Märkan fotograafi! Pildstab Sven Arbet.
“Tegelikult ma olen ikkagi maapoiss,” tunnistab džässi ja looduse keeles kõnelev Guido Kangur, kes saab suvel kuuekümneaastaseks.
„Kolm vanderselli vallatut, ei karda kingi tallata, oh sa pime, pime, pime – maailm on imeline…“
Ja veel üks laulukatke, mis peas ja kaasas vähemalt 35 aastat: „Kas idast tõuseb päike? Kust nahk saab uue läike? Miks järvel-jõel on kallas, kes elab vetevallas? Kas seal, kus maailm otsa saab, on ümberringi tüma maa…? Oh, sa pime, pime, pime, maailm on imeline!”
See vanderselliseos tuleb mulle pähe hiljem oma aias Guidoga kõneldust mõeldes. Meie kahekõne aga algab seekord varem, juba siis, kui ta mulle telefonis ütleb, et on oma perega Võrumaal ja istutab metsa. Rohkem polegi vaja, et mõista. Mulle on sõnadeta selge, et see mees on õnnelik.
Pikema jutu ajasime Tallinnas.
Kuidas siis…?
Olen fotoaparaadiga looduses kolaja. Ka siis meeldis see, kui fotoaparaati veel ei olnud. Ma olen maapoiss. Lapsepõlve olin Vaivara külas vanaema-vanaisa juures, maalaps. Jõhvi, hea küll, oli selline linn, nagu ta oli, seal ma käisin koolis. Pärast olin Peipsi ääres, kus teen Tuletorni festivali. See on kummardus kodukandile.
Ma olen looduses ‒ jõe ääres, järve ääres – elus palju olnud. See on minu jaoks mu elu loomulik osa. See kolamine.
…ja sekka metsaistutamine?
See on iseenesestmõistetav. Mu ämm ja äi elavad Võrumaal Vagula järve ääres. Imetore koht! Neil on seal ka oma metsamaa. Ja mets vajab hoolitsemist, mahavõtmist ja uue istutamist. Nüüd oli istutamise aeg. Ma võtsin seda asja ajada. Muide, taimi ei ole üldse niisama lihtne saada. Võtsin RMKga ühendust. Mul on nendega head suhted, oleme koostööd teinud. Peilisin välja, et Sagadis on tore abielupaar, kes tegeleb taimede kasvatamisega. Sain neilt osta 4500 kolmeaastast taime.
Need istutasime siis maha. Minu naine Pille, tema vend oma naisega, mõned sõbrad. Ja lapsed täiega. Pille oli paaris poeg Karl Arturiga (14) ja mina tütar Anna Aureliaga (12). Ilus ilm oli. Mulle tegi heameelt, et lapsed said jälle toreda kogemuse.
Oled ise ka lapsena metsa istutanud?
Mu isa on suur loodusesõber ja nooremana ka jahimees. Käisime kogu perega looduskaitsepäevadel. Siis tehti selliseid välkmatku loodusesse. Mäletan Toila parki ja seda, kui käisime Pühajärve ääres. Alati lõppesid sellised matkad puude istutamisega. Nõnda et see suur kulgemine on mulle nii tuttav. Ja hea meel on seda nüüd lastele… Me ju ikka püüame lastele olla sõbrad, aidata neil valikuid teha, midagi mitte peale suruda, aga… Nii ongi hea, kui saan oma lastele midagi sellist edasi anda, mida ise väärtustan.
See, mille sa nüüd sõnadesse panid, oli su napi telefonis öeldud istutamisteate sees. Ma sain nii aru, et oskasin sinuga kaasa tunda seda tunnet ja rõõmu.
Levi on seal halb.
Kasvujõud…
Puisniit … sa tead, kui tore see on. Mu nii-öelda eelmises elus ‒ olen teist korda abielus – oli mul oma puisniit, mille eest hoolitsesin, mida puhastasin. Randmetes on siiani see tunda, panin trimmeriga, mulle meeldis see, et puisniit oli nagu vaip puude all, puhas. Puhas ja ilus metsatukk. Ma märkan neid, ja kui siis keegi veel märkab ‒ harva seda ikkagi juhtub –, on see suur rõõm.
See on sama asi, kui keegi siiralt, südamest ütleb aitäh kontserdi eest, aitäh etenduse eest… See märkamine on suur tänu.
Pildistas Sven Arbet
Näitlejat tänab aplaus. Puisniit ja puud tänavad meid kasvades.
Meeleolud, neid tahad ju jagada. Ma käin vereta jahil koos professionaalsete loodusfotograafidega. Ma ei pääse neile ligilähedalegi, aga mulle meeldib nendega koos neil radadel olla. Ikka mõtlen, et vaat siia tulen koos perega tagasi. Räägin sellest sõpradele ja kutsun sinna minema, nägema. Aga siis tulevad muidugi uued plaanid ja kohad…
Teatritükkide, selliste raskematega on nii, et mõtlen: ei, ma ei taha kedagi kutsuda, ise olen närvis…
Oled närvis?
Jah, ma olen seda tüüpi näitleja, kes on jätkuvalt enne etendust stressis, närvis, peopesad on märjad, pabistan. Inimloomused on erinevad, aga kui mina millestki väsin, siis sellest paganama närveerimisest. See võtab mind läbi ja ma ei muutu. Aga kui etendus lõpeb, siis on hea tunne. Selle nimel tasub pabistada. Ja pärast etendust siis mõtlen, et ikka oleksin võinud kutsuda kedagi vaatama.
Sa tead ise, mis siin rääkida, kuidas närv kaob, kui oled laval, ja muidugi on vahel ka pärast etendust tunne, et ehh, saaks ju paremini.
Mul algab etendus ikka ammu enne päris algust, vahel mitu päeva varem, lehitsen osaraamatut, mõtlen. Ma tean, et pean tegema ära selle, mis minust sõltub. Ma ei lähe lavale ettevalmistamata.
Sulle meeldib omaette töötada osa kallal?
Väga. Teater on tegelikult kollektiivne töö, aga mina naudin selles üksi tegemist. Prooviks ettevalmistumist. Mu tekstiraamatud on minu ajalugu, kirjutan sinna hästi palju nii lavastaja märkusi kui oma mõtteid, ka sitasti ütlemisi. Ja siis vaatan viie proovi pärast ja tõmban mõne asja maha, kui uus asi on peale tulnud. Ma ka proovides tahan käia nii, et ei tuleks nagu tühja koha peale.
See on minu loomus ‒ luua iseendas süsteem.
Jah, korra loomine iseendas. Puisniidu eest hoolitsemine on ju seesama süsteemi hoidmine ja korra loomine.
Mis ei tähenda, et mul kõik oleks kodus joonlaua järgi. On perioodid, kus nii on, aga siis läheb kõik taas hästi sassi ja siis ma hakkan korda looma uuesti.
Elate maal või linnas?
Kas tead, mismoodi linnud praegu laulavad? Viisin Pille täna hommikul kell viis Praha lennuki peale. Ta läks komandeeringusse. Ja siis kell pool viis … milline muusika! Elame Tabasalus. Lastel on oma hoov ja on kõrghaljastus ja natuke lillepeenraid. Eks see tulbiaeg ole praegu ka, aga pärast seda, kui laste rõõmuks koera võtsime, dikteerib tema, kus miski kasvab. Mina ei taha looma ahistada. Aga linnulaul on meil omast käest.
Ma tean, et teie korraldatud muusikafestivalidel on lindudel oma tähtis koht.
On, igal aastal erinevalt, aga varahommikused linnulaulu kuulamised on tõesti selle osa. Ikka koos matkajuhiga, kes oskab tähelepanu juhtida, et kas kuulete seda lindu ja kuulake seda ka, kuidas selle linnu taga laulab järgmine ja siis veel järgmine lind. Nii linnainimene õpib kuulama ja eristama.
Rääkisid, et loodusfotograafidega koos olemine on su jaoks hariv. Kas sellest koos olemisest ja pildistamisest on ka näitust oodata?
Ma olen, jah, neile tänulik. Olen neist vanem, aga nemad teavad looduses sündivast minust rohkem. Arvan, et saan oma vereta jahist väikese näituse kokku küll. Ikka on mõni põder või kitsekene objektiivi ette trehvanud.
See on teadagi õnne asi ka. Mul ses asjas nii õnne ei ole, et astun uksest välja, ja esimene, kes vastu tuleb, on hunt. Kui Hiiumaal oli vereta jaht, siis mägironija Jaan Künnapil just nii juhtus. Kui Põlvamaal olime, siis vist Urmas Tartesel oli esimene loom, keda nägi, hundikutsikas.
Kuidas teatris selle õnnega on?
Eks ikka ole seal ka õnne asi, et lavastaja näeb just sind selles rollis.
Oma sünnipäeva tähistad hoopis külalisena Emajõe suveteatris mängides?
Ma ei ütle ühestki rollist ära uisapäisa. Viimasel ajal on jah mul õnne olnud külalisena mujal mängides. Ma ei taha teha midagi ainult teksti päheõppimise pärast.
Draamas on mul praegu kaks toredat tükki, milles mängin ‒ „Valgustaja“ ja „Laulud halli mere ääres“. See on nii, et vahel on mul olnud 14‒15 etendust kuus, praegu on neli-viis. See on loomulik asi.
Külalisena tegemine teeb elu keerulisemaks, ma sõidan Pärnusse proove tegema ja mängima. Aga kui see pakub rõõmu, siis ma teen seda. Ja pakub.
“Kahe lugu” Endlas. Lavastaja Madis Kalmet. Pildistas Mats Õun
Kohe algavad proovid Tartus, siin ju sama, aga Emajõe “kahesuveteatristehakse Karl Ristikivi ja tema on mu lemmikautor olnud läbi aegade. Ja siis Heiti Pakk ütles, et hakkab tegema tükki “Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee”, mille on Ristikivi romaani ja päevikute ainetel kirjutanud Loone Ots. Ütlesin ainult, et oi kui tore. Ja veidi hiljem ta siis pakkus mulle, et mängiksin ses tükis autorit. Mis mul saab olla Karl Ristikivi mängimise vastu! Ütlesin “jah” selle peale. Ma ei ole seal peategelane. Et nad selle plakati tegid, kus mina peal, see ei ole kõige olulisem. Kui on, siis on, ma ei ole mingi vingats.
Me oleme tulnud ühest teisest ajast ja ma imestan, kuidas sa oled algusest peale kapitalismiga hästi läbi saanud. Ma ei oska siiani julgelt vastata, kas nõukogude ajal oli inimeseks olemine kergem või raskem.
Valida tuli siis ja praegu samamoodi. Siis oli raamatupoe riiulitel palju pahna ja on praegu ka…
Sõnad, sõnad, sõnad… Need sõnadki, mis ma praegu siin ritta panen … need tihti on ju nagu selleks, et ma iseendast aru saaksin. Saaksin aru sellest, kuhu ma oma maailmapildiga hetkel olen jõudnud.
Eks minagi teen oma intervjuusid salasooviga teist kuulates ise targemaks saada.
Me teeme iseenda sees kogu aeg intervjuud. Ma üksi töid tehes räägin endaga ju kogu aeg, küsin, kas tegin õigesti, kas siis on hea, kui teen nii või naa… Pean monoloogi endaga. Ma ei ole nii sõnaosav, et läheksin valmistumata kõva häälega mõtlema. Kas või seesama tagasihoidlik asi, et iga džässisalongi eel öeldud avasõnad ma ikka mõtlen ette läbi. Ja see ei ole minu egotripp seal, vaid teen seda sellepärast, et muusika kõlaks ja säraks. Minu püüd on seda raamistada. See on üheksa aastat kestnud ja ma arvan, et olen selle aja jooksul ehk kümme korda mitte kohal olnud.
Jah, ka see on sinu valik.
Tegelikult lavaka lõpus (1980) olin ma kindel, et maailma on vaja parandada. Ja sattusin täiesti ettearvamatult estraadi rajale. Sattusin “Meelejahutaja” truppi. Ei ole Eestimaal kultuurimaja, kus ma poleks kaks-kolm korda käinud estraadiprogrammidega. See tegi muidugi elu kohe palju kergemaks majanduslikus mõttes. Ma ütlen veel kord, et see ei olnud minu plaan, vaid elu. Ma võtsin sellest kinni, mulle meeldis, kui rahvas plaksutas, meeldis pausi pidada ja aplausi kuulata. Siis hakkas, kui sa majanduslikust seisukohast küsid, minema. Kui kord juba naljameheks said, tulid pakkumised telesse, raadiosse … tulid tola rollid. Guits, tule ja tee pulli!
Aga siis tundsin ühel ajal, et kui ma ise ei ütle, et nüüd aitab, siis keegi teine seda ütlema ei tule. Kui ma sellele enda sees kriipsu peale tõmbasin, siis oli juba lavastaja Mati Unt olemas, kellega mul elu edasi läks ja oli väga põnev.
Vaat selliseid otsuseid olen teinud ja enda sees jooni tõmmanud. Isegi teadmata täpselt, kuidas edasi, teadnud, et nüüd aitab.
Mu jaoks tundub see, millest räägid, hästi loomulik kasvamise tee. Ja see ei tähenda, et see kerge peaks olema. Nüüdki alustatakse stand-up’idega.
Jah, see on seesama, mida meie tegime, ainult nimi on teine. Mäletan, kuidas me Andrus Vaarikuga külakultuurimajades nägime suurt vaeva, et jätta muljet, nagu sünniks kõik kohapeal. Et me mõtleme kõik kohapeal välja. Tegelikult oli partituur ülitäpne. Muidugi improviseerisime ka, aga põhi oli hästi läbi mõeldud.
Ma ei märka sind väga kusagil labaseid reklaame lugemas.
Mul ei ole midagi reklaami lugemise vastu. Need, kes teevad seda, nende hääl sobib. Sinu ja minu hääl on teistsugune, kõrva jääv. Selle tunneb kohe ära ja tekib pilt inimesest. Selline hääl ei sobi igat asja reklaamima ja mõnda kohta sobib.
Mulle ei meeldi koopiad. Ma tahan, et mul oleks raamat ja plaat. Teatritöö teeb ju huvitavaks ka see, et uus roll toob alati kaasa midagi, mida peaksid juurde lugema, mida kuulama ja ka vaatama. Kuna me lastega püüame reisida, loen ma palju ka reisiraamatuid. Püüan enne seljakott seljas sõitu selle maa endale nii selgeks teha, nagu oleksin seal juba käinud. Teen märkmeid vanal moel pliiatsiga märkmikesse. Ma ei ole päevikupidaja, aga üleskirjutaja olen küll. Ega ma oma raamatuid taha kellelegi lugeda anda, sest seal on palju märkmeid sees. Ainult väga headele sõpradele annan.
Ma kord käisin teatris, kui te mängisite Mikk Mikiveri mälestuseks Lars Noréni näidendit „Vaikne muusika“. See käik on mul meeles sellepärast, et vaatajate seas oli ka su isa. Vaata, milline on vaataja mälu: mäletan seda vana meest ja enda mõtet sinust, et oled väga isa moodi, aga isa on vanem ja seetõttu veel põnevam, enam kui etendus, mida vaatasime.
Jah, Mikk … see lavastus jäi tal… Mikk oli siis juba haige, käisin ta juures, tegin soolakala kaasa, istusime ja mõtlesime, mida teha. Mikk ütles, et ei saa enam midagi teha ju, et tal jäävad laused pooleli. Ma siis omakorda, et Mikk, kui tagasi mõtleme, kas meil oli vaja, kui tegime tööd, lauseid lõpuni rääkida? Ei olnud vaja, poolest lausest piisas. Kui inimesed omavahel klapivad, siis ei pea alati jutte lõpuni rääkima, mõistmine on nii kiire, et üks võtab teiselt mõtte üle ja kannab edasi.
See oli Miku valitud näidend juba enne, kui ta haigestus. Ja me siis alustasime…
Aga mu isa ja ema käivad mul teatris tänase päevani. Nad on tublid, aga see on mu meelest ka väga sitke põlvkond.
Sa hoiad oma lähedasi väga. Kuidas sa vaatad kogu maailmas maad võtvat ebakindluse pealetungi? Kas pigistad silma kinni ja katsud mitte märgata?
Märkan ikka. Raske seis on, poliitikute kemplemised taanduvad isikliku edevuse peale. Käib üksteisele ärapanemine. Selleks et omaga edasi minna, tõstad tõesti rumaluse enda pildist kõrvale, aga ega see siis seda olematuks tee. See müra, mis käib, teeb valu. Teeb haiget.
***
Nüüd ilmub meie pilti Guido Kanguri 12aastane tütar Anna Aurelia. Guido ongi linnas sellepärast, et olla oma tütre autojuht, toob ta Estonia kontsertsaali päevasele trummikontserdile ja viib pärast seda jalgpallitrenni.
„Anna mängib flööti,“ jõuab isa öelda, ja kohal ta ongi. Nii elus, et mööda vaadata ei saa. Küsin lapselt, missugune isa Guido on. Laps vaatab mind naervate silmadega ja vastab: „Hea.“ Ta laseb pausil kanda, ja enne, kui ma jõuan mõelda, et nii ongi, täiendab: „Kui keegi minult küsib, kellena isa või ema töötab, siis on mul seda raske öelda. Kui lühidalt, siis ütlen ikka, et näitlejad. Kui pikemalt, siis tuleb seletada. Mind ei sega, et isa on tuntud. Segab vahel laatadel, kus kõik ei ole just kõige intelligentsemad inimesed. Minu isa ja ema on tavalised inimesed. Tasakaal.“
Anna nagu teaks, et oleme äsja rääkinud süsteemist ja seostest. Naeratab, ja kõik on selge.
Foto; Mats Õun. “Kahe lugu” Pärnu Endla teatris.
ELUKÄIK/ Guido Kangur
Sündinud 9. juunil 1956.
Lõpetas lavakunstikateedri IX lennu 1980. aastal.
Noorsooteatris mängis aastatel 1980–1992.
- aastast Eesti Draamateatri näitleja.
Esimese rolli suurel laval tegi 1979. aastal Merle Karusoo lavastuses „Makarenko koloonia“, tegelase nimi oli Burun.
Seni viimase rolli tegi Uku Uusbergi lavastuses „Valgustaja”, tegelase nimi on Semjon.
Armastab sadamaid ja sadamalinnu. Korraldab Hiiumaal Sõru sadamas festivali Sõru Jazz.
Guido Kangur püüab oma elus luua süsteemi, tema jaoks peaks kõik olema kõigega seotud.
Ei kuula juhuslikku muusikat.
Ei loe juhuslikke raamatuid.
Ei võta vastu rolle, mis teda ei puuduta …
… ja räägib selle peale loo: „Voldemar Panso rõhutas kogu oma elu süsteemsust, ütles, et süsteem peab olema. Mulle meeldis see. Juba enne lavakunstikateedrisse tulemist püüdsin seda endale luua. Kool andis sellele kinnitust. Enne oma surma sai Panso aru, et mingit süsteemi pole olemas. Süsteem on selles, et süsteemi pole.” (Selle peale naerab Kangur koos tütrega mõnusalt.)
Lugu ilmus aprilli viimases Maalehes.