiline kaal.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Võrõpajevi iga uue näidendi tõlkimine on põnev seiklus, mida hingevärinal oodata. See seiklus lõpeb ja kõne hakkab elama ikkagi alles laval.

*Tiit Alte on eesti keelde tõlkinud neli Ivan Võrõpjevi näidendit: „Joobnud”, „Dehli tants”, „Iraani konverents” ja „Ufo”. Kõigi nelja lavastaja on Lembit Peterson.

Elukäik/

Ivan Võrõpajev

Näitekirjanik, stsenarist, teatri- ja filmilavastaja.

Sündinud 3. augustil 1974 Venemaal Irkutskis.

2014. aastast elab Poolas.

Võrõpajevit loetakse hetkel maailma kümne juhtiva näitekirjaniku hulka.

Tema näidendeid mängitakse kogu maailmas.

Venemaal on Võrõpajevi näidendid keelatud, sest ta võttis sõna Ukraina sõja vastu.

Eestis on lavastatud Ivan Võrõpajevi näidendeid „Illusioonid”, „Päikesetriip”, „Joobnud”, „Dehli tants” ja „Iraani konverentsi”. Suvelavastsena on tänavu tulekul „Ufo”.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet. Tiit Alte pilt, Viio Aitsam.