ˇ

 

Teatrikülgede aasta alguse küsimustele vastavad Eesti teatrite lavastajad.

 

1. Milline on te uusaastasoov Eesti teatrile? Miks just see?

2. Milline on lavastaja-, teatrimõte, mida võiks mõelda aasta alguses ja miks mitte kogu alanud aasta?

3. Milline on te järgmine lavastus? Miks just see?

 

Andres Noormets

1. Tihti räägitakse, et asjad või inimesed on sellepärast erilised, et nad on nii vanad või noored. Võib ju nii olla küll. Aga teatrist rääkides tundub ajamõõtme tähtsustamine kuidagi kummaline ja ebaoluline, sest sellesse kunstialasse on absoluutne ajalikkus sisse kirjutatud – tema tegelikku olemust saab kogeda ainult sündimise hetkel ja muul moel ei kunagi. Sellepärast soovin teatrile igavikpikka elus olemise hetke.

2. Ma tahan, et teatri keskmes on inimene. Mitte numbrid ja numbritevahelised suhted. Oluliste väärtuste numbriline kirjeldamine/numbriteks konverteerimine muudab kõik numbriteks ning paradoksaalsel moel tõeline väärtus kaob. Vabadus on väga oluline. Vabadus mitte takerduda vormidesse ja struktuuridesse. Vabadus, mis on tegutsemine. Vabadus egotsentrismist vabaneda ja realiseerida ümbritsevaid potentsiaale.

Mulle meeldib, kui inimesed on õnnelikud. Ma ei tea, kuidas teatrit peab tegema.

3. Järgmine töö/pooleliolev töö on Vampilovi “Hüvastijätt juunis”. See on lavakunstikooli lõpukursuse diplomitöö ja esietendused on Endla teatris jaanuarikuu keskel. Tekst on kirjutatud 1965 ja tegevus toimub ühes nõukogude ülikoolis keset õndsat nõukogude aega, aga lugu ise võiks sündida täna või homme: lapsepõlv/kool/ülikool saab läbi ja tuleb elama hakata/otsustama hakata/ise olema hakata. Suht sarnane olukord noorte näitlejate reaaleluga selle lavastuse tegemise/mängimise perioodil – võib olla, et sellepärast teemegi.

Jaanus Rohumaa

1. Et teatrirahvas hoiaks samamoodi kokku nagu siiani!

2. Teater ei peaks püüdma olla päevakajaline. Artaud´ kurjustas kunagi, et teater on muutumas labaseks kirjanduse ümberjutustamiseks. Nüüd on oht muutuda ajakirjanduse ümberjutustajaks. Jätkem endale privileeg ammutada etenduste ainet sügavatest kaevandustest!

3. Praegu ei tea veel.

Priit Pedajas

1. Teatrile häid ja meid erutavaid mõtteid. Küll siis on ka publikut!

2. Lavastajana õiget kõhutunnet! Mille muu järgi ma oskaks hinnata tänast aega. Teatri kunstilise juhina suuremat julgust noortele!

3. Teeme praegu Jane Bowles’i “Aiamaja”. Mõtlen ka üle pika aja jälle uue Kõivu peale.

Roman Baskin

1. ja 2. Rohkem professionaalsust… mida keegi selle all ka ei mõtleks… ja kui üldse ei mõista selle termini tähendust, siis tuleb veel mõelda ja seda mõtlemist soovingi terveks aastaks ja miks mitte ka kauemaks. Miks just seda? Sest see aitab paljudest hädadest üle…. sellistest, nagu vastutustundetus, empaatiapuudus, usaldamatus… primitivism…

3. Tubina ooper “Reigi õpetaja” Vanemuises … Aegajalt on põnev läbi muusikaliste väljendusvõimaluste materjale avada… Võimaldab kirge võimendada.

Urmas Lennuk

1. Soovin Eesti teatrile veel rohkem mõtlevat publikut. Kui on rohkem nõudlikumat vaatajat, küll siis leitakse ka rohkem motivatsiooni. Meelelahutus on tore küll, aga ka näitelajate sisu vajab täitmist.

2. Vaatepunkt on ikka ja alati nihutatav.

3. Sel suvel Vargamäel. “Vargamäe lapsed”. Olen ilmselt jõudnud oma elu ja mõtetega sinna punkti, kus kõik lapsemeelne ja lapsik inventuuri nõuab.

Kertu Moppel

1. Minu uusaastasoov Eesti teatrile oleks tulla välja automatismist ning sellega seotud mugavustsoonidest, sest hetkel tundub, et kakskümmend aastat tagasi sai see iseseisva Eesti teatrisüsteem käima lükatud, kuid keegi justkui pole vahepeal üksteisele otsa vaadanud ning küsinud, et milleks see kõik tegelikult vajalik on. Leian, et kõik meie, teatritegijad, peaksime enne tegema asumist läbi mõtlema, miks neid või teisi asju üldse teha. Praegu paistab välja liiga palju mugavusotsuseid ja oma rasva sees praadimist.

2. Lavastaja- ja teatrimõte: Alanud aastal olen mõelnud kõige rohkem teatri juurte ja tekkepõhjuste peale. Sest juured on tähtsad. Hetkel tundub, et teater on valdavalt siiski olme ja me oleme paljuski kaugenenud tema algsetest eesmärkidest. Ma ei tea, kuidas tegeleda “pühaga”, aga vähemalt ma mõtlen sellele edasi.

3. Lavastus: Veebruari alguses esietendub Rakvere teatris “Tähelaev”, kus mängib Anneli Rahkema. Lavastust mängitakse komplektis Kadri Noormetsa lavastusega “Siseturism”, kus mängib Peeter Rästas. “Tähelaeva” tahtsin teha, sest mulle meeldib Anneli. Antud juhul huvitab meid ka sama teema, milleks on eskapism.

 

Ingomar Vihmar

1. Eesti teatrile soovin uueks aastaks seda, mida endalegi – julgust tulla nähtavale kogu oma piiritu armastusega! See on ainus üritus, mis toob tõelist rahuldust ja rõõmu!

2. Kui kogu mateeria on illusioon, siis teater on illusiooni illusioon. Aga miinus ja miinus annavad kokku plussi, mistõttu järelikult teater on reaalsem kui päris reaalsus. Näiteks seda mõtet võiks mõelda, nii kaua kuni juhe kokku läheb.

3. Järgmine lavastus on Tartu Uues teatris. Martin Alguse “Zebra”. Teeme sama “Keskea rõõmude” trupiga. Teen sellepärast, et “Keskea rõõme” oli väga-väga hea teha. Tartu Uus teater meeldib. Tartu meeldib. Teater üldse meeldib. Proove teha õudselt meeldib. See, kuidas ja millest Martin kirjutab, meeldib. Jne…

Siim Maaten

1. Esimese hooga ei oska midagi soovida. Teater elab ja hingab. Teatritegijad on oma ihu, hinge ja tervisega asja kallal. Väga meeldib tõik, et mittetraditsiooniline teater on au sees (nõutud, oodatud ja vaadatud). Soovin, et… õnne soovin! Õnne ja “leiba”!

2. Mõte, millega iseennast lõbustan ja aju toonuses hoian, sündis Argentiina kunstniku Liliana Porteri teost “Wrinkle” vaadates: teater on nagu kortsud; meil pole neid võib-olla vaja, aga nad on ikkagi olemas.

3. Ma harjutan kirjutamist ja komponeerimist, et lõpuks kreutzwaldilikult oma “Põhja konn” kokku panna ning lavale seada. Sellega tahan tegelda ja jõudumööda ka tegelen.

Praegu olen ringi peale tegemas planeedile Maa. Helsingist Türki, Türgist Argentiinasse, päevake Brasiilias, kuus nädalat Belizes, nädalake Hawaiil ning nüüd juba kolm päeva Austraalias. Kaua ma siin olen, ei tea. Otsin võimalusi siin teatrit näha ja teha, seepärast just Melbourne saigi valitud. Siinne valik peaks olema mitmekesiseim Austraalias. Kui olen saanud oma toa koos lauaga, siis loodan kirjutada ka pikemaid mõtteid oma reisist.

Tiit Palu

1. Soovin positiivset uudishimu erinevate ideede ja väljendusvõimaluste suhtes. Suure kõrval on väike, minimalistliku kõrval barokk ja ooperi kõrval rokk. Heade kavatsustega tehtud teater on eesmärkides ühtne.

2. Üks kasutatud autode müüja ütles kunagi mulle: “Kurat, minu elu on palju hullem kui Hamletil!”. Kooliajast on hästi meeles Pedajase öeldu, et igas olukorras on mõtlemisest kasu. Kolmas väärt tähelepanek pärineb Itaalia näitekirjanikult Luigi Lunarilt: “Jumal õnnistagu kärpimist!”. Teatrit tehes on neist kolmest mõttest palju kasu.

3. Järgmiseks lavastuseks on Tšehhovi “Kajakas”, mängukohaks n-ö ülikooli vana kirik.

Jaan Tooming

1. ja 2. Teater on vahend, mitte eesmärk omaette. Vahend millegi väljendamiseks. Olgu see siis idee, kujund, maailmavaade või usk. Et tõesti oleks etendus veenev ja uudne, selleks peaks ka dramaturgi, lavastaja , näitlejate sisemaailm olema uus, mitte endist kopeeriv. Selleks tuleb palju tööd teha, koguda vaimselt rikastavat ja mõelda, mediteerida ja laskuda põhjatusse sügavikku, kus kaovad sõnad. Alles sõnatust põhjatust sügavikust võivad tõusta leegitsevad sõnad ja pildid, mis sütitavad ka kuulajat -vaatajat. Ja usku peab olema, usku sellesse, mida teed. Usku, et su tehtu aitab inimest, ärgitab ta mõtlema ja tundma uutmoodi. Aga selleks peab olema inimene rikas, rikas Vaimus. Ja seda süüvimist ja uute maailmade leidmist, usku ja Öeldamatu tabamist soovingi uueks aastaks teatriperele.

3. Oma plaanidest vana mees ei räägi. Kui midagi sünnib, siis sünnib.

Vallo Kirs

1. Rohkem üksmeelt kõige olulisemates asjades. Jõulud ja aastavahetus on seljataga. Võib-olla olen veel selles laines, aga eks me ole kõik. Puhkus on hea järelemõtlemisaeg.

Põhiasjad kipuvad argimöllus ununema. 15 eesti teatrit ei ole üksteisega konkureerivad ettevõtted, vaid üks organism, millel on üks eesmärk – hoida ja väärtustada eesti kultuuri.

 

2. Brecht “Vaseost” (lk 238): “Väikseim ühiskondlik ühik pole mitte inimene, vaid kaks inimest. Eluski arendame üksteist vastastikku.”

 

3. 25. jaanuaril esietendub Ugala Teatris suure saali komöödia “Kahe isanda teener”. Elu pakub iga päev nii palju nalja, et on tekkinud soov seda nalja teistega ka jagada.

Materjal ja commedia del arte tegelasteplejaad inspireerisid. Peategelasena kangastus üks andekas eesti näitleja ja tema oli ka nõus tulema. Kõik klapib senimaani.

Ivar Põllu

1. ja 2. Mõnikord teatriarvustusi lugedes ja professionaalsete teatriinimestega suheldes tundub, et eesti teater ja üldse teater on valmis saanud ning kuskilt on antud teadmine, milline teater välja näeb ja kuidas toimib. See ajab mind alati hirmsasti naerma, sest mulle tundub, et nad teevad nalja.

Aga ei, paljud inimesed näivad seda tõesti teadvat ja täie tõsidusega jutlustavad seda. Kuidas muidu tulevad sellised laused “nii ei tohi teha…”, “teatris on alati…”, “teatri aluseks on…”, “selline käitumine on teatris kuritegelik…” jne. Kust tulevad sellised teadmised? Kus asub see kullast teatrimeeter? Ma ei ole kindel, kas ma tahaks olla samade tulnukate poolt röövitud ja opereeritud, kes on sellise kindluse inimestesse süstinud. Või et ma tahaks tarvitada samu aineid, mis selliste kindlate teadmisteni viivad.

Ma tahaks loota, et otsiv teatrivaim on ikka alles ning õige teatri tegemise asemel viitsitakse ka teatritõde otsida. Ja ei kardetaks teatripaavstide ja -kardinalide ja eriti -pappide pahandamist. Teatriga on veidi samamoodi kui jumalaga. Õiget teatrit ja jumalat pole ju kunagi väga kaua olemas meie seas, selleni tuleb ikka-jälle jõuda. Muidu tegeleme ikka kirikute ja teatrimajadega, mitte jumala või tõega. Aga ega ma ei eita, et kirikuid ja teatrimaju on ka paljudele vaja.

 

3. Järgmine lavastus kannab pealkirja “1987” ning see on sissevaade ajastusse, kus kõik oli korraga vana ja uus. Kus peeti korraga nii võdisevaid kui mürisevaid kõnesid. Kus toimisid korraga EKP ja seksfilmikelder. Kus Orwelli kirjeldatud aastast 1984 oli möödunud kolm aastat, kuid sama palju aastaid oli jäänud ka riikliku taassünnini 1990. Lavastus baseerub suures osas toonastel ajalehtedel, kus on kõik see “ülev ja madal” korraga koos. Sinna juurde on plaanis teha mingi hulk intervjuusid. See oli aeg, kus eestlased avastasid ootamatult, et nad on tegelikult vabad. Et tegelikult on kõik võimalik. Ma isegi mäletan seda tunnet. Mulle tundub, et see tunne on tänases päevas kuhugi mattunud. Ilus oleks see tunne taasavastada ja edasi anda selle töö käigus. Töö selle lavastusega algab juba nüüd, esietendus on planeeritud 2015 veebruaris.

 

(Tean, et sul on plaan oma kaaslastega avada Uue Teatri stuudio…?)

Uue Teatri stuudio mõte pole kasvatada Eestisse juurde professionaalseid näitlejaid. Eesmärk on harida noori inimesi teatri eri väljendusvahendite osas, teatri erinevate lugemisviiside osas. Kui mõnest stuudiolasest saab kunagi näitleja või lavastaja, on tore. Kui mõnest saab hea inspitsient või nägev kriitik, on isegi toredam. Või hoopis valguskunstnik või helikunstnik. Või näitekirjanik. Tänapäeva teater on ju sõbralikult demokraatlik, lavastuse sünni impulsiks ei pea olema tekst. See võib samahästi olla näitlemisvõte või kunstniku lahendus või muusikaline kontseptsioon, millele võib-olla lisandub ka mingi tekst, mida räägitakse, mängitakse või lauldakse. Ja ilmselt loetakse sellest välja ka mingi lugu, on see siis seal sees või mitte.

Uue Teatri stuudio on üks osa teatri “uue-otsingutest”, kus meie teatri lähedalseisvad kunstilised ja tehnilised jõud saavad jagada oma teadmisi noorte inimestega ning saavad vastu värskeid peegeldusi ja ümberlükkamisi juba vanadele tõdedele. Uus Teater on stuudio noortele praktikabaasiks, kus nad saavad tegutseda kõikides lõikudes, mis teatris on. Kõik need lõigud on väga tähtsad ja kõikides neis lõikudes saab tegutseda nii loominguliselt kui rutiinselt. Proovime avada noortele selle loomingulise poole mis tahes lõigu.

Hendrik Toompere

 

1. Minu uusaastasoov teatritele, vähemalt Tallinna teatritele, on see: kuidagi leida Tallinna linnavalitsusega mingi võimalus, et teatrikylastajad ei peaks sydalinnas ‒ seal ju paiknevad kõik teatrid, tasuma jõhkrat parkimistasu, mis lisandub niigi kallitele piletitele. Yhesõnaga, soov on see, et linnavalitsus ei hävitaks kultuuri oma ahnete maksudega.

 

2. Teatrimõte: kui me oleme nyyd paari viimase aasta jooksul valmistand vaatajatele seda, mis nad tahavad, ja selle tulemusena on saalid täis, siis nyyd on viimane aeg hakata tegema asju, mida nad veel ei tea, et tahavad.

 

3. Minu järgmine lavastus on Eesti Draamateatris. Oleme seda ette valmistand juba mitu aega. Lugu valmis koostöös. Kirjutaja on Indrek Hargla. Kunstnik Ervin Õunapuu. Loo nimi “Vabadusrist”. Lugu on esimesest Eesti Wabariigist. Oli sel ajal yks klubi, kus koorekiht koos käis. Päts, Laidoner, Puhk jne. Lugu põhineb täiesti ajaloolisel materjalil. Centum Klubi. Me näeme seal mustrit, mis on meid saatnud juba aastasadu. Ilmsiks tulevad täiesti lihtlabased inimlikud ihad, millest ei tohtind 70 aastat rääkida. See lugu on hoiatuseks praegusele poliiteliidile, et kunagi räägitakse ka teist just seda, kuigi arvasite, et kõik on kalevi alla pandud. Huumorit on seal palju. Musta ja punast ja valget.

Lembit Peterson

 

1. Teatriinimestele ja – publikule: rahu ja rõõmu loomingus osalemisest.Võimaluste teket olukordadele, mis pakuvad võimalusi süvenemiseks (ei pea silmas raskemeelsust). Leida või kirjutada sellised materjalid (tekstid, stsenaariumid) ja avada nende kaudu selline sõnum, mis tooks loomingulist vabadust ja armastust, rahu ja rõõmu kõigile, kes sellest osa saavad.

 

2. Miks ma just neid etendusi ette valmistan ja publiku ees mängin? Kuidas ja milliseks see kujundab mind, minu kaaslasi, publikut. Mille põhjal ma seda otsustan? Kuidas liikuda selle suunas, mida ma tegelikult väljendada tahan (juhul, kui ma seda veel millegipärast ei tee)? Jne.

Ma ei tahaks olla „ettemõtleja“… Mõtteid on ju kõigil palju. Selekteerida neist olulisim(ad) ja hoida (panna oma teadvuses ja praktikas proovile) juhtmõt(e)tena. Olulisim on muidugi vaim, vaimsus (milline ‒ pole sugugi ükskõik!), südamega mõtlemine.

 

3. Jätkame sarjaga „Kuulamised“. Selle sarja avasime Fanny de Siversi „Jõuluaja kirjadega eesti sõpradele“ Kloostri Aida saalis. Paljude autorite tekstid on plaanis tuua kuulamiseks 2014. aastal. Üks järgmistest on Dante „Põrgu“. Lavastuste ideid on mitmeid. Kus ja kuidas need teoks saavad, selgub lõplikult lähema kuu jooksul.

 

Mask ei kata kogu inimese nägu ja inimese nägu ei kata ka kõike.

Mask ei peida kogu isiksust ja isiksuse varju ei jää kogu maailm, maailma taha ei varju universum, universumi taha igavik.

Minul kui teatriinimesel on aeg -ajalt hea nende asjade üle mõelda.

Mis (või Kes) on kõike läbistav. Ühendav.

Otsing.

Tunnetus.

Leidmine.

Margus Kasterpalu

 

1. Sain eelmisel aastal uut usku oma vanale veendumusele, et koostöös sünnivad asjad, mis muidu sündimata jääksid. Eesti teatri oma “Utoopia” on muidugi kõige silmatorkavam ses kontekstis, aga ka Ugala ja Birgitta festivali koostöös valmis saanud värske omamaine muusikal „Arabella“ sai sündida ainult kahepoolselt panustades. Samuti aitab koostöö teatril üle keelepiiride liikuda. Rakvere teatri ja soomlaste triloogia ja NOst lähtuvad nähtused sakslastega olid ses aastas olulised ettevõtmised.

Ja ma ei pea siin silmas sugugi vaid külalisnäitlejaks või- lavastajaks käimist. Seda on ikka tehtud ja seegi on oluline ja vajalik. Pean silmas institutsioonidevahelist koostööd, erinevate teatrite panustamist ühte eesmärki, koos võetud riske ja jagatud kulusid. (Võib-olla siis kunagi hiljem ka jagatud tulusid.)

Nii et mu uusaastasoov on: head sõbrad, olgem ka edaspidi pealegi konkurendid, aga saagem üha sagedamini ka koostööpartneriteks. „Piiratud ressursside“ ajastul on see ühel hetkel nagunii möödapääsmatu.

 

2. Ugalal on plaanis teha näitemäng Terry Pratchetti „Maskeraadi“ ainetel. Seal, leheküjel 162 on kirjakoht:

„Näitemäng peab jätkuma. Kõik ütlesid nii. Inimesed ütlesid seda lakkamatult. Keegi ei öelnud kunagi, m i k s. Näitemäng jätkus, kui linnas möllas tulekahju, kui katusel pesitses lohe, kui tänavatel toimus mäss. Ja kui koor eile raha pärast vaidles, teadsid kõik, et ega nad tegelikult laulmast ei keeldu.

Näitemäng peab jätkuma. Kõik pidasid seda juba nii enesestmõistetavaks, et ei vaevunud sellest enam mõtlemagi, justnagu oleksid neil pead udust umbes.“

 

3. Olen nüüd kaks suure lava tükki järjest teinud ja ootan seetõttu pikisilmi väikest kaheinimese-lavastust Saueaugul, kus mehe roll on Meelis Rämmeldil ja naist me sesse kooslusesse alles otsime. Iiri lugu lihtsast kalurist, kes kirjutab haruldaselt ilusaid kirju, ja linnatüdrukust, kes neid loeb. Südamlik ja soe, samas mitte lääge. Keegi etenduse lõpuks hulluks ei lähe ja ära ei sure.

 

 

Palgest palgesse

Priit Põldma – semiootika üliõpilane

 

Pühaderahu võimaldas mõtlikumat sisse- ja väljavaadet, see tõi meeltesse tagasi läinud aastal nähtud teatri, lasi ta tuules rõõmustada, igatseda. Kõikse aeg kumises kõrvus, kuis Jaak Johanson “Päevakera” plaadil mälu- ja tundetruult laulendab Pauluse esimest kirja korintlastele. Siis tundus, et seal ongi kõik öeldud, mis üldse võimalik on öelda. Esmajoones selle tunde kohta, mis elamist ja inimeseks olemist puudutab.

Mis siin üldse enam miskit sõnastada või miskiga tegeleda, kui Paulusel kõik juba palju täpsemini ja ilusamini olemas on. Näiteks: “… siis, kui olin ma laps, nägin kõike kui laps… nüüd, kui peeglisse vaataks tuhkkalbesse, siis aga palgest palgesse …”

Ehk näeb uuel aastal tuhkkalbe peegli kaudu jälle veidi rohkem palgest palgesse. Ja ju maailm tegelikult ikka vajab pidevat ja pidestavat oma sõnastuse ülekordamist, eri keeltes, teatrikeeles ka. Või kuidagi nii. Varsti võiks jälle teatrit vaatama minna.