Räbal lugu. Sellele vaatamata, et tänaseks on ülegi põhjendatud, miks Tartu vanglasse Rootsi vangide toomine kehv mõte on, kardan, et siingi ei muutu avaliku arutelu käigus miskit. Inimene pole kaup, isegi, kui ta on kriminaal.
Tartus on ajakirja Akadeemia toimetus. Selle ajakirja peatoimetaja Toomas Kiho avaldas hiljuti oma luulekogu pealkirjaga „Pundinuiad”. See on matemaatikuharidusega humanitaari kriitika riigirumaluse aadressil. Näiteks on seal luuletus pealkirjaga „Emad”: „Keerake peesse maa, kus tuhandeid aastaid sünnitatud/ ja sadu hällide ees lauldud./ Keerake taskusse see maa./ Vedage kruusa, maaki, patttunnete kukkur kosub./ Aga üsad jäävad tühjaks./Iga koormaga vajuneb maa./ Ja mureneb tulevik//.
Ajulagedus
Mis tahes kriminaalide Eestisse sissetoomine, olgu Rootsist või kust iganes, on rumal mõte eos ja ei vajaks mingit arutelu. See oleks tulnud lõpetada ilma igasuguse debatita. Aeg on kallis vara, seda ei tasu lolluste üle arutlemise peale raisata. Seda, mille üle päriselt arutledes mõelda, peaks tänases maailmas olema küll ja küll. Meil muidugi – see meil läheb mulle enam korda kui mujal maailmas – on valitsevaks saanud kõike mõõta rahas. Küüniliselt kõlab just eestlaste kontekstis, et vangide turu hinnad Euroopas olevat kordades kõrgemad. Näed siis, meid ka siin jälle petetakse.
Jube oli kuulata ühes poliitika arutelusaates me arvamusruumi mõjutavate meeste kinnitamist, et ainus, mis vangide toomisega vale on, on see, mis meile nende vanglas pidamise eest makstakse. Läbivaks me väiksel maal on saanud mõõta eluväärtusi vaid rahas. Et kui vangide „pidamise” eest makstaks sada miljonit eurot, mitte 30, siis poleks midagi mõelda. Kurb, et see pole enam me riigis tendents vaid dogma. Raha on pead vallutanud. See ka, et olgu siis raha vähe või palju, ikka tuleb teda juurde saada.
Pikk plaan
Mõte majutada maailma kurjategijaid on pärit erakonnast Eesti 200, kus räägitakse pikast plaanist Eestile. Mõte on hea, ikka on pikka plaani vaja, aga kui pika plaani aluseks on raha, mitte inimene, siis pole sellel plaanil mingit mõtet. Selline plaan võib pikk olla, aga on lühinägelik.
Just nad kinnitasid oma valimisloosungi: „Uue põlvkonna Eesti”. Jälle mõttena ilus, aga kui sellelt põlvkonnalt seoses haridusreformidega tahetakse võtta võimalus õppida väikestes kodulähedastes koolides… Kutsekoole ka tuleb kinni panna, ikka raha pärast, ja sellegi niinimetatud reformi taga ei ole seega aade, vaid raha kokkuhoid.
Kuulake, mida räägib uut põlvkonda Kunstiakadeemias õpetav Ene-Liis Semper Postimehes Mart Normetile, kuidagi nii see kõlas, et maailm on täis asju, mis märgivad midagi, olemata miski. Ta, puutudes otseselt kokku uue põlvkonnaga, ütles, et neil tuleb õpetada päris asju võltsist eraldama. Pärisasjad on meil kindlasti loodus – mu jaoks meri eraldi – ja päris asi on näiteks oskus, teha midagi oma kätega. Uue põlvkonna loosung võiks olla: Laske lapsed õue, kuni see veel võimalik on.
Rahakeskseks muutunud päevapoliitikast on paraku saanud üks neist jalusolijaist, mis päris maailma moondades ei lase meil enam seda näha.
Käisin just vaatamas Tapa jaamas esietendunud lavastust „Süütu”. Seal teeb uus põlvkond teatrit. Teeb vägevalt valuga, vanu väärtusi hoida püüdes. Ma märkan muide head teatrit vaadates sellist tendentsi – Eesti teatris ka –, et uus põlvkond hakkab üles leidma 20. sajandi suuri, luuletajaid, kirjanikke, pärislaulude tegijad… Vaat see annab lootust.
On üsna selge, et uus põlvkond ei lase ennast orjastada, tahab olla vaba. Ehkki ka siin on teatud aga, sest mis on tegelikult korralik palk või palju räägitud kriisi ajal palk üldse, sissetulek üldse – üks orjastamise viise kindlasti. Kui kobised, kaotad töö, ja vaata siis ise, kuidas sa oma rohud ostetud saad, liisingud ja laenud teenindatud… Eetilised valikud on teema tänases teatris, aga ei ole poliitikas ja ärielus. Kirjutan seda ja mõtlen, et äkki loodan, et ehk ikka see ei ole veel nii lõplik.
Eestlane tahab ka vangi
Mul on üks vana noorem sõber. Ta on mind elus aidanud. Selline mees, kes otsib elu mõtet terve elu. Jumalat ka. Ja vaat see mees, viiekümne tuuris on ta, siis hiljaaegu rääkis mulle muudele anekdootidele ja mõistatustele lisaks, et et tuleks vist teha mõnele riigi tähtsale tapmisähvardus. Teha nii, et asi läheks suure kella külge ja ta pandaks pikaks ajaks vangi. Et saab seal süüa ja magada ja raamatuid lugeda. Ta praegu saab seda ka teha, aga selleks peab Soomes tööl käima, et endale niisugust luksust lubada, ja ta enam ei jaksa. Ise arvas mees, et on vaimukas.
Ma talle sedasama ütlesin, mis maailma kriminaalide Tartusse vedamise kohta, et see on rumal mõte. Tema küsis, et kas ei vääri siis arutlustki, mina vastasin jah. Ei hakanud talle, jumalamehele, meelde tuletama, et me ühine tuttav, ateistist kirjanik Ervin Õunapuu kirjutas juba 1998. aastal novelli „Õnnepäev”. Lugu on selline, et ema, kes koos pojaga prügikastidest süüa otsib, loeb ajalehest, et surmanuhtlus on ära kaotatud. Otsustatakse tappa viis inimest, et asi oleks kindel ning pääseks sooja kongi ja prii söögi peale mitmekümneks aastaks.
Päriselu eirav ja ainult rahanumbreid silme ees hoidev poliitik võib samamoodi oma pika plaaniga rappa minna.
Ilmus Maalehes.