Just jõudis kinodesse Eeva Mägi teine nn Mo-film, mängufilm, „Mo papa”.

Advokaadist filmirežissööri Eeva Mägi ema Maria aitas kunagi läinud sajandi üheksakümnendatel vilsandlasi omandireformi asjus ja sest ajast on tütrel suhe Vilsandiga. Kuna ka mina armastan seda saart, siis mulle tundub see seos alljärgneva jutu puhul tähtis. Vilsandi ei ole lihtsalt saar, vaid on müstiline saar.

Esimest korda elus juhtus nii, et unustasin juttu alustades diktofoni isegi välja võtta. Märkmeid ka ei teinud, hoopis kuulasin. Ka seda, kuidas Eeva Mägi kõneleb. See tundus ilus. Kuni sain aru, et tahan me juttu ka teiega jagada ja panin diktofoni käima.

Kas advokaadi ja režissööri töö milleski sarnanevad ka omavahel?

Ei. (Küsimus ajab Eeva naerma.) Kuidas hakata seda võrdlema? Tuleb kasutada mõistust. Ei, isegi nii ei saa öelda, sest režissööri töös on väga palju hoopis midagi muud kui mõistus.

Ma mõtlesin nii, et režissöör peab kaitsma oma filmi ja advokaat – mida või keda ta kaitseb, kaitsealust?

Jah, aga seal on väga suur erinevus. Advokaadi töö ei ole kunagi isiklik. Advokaadi töö on olla kaitsja rollis, aga kellegi teise asjas. Režissööri töö on looming. Ma ei mõtle, et need lood, mida ma jutustan, oleksid isiklikud kogu aeg, aga seal on ikkagi hing sees. (Naerab, enne kui seletab.) See jääb nüüd halvasti kõlama, nagu advokaadi töös ei oleks hinge. Seal on erisus – üks on töö ja teine on looming.

Kui palju teie oma loomingus tunnetusele tuginete?

Ma vist ainult tunnetusele tuginengi. Muidugi ei saa öelda, et ainult, aga saab öelda, et väga-väga palju minu loomingus tugineb tunnetusel. See ongi tunne, mis mind valdas, kui esimest korda Kuressaares kinno läksin. Siis just tunne tabas mind. Kõhtu tekkis armumise tunne. Magus, valus, habras, ilus, eluline tunne. Ja see tunne… kui see minus tekib, et saan oma lugu jutustada, siis ma tahan seda tunnet ekraanile tuua. See on tugev tundeväli, mis mus tekib ja mida tahan edasi anda. Seal on erinevad etapid. Esialgu see tekib minus, siis peaks see tekkima kogu meeskonnal ja alles siis tuleb see, kas ta sinna ekraanile jõuab ka. Mis rütmi ja viisiga ta sinna lõpuks tuleb.

Kui te oleksite ainult kinokoolis või teatrikoolis õppinud, kas siis see tunnetus oleks alles?

Ma mõtlen sellele palju. Vahepeal isegi kahetsesin, et ei läinud kohe filmikooli ja ei hakanud filme tegema. Ma ei oska sellele vastata, sest ma ju ei tea, kuidas oleks. Samal ajal arvan, et see ei ole õpitud tunne, mis mind käivitab. See tekkis… ma olin viieaastane, kui kinno läksin, nõnda et ma arvan, et oleks alles.

See on midagi sarnast Vilsandiga. Iga kord sinna minnes tekib nii tugev tunne, nagu saabuks täiesti teise oma maailma. Seal on kuidagi täiesti teine olemine. Vaba olemine, aga samal ajal… ma kartsin, et tuleb hetk, kui lähen Vilsandile ja mul ei ole seda tunnet, et see kaob ära. Et sellest saab midagi tavalist. Aga seda pole juhtunud.

Vaatasin ka te dokfilme, mida on võimalik Arkaadri platvormil vaadata. Ja avastasin seal teie režissöörikäekirja, mida kasutate ka mängufilmides. Pikad vaatlused, näitate, mitte ei räägi. Vaata, vaataja, seda ust, seda maja , seda teed, seda metsa, seda võsa, neid inimesi…

Minu jaoks film on audiovisuaalne kunst. Ei ole vaid loo jutustamine läbi dialoogi ja struktureeritud kaadrite ja stseenide. Küsimus on selles, kuidas luua seda varem räägitud tundevälja. Ma loongi filme nii, nagu ma ise tunnen ja tahaksin neid vaadata. Mulle meeldib, kui antakse aega ja võimalust vaatajale tunda. Ei pea nii väga selgitama.

Lisaks sellele, et te annate vaatajale aega tunda, annate te mu meelest ka näitlejale aega ja võimaluse olla.

Jah, seda küll, aga näitlejatega töö, see on eraldi… Ma sain mingi hetk aru, et ma ei oska üldse filmi teha (naerab), et ma ei oska näitlejaid juhendada. See on kuidagi nii habras, see tundeväli, milles me oleme, et mul on kogu aeg tunne, et kui ma midagigi ütlen, siis rikun midagi ära. Nüüd olen aru saanud kaosest ja ürgkaosest. See on selline seisund, et kui me meeskonnaga, näitlejatega selles oleme, siis keegi tegelikult täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab. Kõik otsivad, suuniseid kohe ei tule. Kõik on kuidagi väga eksinud. Ja siis selles seisundis me oleme koos tunde. Ja siis tõesti lõpuks – selles kaoses on nii keeruline olla – hakkad ikka midagi pakkuma, kõik tundub nii vale.

Aga kui see kõik välja kannatada ja mitte öelda asju sellepärast lihtsalt, et öelda, et ei oleks ebamugav… kui see kõik välja kannatada, siis hakkavad väga imelised asjad juhtuma. Ei tea, kuidas. Ma nüüd nimetan seda jumalikuks impulsiks – see tuleb ja sellel hetkel kõik teavad, mida teha ja öelda. See vabadus annab näitlejatele võimaluse selles karakteris olla ja luua. Lõpuks see dialoog, mis sünnib, on hoopis loomulikum kui see, mida oleks osanud ise enne ette kirjutada. See olek viib selleni, et need vähesed sõnad, mis on vaja öelda, öeldakse, sest see vajalik. Teistmoodi ei saa.

Kujutan ette, kui palju teil on filmi n-ö musta materjali. Film on monteeritud. Kui raske see on, valikuid teha?

Meil ka montaažis reegleid ei ole. Mul on väga vedanud montaažirežissööriga. Saime Jette-Krõõt Keedusega juba kooliajal kokku ja sellest ajast saati oleme koos filme teinud.

Ta on Sulev Keeduse tütar?

Jah. Montaažiga on meil samamoodi, tekib jälle kaos suure materjali juures. Meil läheb väga kaua aega. Vaatame kogu materjali koos läbi. Hakkame minema ja otsime õiget rütmi ja järjestust, kuidas see lugu tööle saada. Veider on see, et mõnes mõttes kõige sarnasem montaažirida lõplikule reale on esimene. Aga me muudame ja vaatame, teeme pikki pause ses asjas, sest kui järjest üks kuu aega monteerida, siis on väga lihtne ennast sinna sisse ära kaotada. Masinlikuks muutuda. Siis teeme pausi, vahel on see paus mitu kuud. Me jõuame selle protsessi juures mitu korda pudeleid avada, et film on valmis, ja siis läheb aega mööda ja teeme jälle. Lõpuks film tõesti saab valmis.

Produtsentidel on teiega siis raskusi, kui ei valmi tähtaegadeks.

Meil on see eelis, et meil pole produtsente ja tähtaegu. Me ise produtseerime, mina ja operaator Sten-Johan Lill.

„Mo papa”… see, et panite koos mängima Ester Kuntu ja Jarmo Reha. Juba see mõte on nii pagana hea, et selle peale annab tulla.

Neil tekkis väga tugev karakterite keemia, see oli väga-väga tugev tingimusteta armastus ja sõprussuhe, mis neil filmis on.

Neil on elus ju ka mõlemal olemas see tahtmine minna headuse poole. Maailm läheb teisele poole, nemad mitte.

(Itsitab) Headuse poole tahtmine… Jah, nad sobisid ja koos otsisid, kuhu see sõprussuhe liigub.

See kolmas tegelane, Riko, kes tema on?

Tema tol hetkel, kui me filmisime, käis veel Vanalinna hariduskollegiumis koolis. Nüüd ülikoolis. Tema me leidsime ka baarist. Läksin temaga rääkima ja siis ta ka tuli punti. Paul Abiline mängib Rikot.

Ma olin suhelnud… selline grupp oli Facebookis, „Eestimaa väikesed inimesed”. Väikest kasvu inimeste grupp. Ma seal mitmega vestlesin, mis probleemid neil elus on. Riko lood, mis filmis, on lood päris elust.

Ma vestlesin ühe väikest kasvu mehega, kes läheneb 50nele. Ta kasvas üles lastekodus. Ta vanemad andsid ta ära, sellepärast, et ta sündis sellisena. Kui palju ta elas läbi koolikiusu…

Temal oli ka see juhtum, et isa tuli, võttis ta lastekodust ja viis loomaaeda. Seal siis käskis: mängi ahvi! Ja ta mängis. Karmid saatused.

See oli filmis väga võimas stseen: Jarmo Eugen teeb ahvi ja Rikoreaktsioon ja siis tema oma.

Me filmisime botaanikaaias. Oli lühike kaader, kus ta kükitab ukse vahele ja hingab värsket õhku, tal siis hakkaski paha. Neil hakkas halb. Kõik ilus on puuri pandud, need papagoid seal…

See on detail ainult, aga kust tuli, et Ester Kuntu tegelane kingib Rikole ta soovil grafiti tegemise pliiatsi ja ta teeb siis põrgulise maja seinale. Kuradi. Seda ei mõtle ju välja?

Täielik juhus. Me filmisime tõesti, jooksime trammi peale. Kaamera ja heli jooksid järele Estrile ja Jarmole. Olid seal trammis tagaotsas ja see oli täiesti Estri improvisatsioon, sest ta nägi seda veidrat grafitit. Selle kolmiku – Riko, Stina ja Eugeni – sõprussuhe oli juba selline ja jõudsime selle ära ka filmida.

Kust tuli Lumi Eugeni ja ta lähedaste perekonnanimeks?

Ei tahaks jälle öelda, et juhuslikult. Et ei arvataks, et kõik on suvaliselt juhuslik. Ma arvan, et see on kosmiline juhuslikkus. Eugen Lumi tundus nii õige.

Ja veel see seos, et Jarmo tegelane tuleb vangist ja tahab andeks saada, elama hakata. Tema isa, keda mängib Rednar Annus, on kellassepp, kellele poeg saadab ilmateateid. Mees, kes parandab aega, laulab kooris Jumalale kiitust, aga oma poega omaks ei võta, talle andeks anda ei suuda…

See mõte… mul on ajaga selline painav tundmus olnud. Olin väike, nelja-aastane ja isapoolsete vanaema ja vanaisa juures talvel koos oma tädipoja Andreiga. Andrei on nüüd õigeusu preester, aga ta lapsest saati tundis hästi suurt huvi religiooni, looduse ja tähtede vastu. Ta oli talvel Sõrves kaevanud sellise koopa, kuhu sai sisse minna ja lamades taevasse vaadata. Tähti vaadata. Ta pani mind sinna lamama, ise istus mu kõrval ja õpetas tähti: Suur vanker, Väike vanker. Ja siis ütles sellise lause, et me näeme tähti sellisena, nagu nad olid, mitte sellisena, nagu nad on. Ütles, et päike on ka täht ja me näeme teda sellisena, nagu ta oli kaheksa minutit tagasi. See jäi mind painama. Kuidas see võimalik on? Ma järgmine päev ärkasin üles… Sõrves on selline pikk sirge metsatee, ma jooksin mööda seda hästi-hästi kiiresti. Mõtlesin, et kui ma nii jooksen, siis saan päikest näha sellisena, nagu ta on. Ei saanud.

Ja siis mul oli füüsikaõpetaja, kes rääkis ka aja raskusest, et ajal võib olla mass. Ta võrdles aja raskust inimese näitel, kes on istunud vangis. Meile, kes me tahame teda süüdistada, tundub, et miks ta ainult viis aastat sai, liiga vähe. Aga samas inimene, kes istub oma aega, kui raske temale võib see aeg tunduda. See viis aastat on nii pikk, et sellest ei saada terve elu lahti.

Kui ma õppisin juurat, siis ma võtsin kohtupsühhiaatria valikaine. Õppisime kliinikus, meie ette kutsuti üks patsient, vanaproua, endine kohtunik. Vestlesime ja siis oli küsimus, et kas ta sooviks midagi noortele juuratudengitele öelda. See proua ütles, et kui te olete noored, siis teile tundub, et on nii palju aega, kõik on alles ees. Olete hästi kategoorilised, aga võiks rohkem osata andestada. Keegi midagi ei öelnud, aga kõik mõtlesid oma peas, kuidas teistele andestada.

Siis hakkas see vanaproua äkki hästi veidralt naerma, kuidagi õõvastavalt. Hakkas naerma ja ütles: andestada iseendale. Kuidas andestada kõik süüdimõistvad otsused, mis on tehtud. See oli kummaline. Need asjad kõik kokku on põhjus, miks „Mo papa” filmis see aja parandaja sees on. Mees, kes tiksub oma aega, ja kuidas nad ei suuda Eugeniga ei iseendale ega teisele andestada.

Te lood lisavad filmile juurde veel mõõtmeid.

Sellepärast ma ei kirjutagi stsenaariumeid, et ma tunnen, et elu ise jutustab läbi eluliste sündmuste, mis on juhtunud. Et tihti mingi üks asi, lapsepõlvemälestus jääb inimesse tundena sisse ja siis mingil hetkel miski kutsub selle jälle esile. Tekib empaatiaväli.

Kuidas te üksindusse suhtute?

Ma elan üksi. Minu jaoks on üksi olemine väga vajalik. Aga samal ajal on vajalik päris suhtlus ka. Ma mäletan ju lapsepõlve külaelu, kus minu jaoks oli kõik üks kodu. Olin võib-olla jultunud, aga ma küll käisin kõigi taludes sees. Naabrimees onu Eino… jooksin talle tuppa sisse, ei koputanud, lihtsalt läksin. Uksed oli lahti. Isegi kui Eino magas alles või tegi lõunaund, magas kaineks, teda ei seganud, et ma seal tema toas ringi vaatasin. Ta oli meremees ja tal oli palju suuri merekarpe. Ma siis lihtsalt kuulasin neid. Mulle tundus, et saan ühendust nende maadega, kus Eino on ära käinud. Kui Eino ärkas, siis ta lasi mul olla. Ma ei pidanud isegi rääkima.

Nüüd on jah uuemad suhtluskanalid, see lõputu chattimine… Ma arvan, et parem on kokku saada, muidu ei teki üldse elulisi impulsse ja tundeid, oledki üksi oma tunnetega.

Näiteks Vilsandil olen väga palju üksi paadikuuris suvel, aga just seal on selline kommuuni tunne. Ma tean, et ma ei ole tegelikult üksi. See muudab üksiolemise nauditavaks, kui tean, et inimesed on mu lähedal, ümber, ja tean, et nad ei tule mind segama. See on hea tunne.

Vilsandil on alati hea.

Seal ma olen hakanud rääkima merikapsaga. Mingi hetk täiesti iseenesest tekkis, et hakkasin loojuvale päikesele soovima head teed. Sellest tekkis traditsioon: iga kord, kui päike loojub, siis ma ütlen talle midagi. Sellest on saanud pühalik moment. Nüüd panen kirja, mida ma päikesele ütlen. Proovin ennast mitte korrata ja see on lõpuks päris keeruline juba. Tahaks ainult head soovida.

Mis on saanud teie plaanist teha libahundi film?

Ma olen sellele filmile neli korda Eesti Filmi instituudist raha küsinud ja reegel on, et peale neljandat keeldumist sealt enam raha küsida ei saa. Olen mõelnud, et äkki ma ikkagi teen seda filmi küll, muudmoodi. See suvi me filmisime „Mo hundi”, kus jälle mängib Jarmo Reha ja baleriin Laureen Laar. See on mõnes mõttes eellugu „Libahundile”, Tiina eostamine. Vilsandil filmisime. Seda kirikuõpetajat me filmis ei näita, aga on viiekümnele lähenev kirikuõpetaja hääbuvas külas, kes tahab ikkagi oma last saada. Siis ta leiab noore läbipõlenud baleriini, kes on terve elu tundnud, et ta keha on instrument, mida kõik vormivad. Ta on tundnud hästi palju valu, kannatanud. Ja siis ta nüüd tahab, et ükskordki ta valul oleks mõte. Ja ongi nõus, et kirikuõpetaja saab selle lapse eostada.

Jarmo tegelane on lavastaja ja näitleja. Nad elavad baleriiniga koos ja vaevlevad ka rahapuuduses. Surrogaatemadus… illegaalne meil. Ja film jälgib seda paari, kui nad saabuvad üksikule saarele neli päeva enne seda, kui kirikuõpetaja tuleb last eostama. Mida nad tunnevad ja teevad seal. See on siis Tiina eostamine, aga mul see mõte juba, et kirikuõpetaja ehitab ratastel rändkiriku ja läheb sellega roudtripile, et oma laps ära tuua. Rändab Tiinale järele.

Üks Mo-film oli teil veel plaanis?

See on juba lõpetamisel – „Mo amor”. See on transmehe muinasjutt. Seal mängivad jälle Jarmo Reha ja Ester Kuntu. Me ei näita filmis soolist korrigeerimist või transformatsiooni, aga Estri tegelane Niina vaevleb oma valeidentiteedi küüsis. Ta tahab, et tema sugu ja identiteet oleksid üks, nii nagu tema seda tunneb. Ja siis on Jarmo, kes mängib Kauri, kes on leidnud oma soo ja identiteedi, need on üks. Ta kutsub oma kolm endist partnerit, eksboyfrendi enda lossi sünnipäevale. Loss on Vilsandi paadikuur. See on muinasjutuna räägitud. Kutsub poissõbrad sünnipäevale, et neilt andeks paluda. Et miks ta ei suutnud neid armastada sellisena, nagu nemad oleks võib-olla soovinud.

Selline ilus muinasjutt, mis kahjuks veel tänapäeva maailma kontekstis ongi muinasjutt, sest ühiskond ikkagi seda transinimese teemat väga raskesti mõistab. Seal taga ei nähta inimest vaevlemas oma identiteedi ja soo ühtsuse pärast, nähakse veidrust, unustatakse inimene.

Tavalised inimesed meie ümber oma veidrustega.

Tundeväli

Eeva Mägi: „On autorid, kes mulle väga, väga meeldivad, üks neist Theo Angelopoulos. Kreeka režisöör, teda vähe teatakse, teeb aeglasid pikki filmi milles on uskumatu tundeväli. Tema filmides aeg saab hoopis teistsuguse raskuse ja tähenduse.

Eestist Leida Laius. Ja väga vähe on räägitud Jan Toominga filmist „Mees ja mänd”, see on täiesti pöörane film ja muidugi tema Virve Aruojaga koos tehtud „Värvilised unenäod”. Sulev Keeduse „Georgica” on väga hea film…”