Tõelised näitlejad on asendamatud

Jaan Tooming

 

Lembit Eelmäe oli kõigepealt EESTLANE. Rõhutatult Mulgimaa mees, mis kergelt piiras tema maailmavaadet. Ometi suutis ta näha avarapilguliselt meie maa olukorda ja tundis selle üle, mis nägi, südamevalu.

Näitlejana oli ta kordumatu just Eesti meeste osades. Kardan, et pole tulemas kunagi sarnast, ega pole ka tarvis. Tõelised näitlejad on ASENDAMATUD oma ande poolest. Ja Eelmäe oli asendamatu. Mõistuse poolest ta just ei hiilanud, kuid tal oli see-eest visa ja avar hing, vaist ning tõeline VÄGI.

Väe poolest võime Lembit Eelmäed ehk võrrelda ainult Kaarel Karmiga, meie napis teatriajaloos. Kui Karm oli tuleleek, siis Eelmäe oli vulkaanipurse. Pidev torm laval, mis pühkis minema kõik liigse ja segava.

Puhas VÄGI on hirmuäratav ja samal ajal ka vaatajale väge andev.

Ao Peep ütleb, et Eelmäe suurosa oli Breznev. Häbi on seda lugeda. Breznev oli Eelmäel osavalt parodeeritud estraad rumalast riigijuhist. Ja see ei jää teatrilukku, nagu ei jää paljust saja aasta pärast haisugi teatriloos, ehk ainult mõned märkmed siin ja seal ajakirjanduses.

Jüri Lumiste nimetab teda maafilosoofiks. Jah, seda ta oli, kuid see polnud kõige tähtsam. Muidugi oli kena kuulata tema mulgimurdelisi luuletusi, kuid eelkõige, ma ikka rõhutaks, oli Lembit EESTI näitleja, tõeline VÄEGA näitleja.

Lembitu kirjutatud näidendit “Oma saart otsimas” lavastades oli liigutav näha tema osatäitmist vana mehena, kes tunneb muret maaelu lagunemise pärast, ja kes lõpetab lõpuks elu enesetapuga. Praegune draamajuht Sven Karja ründas seda südamevaluga kirjutatud näidendit.

Mälestagem Lembit Eelmäed kõigepealt kui Suurt Näitlejat, kes Viimselpäeval seisab oma Looja ees ja ootab laskmist näitlejate Paradiisi, kus on juba meile kujuteldamatud näitemängud…

 

***

Alljärgnev kiri ja vastus sellele, ilmus vähem kui aasta tagasi 2. augustil Teatrikülgedel:

Zoja Mellov, Margus Mikomägi ja Lembit Eelmäe veel noored.

 

Tere, Lembit Eelmäe!

Näed, milline elu on. Sa oled juba 81-aastane ja mina käin 53ndat. Pean ennast ka juba tükk aastaid vanaks meheks, aga Sinuga võrreldes olin ja olen poisike.

Lugesin, et mängid nüüd kaasa oma Mulgimaa suvetükis. Mängid istudes, mängid taevast meest. Ma küll arvan, et see Vanapagan, Jürka, uus ja Põrgupõhjalt, kellena sa ennast kord suureks mängisid, oli suurem kui enamik, kes siin maa peal arvavad ennast taeva asju ajavat. Niisama Su Kauka jumal ja Kihnu Jõnn, need olid suured inimlikud mehed su kehastuses. Sina andsid neile meestele, ka Vanapaganale, oma mõõdu ja mina vaatasin ja tahtsin kasvada nende eespool nimetatute sarnaseks. No ma kasvan veel, muidu poleks mõtet.

Ma ei tea, kas Sa oled kuulnud, et teen siin Raplamaal oma kodukandi lehes peale muu ajakirjanikutöö ka Teatrikülgi. Ma kahjuks ei jõua sinna sinu Mulgimaale seda etendust vaatama, kus mängid. Aga näed, millise käigu ma välja mõtlesin. Siin mu mõte teeb hüppe, et elame ikka kummalisel ajal, rahutu ja huvitav on elu olnud ju ja on edasi.

On sul meeles üks me esinemine Vargamäel? Pääsusilmadega me siis tuuritasime mööda Eestit ja kusagilt kaugelt meid sinna Vargamäele laulma kutsuti. Nüüd juba pikka aega manalamees Kalju Langsepp siis jooksis meile taluväravas vastu ja hoiatas, et KGB lindistab kõik lood ja jutud. Mul on sellest õhtust meeles hoopis, see oli hiljem, pärast esinemist, kuidas te koos Järva-Madise kirikuõpetaja Vello Salumiga istusite pastoraadi suure laua taga, üks ühes, teine teises lauaotsas. Pannkooke sõime ja maasikamoosi. Juba siis ma mõtlesin sellest, kuidas sina olid seal lauas külaline, aga mõjusid peremehena.

Ma nüüd tulen mälestuste uitamiselt tagasi asja juurde. Mul on me ajalehes, Nädaline nimeks, kolleeg, agronoomist ajakirjanik Heino Laiapea, ta kodu on Viljandi kandis. Kui ma Mulgimaa taluetendusest kuulsin, siis kohe mõtlesin oma puhkusel oleva sõbra Heino ja sinu peale. Et äkki saate kokku ja Heino on siis postiljoni rollis.

Siis ma helistasingi Heinole ja palusin, et ta Su seal sinu kodukandis üles otsiks ja sinuga juttu teeks, elust ja teatrist.

Ta ütles, et see mõte talle meeldib. Ja siis arvas, et ma võiksin talle küsimused saata, mida ma sulle esitada tahan. See ajas mind naerma, et elu on teater. Et minu asemel tuleb su juurde hoopis teine mees ja ütleb, et tema on nüüd mina ja küsib nii nagu mina küsin. Mul on pikk habe, Heinol ei ole. Heino on agronoom, mina olen agronoomi poeg vaid…

Aga need küsimused ma selle pika sissejuhatuse peale nüüd ikka kirjutan ja siis Heino võtab su vastused diktofonile ja ükskord saab sellest lugu teatrilehes.

Mis teater on, Lembit? Miks teater on? Sa oled näinud palju erinevaid aegu ja poliitikaid, oskad sa öelda, kas riigikord üldse suudab kunsti kallutada, kui see ikka kunst on? Mis teeb heast näitlejast väga hea? Kas noorus on hukas? Kas teine reaalsus on olemas, taevas ja põrgu – pärast surma? Mida on sulle andnud su pikk teatritee? Mis Sul on praegu südamel – just nüüd, kui Heino Sult seda küsib?

Ma rohkem neid küsimusi siia ei kirjuta meelega. Tead ju ise, et me vist võiksime jutustada tunde ja küsida oleks mul kah palju rohkem. Ma tunnen me Heinot, ega ta Sinult omi asju küsimata ei jäta, sellepärast on mu süda rahul, peaasi, et ta Sind ära ei väsita ja ei tüüta.

Mul tuli praegu meelde üks vana pilt, kus me Sinuga koos peal – seisame Pühajärve ääres miskipärast, peaks selle üles otsima.

Ma ikka loodan, et elu meid kord taas ka silmast silma kokku viib.

Ole terve!

Mu viimase aja soov endale ja teistele on: paremat kui hea! Miskipärast, kui mõtlen Sinust, tuleb silme ette pilt mehest, kes paar tundi enne etendust, juba kostüümis, lavahorisondi taga tasakesi ringi kõnnib.

Tervita minu poolt Hertat ka, mis siis, et me ei ole suured tuttavad kunagi olnud elus. Laval aga… Tead, teater on ikka ime!

Margus Mikomägi

 

 

Eluline lugu kolme osalisega, maha mängitud Mulgimaal Holstres

Dramaturg ja kirjutaja Margus Mikomägi.

Kõigis peaosades – näitleja Lembit Eelmäe.

Kõrvalpeaosades (ajakirjanik, postiljon, fotograaf) – Heino Laiapea.

Kõik läks just nii, kuidas plaanisin, ja pareminigi veel. Heino Laiapea otsis vana näitleja Lembit Eelmäe üles, rääkis temaga, luges mu kirja ette, küsis ja võttis vastused linti.

Nüüd linti kuulates tundub, et Lembit Eelmäe oli esimesel hetkel natuke nõutu, et mis mäng see nüüd on. Kes on kes, ei olnud talle esimesel hetkel selge. Aga vana ümberkehastujana sai ta siis, kui Heino oli mu kirja esimese kolmandiku pisut kiirustades ette lugenud, mängust aru, köhatas ja muheles kuuldavalt. Kui kirja lugemine jõudis mälupildini KGB lindistamisest, tegi Lembit esimest korda suu lahti ja kinnitas: „ Jah, jah! Oli nii, jah.“. Ja pärast seda ei löönud ta verest välja, olid siis küsimused millised tahes, ta ei puigelnud, vaid mõtles.

**

Mis teater on, Lembit?

Üks võimalus elada seda elu, saada osa sellisest elust, mida reaalses elus ei ole. Seda saab mängida, ette kujutada, välja mõelda. See on ikkagi parem kui mitte midagi. Teatri kaudu saab ehk väga otseselt kujundada inimest ja tema mõtlemist – elu. Kui probleeme lavalt esitada südamest, realistlikult, hingest, siis seda võetakse vastu. Siis see läheb peale, nagu nüüd öeldakse. Teater on mäng. Me mängime elu ja ise usume. Mängime nii, et usume, et oleme ise selle elu sees.

Miks teater on?

Teater on inimesele vajalik, muidu teda poleks. Ta on üks väljendusvahend. Teater võib olla hariv, võib olla meelt lahutav. Ürgrahvad juba kujutasid ja mängisid läbi oma elu ja vajadusi.

(Heino siin katkestab Lembitu mõtteotsingu ja küsib.)

Kas teater aitab inimestel elada?

Teater pakub rahuldust neile, kes seda teevad… aga tal on ka suur emotsionaalne ja kasvatav mõju vaatajatele. Teater kujundab inimese hinge. Teater küsib, kuidas peaks olema, kuidas võiks olla ja räägib ka sellest, kuidas on tegelikult. Iga kord ei ole see ilupilt, on hoopis traagiline näiteks. Selleks on teater. Ta on väga paindlik elu kujutamise vorm.

Sa oled näinud palju erinevaid aegu ja poliitikaid. Oskad sa öelda, kas riigikord üldse suudab kunsti kallutada, kui see ikka kunst on?

Ega ta ei suuda. Ta käsutab. Käsutab niimoodi, et sa pead tegema ja väljendama ennast poliitika, võimu, süsteemi kasuks. Aga seesmiselt sa võid olla ja mõelda mis tahes. Autoritaarsete ja diktatuurirežiimide mured on need. Me ei pea minema väga palju aega tagasi, jõudmaks aega, kui olime just selles olukorras.

Muidugi on alati võimalus öelda kõike läbi lillede. Teatris saab ja sai seda teha, rääkida sellest, mida elus kõva häälega öelda ei tohtinud. Kes sai aru, see sai, kes ei saanud, see ei saanud ja mis sellest. Etendusi keelati, keelati mingeid lõike näidendites. Tsensuur tegutses vahel juba ette, nii-öelda igaks juhuks. Omal ajal pandi näitlejaid isegi vangi oma väljaütlemiste eest.

Mis teeb heast näitlejast väga hea näitleja?

Arvan, et väga hea näitleja on sündinud näitleja. Näitlejaks peab sündima. Hea näitleja võib omandada kõik näitekunsti nipid ja tehnika, aga mingi asi jääb puudu. Ürgne anne on neil inimestel, kes on sündinud näitlejaks. Neil vahel ei olegi vaja õppida, pole vaja suuri koole ja tehnikaid, neil on olemas see, mida ei saagi õppida – anne. Ta tuleb lavale ja on, teda on hea ja huvitav vaadata.

Kas selliste näitlejate puhul äkki laiskus võimust ei võta?

Ei ta võta, anne tahab ennast näidata, kui ta on. Võtame Herta Elviste, tema on sündinud näitleja. See mõjub ja mõjutab. Samasugune sündinud anne on Aarne Üksküla. Veel on/oli ürgse andega Evald Hermaküla. Neid on teatris, mõni rohkem mõni vähem, aga neid on alati olnud.

Teie ise ka?

Ei, mina enda kohta nii ei ütleks. Ma muidugi olen teatrikoolid läbi käinud, praktika on tohutu. 1951. aastal läksin ju teatrisse. 57 aastat, sellest 50 Vanemuises. Mina olen pidanud palju õppima. Minu näitleja olemises on, ma arvan, olnud tähtis see, et ma ei jää ükskõikseks.

Kui mulle peale vaatad, siis sarmi, seksapiilsust, imagot… ega mul seda ei ole. Aga ma olen püüdnud läbi elada, kaasa minna… Ma ei lähe kunagi tühjalt lavale, olen oma osa või osalise probleemid kohandanud iseendale. Ma kasutan oma emotsionaalset mälu, toetun sellele, mida ma elus olen läbi elanud, sellele, mis on mind puudutanud. Seda ma tahan teha ja see on ka õnnestunud. Ega ma oleks Vanapaganat saanud muidu mängida, ma ürgselt olin seal sees.

Mulle on inimesena tähtsad ausus, eetika, sotsiaalsed probleemid. Valskus ja vale on mulle vastuvõtmatud. Need omadused on mul küll kaasasündinud.

Kas noorus on hukas?

Ei ole hukas, ei ole. Noorus on natuke rumal ehk, mõtlematult käituv. Meil on andekad noored. Aga need, kes on hukas, kui seda sõna kasutada, paistavad silma. Ja siis see hukas olemine jõuab kuidagi kõigini. Noortel on kõigil eneseväljendusvajadus, eneseteostamise tahe. Siis aga kiputakse unustama, et eneseväljenduseks peab olema haridus, mingi eesmärk ja siht. Ja minnaksegi kergema vastupanu teed. Kõige koledam on tühja hingega purjus noor inimene – hängijad ja tðillijad – kes neid muidugi teab, kes teab, mis neis tegelikult on… Praegune vabadus annab ka minnalaskmisele hoogu, sellist aega pole ju kunagi olnud, ja siis joostaksegi nagu vasikakari.

Ei ole kõik lubatud, mis pole keelatud. Tarkust on tarvis. Sellist tarbimishullust pole ma ka oma elu jooksul varem näinud. Tarbime ja tarbime. Usun, et noored ühel hetkel hakkavad mõtlema sellele, oma juurtele ja minevikule. Eks alati on nii olnud – tarkus tuleb kasvades.

Kas teine reaalsus on olemas, taevas ja põrgu – pärast surma?

(Naerab.) See on aktuaalne ja raske küsimus, on iga inimese isiklik küsimus, millele ta sisimas ikka vastust otsib. Kui usub, siis on, kui ei usu, ei ole. Veel üteldakse, et parem igaks juhuks uskuda. Äkki ongi ja satun põrgu.

Mida on sulle andnud su pikk teatritee?

On andnud teadmisi ja mind harinud. Pean oma häbiks ütlema, et ma pole olnud suur lugeja, aga need materjalid, mida ma olen pidanud mängima, need on kindlasti mind harinud kirjanduse kui kunstliigi vallas. Kui ma midagi loen, siis olen kogu oma olemusega seal juures, igat lauset mõtlen nagu peaksin seda laval ütlema, rollis, selline lugemine võtab aega. Ma ei saa loetud diagonaalis, sisse elamata ja ette kujutamata, ma ei näe sellisel lugemisel ka mõtet.

Teater on andnud palju elukogemusi. Praktilist õpetust. Rahvaga suhtlemine kasvatab ja on mind ka kasvatanud. Ma pole vist loomult halb inimene, aga olen olnud natuke lihtsameelne ikka ja liig sinisilmne, liiga heatahtlik, natukene vanapaganlik, kui Tammsaare Vanapaganat silmas pidada.

Kas sa vahel inimestest ka ära tüdined, et tahaks olla üksi nagu Vanapagan?

Ei, ma ei tüdine inimestest. Nendega , kes ei sobi on muidugi halb ja raske koos olla. Üksi mulle meeldib olla vahel ja seda on vahel väga vaja, et mõtelda, kujutleda, oma näidendit ette kujutada, osa ette valmistada. Siis osa saab sinu sisse.

Päris üksi – ma ei tahaks üksi elada, ei, ei. See ei meeldiks mulle, see oleks mulle võõras.

Mis sul on praegu südamel, noh, just nüüd, kui Heino sult seda küsib?

Mis mul südamel on? Vaata, ma olen suure südamega inimene, ma arvan nii, kui kujundlikult mõelda. Mul on südamel inimeste ja inimkonna, maailma tulevik. Seda saab nimetada ka maailmavaluks, et mis maailmast saab. Esiplaanil ikka muidugi Eesti rahva elu ja olu tulevikus. Arvan, et meil tuleks sellele rohkem mõelda. Tuleb minevikku meeles pidada, sealt jõudu ammutada. Maailm on hullumeelne, on pöörane praegu.

Ma elan kõigele, mis sünnib, kaasa. Elan kaasa oma lastelastele, ikka mõtlen, mis neist saab. Tervis on südamel, mul on olnud tervisega kehvasti viimastel aastatel. Põlveoperatsioon, kunstliiges – need asjad ei lase mul ennast väljendada nii nagu ma tahaks.

Teater on ime?

Ikka tahaks näitemängu teha veel, mis siis, et olen nii vana, tahaks väga. Ma peast ei ole veel nii ära. (Naerab taas). Kui on mingi osa, mis mind seesmiselt puudutab, ma mängiksin ikka veel ja see aitaks elada.

Ma pean saama sisse oma etendusse, mõtlema kõik selleks kokku enne.

Teater on ime tõepoolest ja seda imet me saame teha. See ime peab sündima ka inimeses, inimese hinges, näitleja sees. Ime ei saa olla ainult väline ja kujundlik. Teatris on tuhat kunsti koos – kujutav kunst, kostüümikunst, valguskunst, grimmikunst, kirjandus, liikumine, muusika… Kuhu see ime siis pääseb.

LEMBIT EELMÄE, Vanemuise teatris aastast 1957

●Sündinud 26. september 1927, Holdres

●1951 lõpetas Eesti Riikliku Teatriinstituudi

●1951–1957 Pärnu Endla teatri näitleja

●Alates 1957 Vanemuise teatri draamanäitleja

●Esinenud estraadil, kirjutanud estraadipalu, luuletusi ja näidendeid

Näpuotsaga rolle varasemast

– Jürka – Anton Hansen Tammsaare, Osvald Tooming “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1976)

– Szczuka – Jerzy Andrzejewski, Jaan Tooming, Rein Heinsalu“Polonees 1945” (1976)

– Mogri Märt – August Kitzberg “Kauka jumal” (1977)

– Vargamäe Andres – Anton Hansen Tammsaare, Osvald Tooming “Tõde ja õigus” (1978)

– Telegin – Anton Tðehhov “Onu Vanja” (1980)

– Köster – Oskar Luts, Raivo Adlas “Suvi” (1984)

Praegused rollid Vanemuises:

– Melquiades – Toomas Hussar, Gabriel Garcia Marquez “Sada aastat…” (2006)

– Fredrick Blom – Ingmar Bergman “Lärmab ja veiderdab” (2007)