Kuulan raadiost varahommikusi uudiseid ja ei märka ärgata. Otsin neid kuulates ühisosa, et mis maailmas õhus on. Ei leia seda. Ilmselt sellepärast ei leia, et seda polegi. Otsustan, et kuulan täistunnil uudiseid uuesti. Tahan aru saada, kas kuulsin ikka õigesti, et USA valitsus plaanib Taiwanile müüa relvi 2 miljardi dollari eest. Ma ei oska mõelda, miks see uudis on varahommikustes uudistes. Ja miks see mind segab? Mind, keda järjekindlat julgustatakse kilekottidest ja papptopsidest loobuma ning kes sellele vaatamata poes… nojah, ma olen neid paberkotte ostnud, aga ka neid saab liiga palju. Enesepiiramine on raskem kui suurelt mõtlemine.

Läti on õhtumaa ja võitleb nüüd korruptsiooniga. Saan sellest uuesti uudiseid kuulates teada. Relvamüügiuudist uuesti ei loeta. Isegi see mõte tuleb, et kas mõtlesin selle välja. Otsin interneti uudistevoost ja ei otsi ilmselt küllalt järjekindlalt. Jään hoopis kinni uudisesse, kus Arvo Pärt ütleb: „Laulupidu on üks armastuse tuluke, mis soojendab meie kõikide südameid siin kargel põhjamaal. Hoidkem seda pühana! Hoidkem, et ta ei kustuks! See on meist igaühe varandus, see on Eesti varandus. Nii kaua, kui armastuse kogemus meid juhib ja hoiab, ei suuda ka meie ümber puhuvad jäised tuuled meid üksteisest lahutada.” Helilooja Arvo Pärt märkab jäiseid tuuli me ümber puhumas. Lappan välisuudiseid ja need on, kui mitte enam, siis rahutuks tegevad. Iraan ja uraan.

Elu on mind iraanlastega kokku viinud ja ma nende kohtumiste toel olen endas kujundanud pildi andekate noorte inimeste riigist. Ja nüüd seal mu meelest midagi ohtlikku sünnib. Kui mõtlen usujuhtide suurtele piltidele Teherani linnas igal sammul, siis ma ka väga ei imesta.

Nokk kinni

Vahest nädal tagasi puutus kõrva sõnum, et meie välisministeerium ei soovita Venemaale sõita. Kui ma Teheranis käisin, oli Iraan kuulutatud kurjuse telje riigiks. USA relvamüügi uudis ei taha peast välja minna. Muidugi ei ole ma nii lihtsameelne, uskumaks, et kus tahes riigis tehakse relvi selleks, et inimestel oleks turvaline elada. See on suur bisness. Kaitsekulutusteks eraldatav raha maailma teadlastele… nojah, eks see ole üsna hoomamatu ja kindlasti igas riigis riigisaladus ka. Lihtsam võrdlus, mis pähe turkab, on meilgi üldlevinud sõnana mürkide asemel kasutusel olev „taimekaitsevahendid”. Selline levinud silmakirjalikkuse vorm. Selleks, et taimi kaitsta, peame teisi taimi mürgitama. Kummaline, igale mürgile on vastumürk. Kui pole, tuleb see leiutada. Kas mürgise maailma vastumürk on laulupidu? Tundub, et on. Üks mu sõber – tal poeg laulis laulpeol – kirjutas mulle oma peoelamusest: „Võimas pidu oli eile. Võimas, kui lapsed sellises peos osalevad. Oleks Trump ja Putin kunagi laulnud kooris, oleks nad teistsugused. Ja mitte halvemad.” Me jõudsime selle jutuga selleni, et kultuur mõtestab me tegevuse inimestena. „Kui kultuuri pole, on raha ja kemplemine…” Kõik õige, aga kultuuri pärast kemplemine taandub ju ikka ja taas raha pärast kemplemiseni. Nokk kinni, saba lahti. Ma küll tahaks suhelda oma mõttekaaslastest venelaste ja pärslastega. Olen seda kunagi rõhutanud, maailmavaate selgitamiseks, ja teen seda veel: on olemas Lenini, Stalini ja Putini Venemaa ja on olemas Tšehhovi, Bulgakovi ja Dostojevski Venemaa. Tõepoolest, kurb on mõelda, et miski ei paista nii, nagu ta on. Ja kuidas on, see on muutuv suurus.

Kuidas see psühholoogiliselt seletatav on, et enamus meist on valmis maailma päästma sõnades, metsi hoidma ja liigirikkust, aga kui see nõuab enesepiiramist, lüüakse käega. Mõeldakse, et see muutus on nii väike, et see suures plaanis nagunii jääb tähelepanuta. Kartulikoori olime valmis selle vabaduse eest sööma ja see tõesti kõlas omas ajas. Ja on üsna selge, et kui sihiks seada, et sinu, inimese elu oleks tasakaaluaed, pole sellel suurt pistmist priiskamisega. Tuleb paljust loobuda ja muuta olemasolevat loomulikumaks, vaat see on realistlikult ehk kõige raskem.

Merle Karusoolt noppisin kunagi mõtte sellest, mida inimene kõige rohkem teeb. Ta tegeleb eneseteenindamisega. See mõte meenub mulle sagedasti just siis, kui seisan suurte toidupoodide kassasabades. Vähemalt siin Raplas, jah, on kassasabad ka iseteeninduse kassadesse. Kas panete tähele, et tehnika ei vabasta meid eneseteenindamisest, vaid lisab võimaluse – teeninda ennast ise. Jah, lõviosa oma elust tegeleme sellega, millega ei tegeleks siis, kui oleksime rikkad. Iseenese teenindamine võiks olla palju lihtsam.

Me… no mina küll arvasin vabaduse tulles, et lisaks kõigele muule väärtuslikule pääsen järjekordades seismisest. Seitsmekümnendate aastate keskel seisin üsna sageli ajalehesabas. Ja ajaleht kandis nime Sirp ja Vasar. Kassasabad ja arstide juurde pääsemise järjekorrad võtavad palju kasulikku aega ära. Tõsi, kõige kasulikum aeg on kindlasti see aeg, kus sa ei tee mitte midagi. Olen muidugi püüdnud ka need eelkirjeldatud ja muud järjekorrad endale loominguliseks tegevuseks mõelda, aga alati see siiski ei õnnestu. Ja just argised asjad on aetud keeruliseks. Miks ometi? Muidugi saab ka igapäevases järjekorras seistes mõelda otsustusjulgusest ja julgusest vastutada.

Saba lahti

Tõsi on, et saab rõõmustada sellestki, et teised rõõmustavad. Ma siin laulupidu ja selle tagasitoimet, mis kindlasti on ka edasitoime, silmas pean. Raadio jäi varahommikusest uudistesaate kuulamisest käima ja olen nüüd vähemalt kuus korda kuulnud, kuidas Mihhail Kõlvart ütleb, et kultuuriminister Tõnis Luukase laulupeol väljaöeldud kahtlus, et lauluväljaku lähedusse plaanitakse kõrghoonestust, on alusetu. Süda kohe rahul.

„Oma stiilini jõudmine võimaldaks lisaks muule hakata taas nautima klišeesid ja see on üks õnne eeldusi. Aga õnnelik inimene suudab teha ka erilise mõtteta töid, st neid töid, mida Eesti tööturg n-ö vajab. Isikupärani jõudnud inimene suudab aga kujundada ka uusi arhetüüpseid vajadusi, milles võivad peituda ennenägematult huvitavad arengud,” on kirjutanud Marju Lepajõe. See tark naine, keda täna meil enam pole, ütleb, et Eesti riik peab looma eeldused iga inimese oma stiilini jõudmiseks. „Euroopa modernismi suurim teene inimkonna ees oli enneolematu olemis-, mõtlemis- ja esteetiliste stiilide rohkuse tekitamine, mis omakorda äratas elu vastu teatavat huvi. Postmodernism on selle rikkuse peaaegu hävitanud! Isikupärase stiiliga kirjanikud, kunstnikud, mõtlejad jt ühiskonna sotsiaalse koe elustajad on enamjaolt surnud,” on Marju Lepajõe Müürilehes kirjutanud. Inimesed surevad, nende mõtted jäävad õnneks alles.

Ma vähemalt loodan, et see, mis praegu sünnib maailmas ja meil, et poliitiline uudistevoog muutub üha vähem kestvamaks. Uudised kuhjuvad ja on juba ilmavalgust nähes vanad. Loodan, et see tendents viib loba- ja lobbitekstide vältimiseni, hukuni kiiremini kui julgen arvata.

Ma selle relvamüügi otsa nüüd komistasin: „Venemaa tänavune relvamüük ületab 13 miljardit dollarit”, „Rootsi müüs ligi 14 miljardi eest relvi”, „USA president Donald Trump ütles neljapäeval, et talle on vastumeelt peatada relvamüük Saudi Araabiale, sest kui Ühendriigid saudidele relvi ei müü, ostavad nad neid Venemaalt või Hiinalt”… Selliseid uudiseid nüüd märkan. Täna peaks siis meie valitsuse tasandil arutatama, kas Narva Vaba lava saab 200 000 eurot tegevustoetust või mitte.