Süda, kuis sa ruttu tõused

kuumalt rinnus tuksuma,

kui su nime suhu võtan,

püha Eesti – isamaa!*

Kuulutasin me riigi sünnipäeva eel toimetuses rõõmsalt, et mõtlen utoopiast nimega parem maailm. Mõtlesin oma paarikümne aasta tagusele ideele luua Eestisse inimese kaitseala. Isegi koht oli toona selge: see ala pidanuks olema Vilsandil, sealsamas, kust sai kunagi alguse Eesti looduskaitse. Mul, ja nii see on enamasti, ei ole meeles sigadus või sigadused, mis mind sellisele mõttele juhatasid. Vaat sulle siis utopisti.

Nüüd on mõtete impotents meil ja mujal muutunud globaalseks. Eesti Vabariigis nõndasamuti. Igal pool, aga see ei lohuta. Kordused on mõjusad teatris ja kunstilises filmis, aga sealgi on nende mõjumiseks vaja miskit edasiminekut. Aga maailm tammub paigal.

Nõnda et see lootus ja usk, mis mul kunagi oli – et vähemalt oma riigis saame asju sedaviisi sättida, et kõigil oleks hingamiseks ruumi ja õhku –, on nüüd selle raketi sees, millega me ennast kurjuse eest kaitsta saame.

Selline maailm, kus riigid on kaitsealad, ja seal inimilma lageraiet ei tehta, on unistus. Piibellik olukord enne pattu langemist ei kordu.

Sinu rinnal olen hingand …

Muidugi usun ma kõigele vaatamata ikka veel, et armastus on kõige all. Paradoks on selles, et vaatamata pandeemiatele ja sõdadele on meid ikkagi maakeral liiga palju. Inimesed hukkuvad ja elavad kannatades. Milline oleks väljapääs? Leiduks utoopiagi…

Loen jupphaaval raamatut „Planeedi pärijad. Väljasuremise ajastu lokkav loodus”. Tulen ajast, kus inimene oli kuulutatud looduse krooniks. Nõukogude Liidus pandi jõgesid tagurpidi jooksma ning ehitati raudteed läbi Siberi soode ja rabade. See aeg kestis, kui läksin Saaremaale metsavahiks ja esimene asi, mille vana metsavaht Suitsu Lembit mulle selgeks õpetas koos teise vana metsavahi Koerti Heimariga, oli see, et sina, poiss, ei ole ühegi puu langetaja. Puu ise ütleb sulle, kuhu ta langeda tahab. „Pea seda meeles!”

No vanamehed – ilmselt olen ma praegu neist vanem – õpetasid mind puu alt taevasse vaatama. Ja metsas, mis ju võrreldav maailmaga alati, oma jalge ette ning ümberringi vaatama ka.

Vana Artur – saime temalt esimese kassipoja –, kelle suure ahju pealne oli kirvevarsi täis, ei andnud mulle ühtegi. Andis hoopis kirvevarrepaku ning mul tuli endale vars valmis raiuda ja voolida. Art õpetas ja hiljem näitas metsas ka seda, millisest puust saab korraliku vikati löe. Lambavihtu õpetas tegema talveks.

Küsin endalt, miks ma seda nüüd kirjutan, riigil on sünnipäev ja pidin kirjutama utoopiast. Sellise vaheüldistuse saan muidugi teha, et siis oli ka palju jampsi ümberringi. Kõigele lisaks valvasid meid saarel võõrvõimu piirivalvurid ja Karujärvel oli raketibaas.

Mul on selgelt meeles, kuidas oma tollase naisega mööda kruusateed armeeasulasse Dejevosse kõndisime: seal oli hästivarustatud pood, mis kuulus mingile Vene sõjaväeringkonnale. Ja siis ühekorraga oli kruusatee täis viinamäetigusid. Aitasime neid autorataste eest teeäärsesse metsa. Poodi me sellel päeval vist ei jõudnudki.

„Planeedi pärijate” autor Cris. D.Moor on evolutsioonibioloog ja ökoloog. Ta ütleb, et inimene tekkis evolutsiooni ja loodusliku valiku teel. „Just evolutsioon ei lase meil leppida teadmisega, et inimene on vaid osa loodusmaailmast.” See autor on ameeriklane, mina eestlane. Ta ei ole indiaanlane, ma vist mingil moel olen. Mu meelest – nojah, seda on täheldanud ka minust targemad – on vanadel indiaanlastel ja eestlastel miskit ühist. See on usk, et kogu ümbritsev loodus on elus. Ma kõnelen kivide ja surnud puudega ka hea meelega. Peenemalt öeldakse selle kohta animism. See geneetiline põlvest põlve kandunud teadmine tuleb ehk meil ka linnastunutena kergemini meelde. Ja kui meelde tuleb, siis on lootust globaalses hulluses ellu jääda…?

Chris. D. Moor oma raamatus muidugi ütleb, et me loodust hävitades hävitame iseenda ja tuhande aasta pärast võivad inimesed olla väljasurnud liik nagu mammutid. Planeet sellepärast ei sure.

Oh ei jõua iial öelda…

Poliitik Riina Solman – ta on praegu Eesti kõige kõrgema reitinguga partei aseesimees – ütles ühes automaksuga seotud, taas debatiks nimetatud meelahutussaates, et lasterikkad pered kasvatavad üles pooled Eesti lapsed (riigi – MM) tuleviku tarbeks. Vaat sulle siis animism ja looduse kroon, lapsi teeme riigi tarbeks. No aus ülestunnistus igatahes.

Ma tean küll, et see lause on kontekstist välja kistud ja seega ei peaks seda võimendama. Aga see personaalse riigi jutt ju ka sinnakanti kaldub, et riik ja inimesed on tarbimissuhetes. Kurgid sulle, raha mulle, sulle-mulle, sulle-mulle. See, kuidas endale kiiresti torumees appi saada, sõltub ikka tutvusest ja ehk ka rahakoti paksusest.

Ma oma kohtumistest ja suhtlusest tean, et me noored on targad, et just nemad päästavad maailma. Päästavad enda ja oma laste jaoks. Kas ka riigi tarbeks, selles kahtlen.

Vikerraadio mängis taustaks ja jäin kuulama. Noor hääl rääkis pisut kantseliitlikult küll, aga siiski huvitavalt teemal, et koolis tuleks õpetada kriitilist mõtlemist. Äkki ongi millalgi vahepeal ära unustatud, et koolis õpetatakse lapsed mõtlema. Et see ongi kooli ja õpetajate üllas eesmärk. Et kui mõelda oskad, siis ei ole põhjust lahterdada, kas mõtled kriitiliselt või sinisilmselt või pragmaatiliselt. Kui oskad, siis valid, kuidas. Nüüd aga tuleb välja, et on veel üks mõtlemise erivorm – kriitiline. Ja siis lahmab see tore poiss, väitlusseltsi poiss ja programmijuht: „Miks mitte korraks siis rääkida, kumb oli parem, kas Mozart või Beethoven?”

Äkki see mõjub ainult mulle nii, aga kui me lapsed peavad kriitiliselt võrdlema maailma suurimaid heliloojaid selle asemel, et nende loomingust vaimustuda, siis jääb üle vaid appi karjuda.

Vana noorpõlvesõber Mart Pukk kirjutab hooldekodust arvamusloo, kus selline mõte: „Tänapäevane maailm kipub kummalisel kombel järjest rohkem kiiva kiskuma. Poliitika, majandus, haridus, kõik käituvad nagu joodikute seltskond, kes on juba parasjagu purjus, kuid ikka tahavad üksmeelselt peale võtta. Kultuur paistab olevat ainus, mis veel tervemõistuslikuks jäänud.”

Minu pisaraid sa näinud…

Lõksti tegid lõvide lõuad. Millal maailm ebatäiuslikuks sai? Ukraina sõda on kõige all või? Või milline sõda sõdade ajaloos? Kui minu mobiilioperaatorfirma, kus olen olnud vähemalt 20 aastat, mulle teatab, et tõstab kuumakset üle poole. Kas viskan telefoni minema? Vihastan firma peale? Süüdistan oma väikest riiki? Süüdistan Venemaad ja Putinit? Lõksti teevad lõvide lõuad.

Neelan sellegi maksutõusu alla ja elan edasi tarbeesemena. Teist Eestit ei ole.

Teist Eestit ei ole. Olen seda endale ikka korranud, ehk kolmkümmend aastat. Nüüd on ütlemine jäänud, aga sesse on tekkinud paras annus irooniat.

Leo Kunnas ütles „Esimeses stuudios“ endale iseloomulikul hääletoonil: „Meelekindlus pole muud kui kontrollitud või ületatud hirm.” Ja Mihhail Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast” on meeles: „ Kriitikute ja timukate peale ei tohi solvuda, nad teevad oma tööd.”

Sinu rüppe tahan heita…

Ma armastan sind, Eestimaa. Kuidagi see taju on, et kui poeesia pole asjade põhi, siis ratsionaalsus võidab. Ratsionaalsus aga imbub kollektiivsesse teadvusesse ja tapab inimlikkuse. Nõnda et meie pragmaatikud, lugege Juhan Liivi ja Lydia Koidulat. Siis ehk ei tapa kuiv arvestus kaastunnet. Pragmatismiga pragmatismi vastu, nii nagu meil praegu kombeks on, ei vii kuhugi. Või viib küll, viib liivakastivaidluse juurde – loll, ise oled. Viib selleni, et kõik hakkavad arvama, et rahu on võimalik saavutada üksnes suurema jõu abil. Täiuslikkusest rääkimata. Riik võiks ju oaas olla, aga selle soovi tagatoas sööb totalitarism endal kõhu täis.

Et vähegi leevendada oma kurbust untsu läinud utoopia pärast ja tänada neid, kes nii kaugele jõudsid lugemisega, kirjutan siia vendade Strugatskite tsitaadi nende teadusulmeromaanist „Väljsõit rohelisse”: „Õnne kõigile. Tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga!”

* Lydia Koidula luuletusest „Eesti muld ja Eesti süda”.