“Ma ei taha niimoodi oma elu elada, et püüan laveerida eri
poolte vahel, mitte seisukohta võttes. Ainult selle nimel,
et kõigile meeldida,” toob näitleja Evelin Võigemast välja
tarkuse, mis aitab ka rasketel hetkedel iseendaks jääda.

Kui olen diktofoni välja lülitamas, ütleb Evelin sellisel toonil, mis vastuvaidlemist ei salli ja kaasakiitmist samuti mitte: „Ma olen 41, ma ei tahagi olla 25. Kõik on väga hästi.”

Selle peale saan Evelinile lõpuks rääkida ära loo, mis on minuga nüüdseks 13 aastat kaasas olnud. Nad siis mängisid lavatsust „Ruja” Tartus. Ja me lava taga kohtusime Eveliniga, kes küsis, kuidas oli. Mina vastasin siis: „Sa olid ilus.“ Ja sain ta reaktsioonist kohe aru, et sellest ei piisanud. Aga sinna see jäi.

Olen nüüd, aastaid hiljem mõelnud, et Evelin oligi ilus ja teadis seda ka ise. Kui ta nüüd seda mu juttu kuuleb, siis ütleb, et tema reaktsioon polnud mitte „ma tean“, vaid „kas muud ei olnudki?“.

„Vananemise võlu on selles, et rollid on läinud selliseks, kus ainult ilust ei piisa,” ütleb Evelin Võigemast.

Mis sa teed jõuluajal?

Ma vist olen elanud oma jõulud päris palju aastaid teistele. Lastele eelkõige.

Kui pere külla tuleb, on enamasti just minu kanda kohustuslik osa jõuludest. Ma ei saa öelda, et oleksin alati jõule nautinud. Minu jaoks on need eelkõige tähendanud kohustusi. Mõtlemist kingitustele, koristamisele, söögitegemisele. Jõulud on tavaliselt olnud mõtlemine ja tegutsemine selle nimel, et teistel mu ümber oleksid ilusad pühad.

Ja kuidas siis nüüd on?

Sellel aastal olen teadlikult võtnud seda kõike rahulikumalt. Eelnevate aastate jõulustressi praegu ei tunne.

Töödega on nii, et 22. detsembril on mul veel etendus. 23. detsembril on maale sõit. Püüan nautida perega koos olemise aega vähemate kohutustega …

Kingitusi ju ikka teed?

Jah, aga ma olen püüdnud sel aastal teha nii, et kõik ei jääks viimasele hetkele. Isegi pakitud on kõik. Just nimelt, et see kõik ei kuhjuks jõulueelsele õhtule.

Elekter on kalliks läinud, ma vaatan jõulutuledes linna ja mõtlen sellele, et me peame ju ka selle ilu kinni maksma.

Tead, ma isegi ei ole sellele mõelnud. Muidugi peame, jah.

Lumi nüüd täie hooga sulab. Kas ta jõuluks üldse maha jääb? Seda pimedat aega on niigi nii palju. Minu jaoks oleks see, kui tuledes linn läheks pimedaks, kurvastav. Raskemeelsust tekitav. Ja mõtle neid inimesi, kes … jõuluajal tunnevad paljud inimesed ennast eriti üksi olevat.

Miks see nii on?

On ju neid, kellel pole ei peret ega lähedasi ja jõulude ajal võimendub see kõik veelgi enam. Raadiost ja poekõlaritest kõlab lakkamatult “All I want for christmas is You”.

Jaanipäev veedetakse enamasti suures seltskonnas koos sõpradega, aga jõulud on perekeskne püha koos oma kõige lähemate ja kallimatega. Ma kujutan ette, kui raske oleks isegi oma sõpradelt küsida, et kas võib oma pühad nendega veeta.

Mida siis sellises olukorras teha?

Ma ju ei tea. Minu lähiringis ei ole neid inimesi, kelle puhul ma peaks mõtlema, kas äkki kutsuda ta oma jõululauda. Aga see oleks lahendus küll, et kui tead, et su lähedane sõber peab veetma oma jõulud üksi – igasuguseid asju võib ju olla, paarisuhet pole, vanemad on surnud, lapsed välismaal –, siis oleks väga jõulune tegu kutsuda see inimene oma pere hulka.

Inimeste lähedusevajaduse mõistmine on jõulude ajal olulisem kui poest ostetud kingitused. Kingitused võivad, aga ei pruugi olla, inimesed peavad olema.

Sa oled Linnateatris olnud juba 20 aastat. Oled selle ajaga muutunud avatumaks või hoopis kinnisemaks? No jah, see küsimus peaks rääkima vananemisest, aga nii ta kõlab ju koledalt.

Oleme realistid. Kui sa oled 20 aastat töötanud ühel erialal, siis sa ikka väga noor enam ei ole.

Aga see avatus … Ma arvan, et see, mis puudutab neid inimesi, kes on mulle päriselt lähedal, nende jaoks olen ma läinud avatumaks. Vahetumaks. Need inimesed, kes on kaugemal, nende jaoks, ma arvan, olen kinnisem. Ja oluliste inimeste ring on kitsam kindlasti. Seda vist ütlevad kõik inimesed elu … edenedes. Aga üha enam tunned siis ju ka selle “oma” ära.

Jaaah. On polariseerumise aeg ja kahjuks ma üha enam märkan, et mitmed minu head sõbrad…

… on teisel pool.

Jaa, mis sa siis teed?

Ma ei tea, sest minu head sõbrad on minu pool. Mul tõesti pole sellist olukorda. Aga näen, et sellised situatsioonid on minu sõpradel küll. Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et minu maailmavaade on liberaalne.

Mis liberaalsus sinu jaoks tähendab? Milles see väljendub?

Et erinevatel ühiskonnagruppidel oleksid võrdsed võimalused. Isikuvabadus, inimõiguste kaitsmine. Ühiskondlikus plaanis … Ma toetan kooseluseadust. Mind häirib sooline palgalõhe. Tegelikult, hoolimata teemast, mis meil ühiskonnas kerkib, olen ma alati teisel arvamusel kui paremäärmuslased.

Loomulikult peab naisel olema õigus otsustada oma keha üle. Tõstatada abordi küsimust 21. sajandil on absurd. Loomulikult võib geipaar abielluda ja lapsi kasvatada.

Ma ei pea normaalseks, et inimesel peaks kodus olema relv. Ei pea.

Ma saan aru olukordadest, kus eutanaasia võib olla vajalik. Selge on see, et see on muidugi väga keeruline ja delikaatne küsimus kui iga juhtum on täiesti erinev.

Jah, muidugi peab aitama pagulasi, sest nad on inimesed, kes on hädas.

Ja muidugi usun ma teaduspõhist meditsiini ja vaktsiinidesse …

Lugesid nüüd üles viimaste aastate suuremad teravat vastuseisu tekitanud asjad. Sinu suhtumine, ma isegi ei nimetaks seda liberaalsuseks – ära tee nõrgemale liiga, vaid kui saad, aita teda – on ju inimlik ja mu meelest ka tark. Aga ma mitu korda siin tahtsin sulle vahele segada selleks, et öelda, et kui sa selle siin must valgel välja ütled, siis …

…mind lüüakse risti. Jah, ma tean. Ma olen sellega, kuidas öelda, olen harjunud.

On see su tuju ka rikkunud?

Muidugi on.

Sa ei ole ju nii tugev naine?

Muidugi ei ole.

Ma ei loe kommentaare. Aga me kõik oleme sotsiaalmeedias kättesaadavad ja sealt tulevad ka need anonüümsed solvangud. „Oi, kuidas ma teist varem lugu pidasin, aga enam ei tule ma teatrisse ka kui teie mängite.”

Aga… ma ei taha niimoodi oma elu elada, et püüan laveerida erinevate poolte vahel. Mitte seisukohta võttes. Ainult selle nimel, et kõigile meeldida.

Vene kuulus näitleja Julia Aug just kirjutas Facebookis lausa loo sellest, kuidas teda süüdistatakse selles, et ta Putini režiimi analüüsib ja kritiseerib. Kuidagi nii, et tal ju läheb hästi kinos ja teatris, et peaks riiki tänama. Julia ütles, sai just makstud oma kodulaenu ja selles on „süüdi” asjaolu, et ta teeb palju tööd. No kuidagi nii, et sellepärast, kui sul väliselt hästi on läinud, ei pea sa silmi kinni pigistama, suud sulgema ja lollusi mitte märkama. Aga tema ka lüüakse risti.

Muidugi. Sotsiaalmeedia võimendab kõike. Võtame näiteks interneti ära ja läheme tagasi ajalehtede ajastusse. Siis ei tuldud tänaval sul nööbist kinni võtma, et enne ma pidasin sust lugu, nüüd enam mitte.

See kuidas mina usust ja pühakirjast aru saan… Kõige olulisem on armastus, siis halastus, lugupidamine teisest inimesest… Neid väärtusi jagan ma kõigi kristlastega.

Samas on mul raske mõista, kuidas sa oled armastav inimene ja keelad mõnele teisele selle armastuse ära. Jah, nad ütlevad, et me ei keela armastust. Elagu, kuidas tahavad. Aga kui nad tahavad olla abielus? Ei tee sellega mitte kellelegi kurja. Siis kuidas saab seda keelata?

Kui üks kitsas kildkond võtab teemaks abordiõiguse, siis mingid mehed arvavad, et neil on õigus otsustada naise keha üle. Nemad teavad, mida täiesti võõras naine peab oma kehaga tegema.

Ja kui me räägime vaktsiinidest?

Siis kuulutakse õigust oma keha üle ise otsustada. Ja samal ajal ei ole vaktsineerimata jätmine ainult sinu keha küsimus, sest sa võid olla ohuks ka teistele inimestele. Erinevalt abordist kui kannatab tõepoolest ainult selle naise keha. Ei ole just liiga loogiline. Need on teemad, mis ajavad mind põlema.

Me elame pandeemia olukorras. Sellest tuleb maski kandmise kohustus siseruumides, vaktsineerimise vajadus samuti. Absurdne on ette kujutada, et valitsused on mõelnud välja salaplaani ja tahavad meisse mürke süstida. Ja see kõik pannakse ühte patta vabadusega!? Vabaks laulmise ja vabalt hingamisega … ?

Inimesele on loomulik armastada oma kodumaad ja vabadust. Ka minule. Aga selleks, et vabalt hingata, tuleb pandeemiast võitu saada ja maski kanda, kui on vaja. Ükskõik kui empaatiline ma püüan olla, ma ei mõista, kuidas seda ei mõisteta.

Näh, ikka läks me jutt niisuguseks … See ei ole meil just väga jõuluintervjuu.

No on ikka, selline on meid ümbritsev tegelikkus ja ei ole õige selle ees silmi kinni pigistada. Ma ikka kipun mõtlema, et ahh, kõik kordub, ma olen seda juba näinud, lugenud, mõelnud. Aga sellist olukorda nagu praegu, mitte meil, vaid kogu maailmas, ei ole ju olnud. Seepärast ei leita ka lahendusi kiiresti.

Jah, me ei arvanud, et see nii kaua kestab. Me läksime 2020 kevadesse mõttega, et elame kevade üle. See, et kriisid kestavad ja lõppu ei paista ja me ei tea millal lõpp paistma hakkab … Tegelikult ma usun, et meil ei ole teha muud, kui vaadata teadlaste poole. Nemad on ainsad inimesed, kes saavad lahendusi luua. Mõtle oma peaga igas kontekstis kindlasti ei tööta.

Ma oma peaga saan aru, et mul on arstiks õppida hilja. See on see, millega ma tõesti hakkama ei saa. Muid asju vahest mingil tasandil veel suudan.

Kui mind tabab tõsine terviserike, haigus, mis paneb mind surmaga silmitsi seisma, siis ma lähen arstide juurde. Ma ootan neilt abi. Vähki põdedes arste enamasti usaldatakse, isegi luumurruga usaldatakse, aga koroona puhul on millegipärast oma peaga mõtlemine õigem. Kahtlane, et piisab ainult c-vitmiinist ja karastamisest.

Eks seda viimast pea ka muidugi tegema. Ma mõtlesin, et just sinuvanused arukad naised tegelevad esoteerikaga. Muidu see poleks nii levinud. On mul õigus?

Esoteerikapuhangut ma märkan oma sotsiaalmeedia kanalitel. Sõprade hulgas mitte nii väga. Mulle tundub, et esoteerika tõmbab just neid inimesi, kes on tõsiselt hädas. Jah, ma olen ka oma elus otsinud alternatiivset abi, aga päriselt on mind aidanud ikkagi konkreetselt kohtumised psühholoogiga. Ilma vähimagi esoteerikata. Psühholoogi abiga olen muutnud oma mustreid ja mõtteviisi. Seda kuidas vaatan neile sündmustele, mis mu elus aset leiavad. Ja kui muutub mõtteviis, hakkab muutuma ka elu. Tervitused siinkohal Marele!

Eks see kõik ole usu küsimus. Kui usud psühholoogi, saad abi. Kui usud kirikuõpetajat, siis aitab tema. No õigem on küll öelda, et jumal aitab.

Ma ei ole nii mõelnud. Ma usun jumalat ka. Aga jah, eks need ole lihtsalt erinevad tööriistad.

Esoteerika juurde tagasi tulles tundub, et sellega tegelevad inimesed on leidnud väga hea niši, kuidas – vabandust küll, aga nii on – suurelt hulgalt inimestelt raha ära võtta. Tahaks isegi öelda, et lollidelt raha ära võtta.

Ma vaatasin hiljuti videot, kus üks eesti keelt kõnelev naine rääkis kirglikult sellest, et koroonat ei ole olemas, lastehalvatust ei ole, ka HIVi ei ole olemas. Koroonaga nakatavad meid PCR-testid. Kõige rohkem haigeks jääd televiisorit vaadates ja peavoolumeediat lugedes. Sealt tuleb viirus sinu sisse. No mida sellise infoga peale hakata? Äärmuslik.

Muidugi, kui kellelgi on kristall aknalaual, siis las ta olla, see ei tee halba. Rumaluse levitamine teeb. Siis kukume tagasi eeltsivilisatsiooni.

Mul lõi küll pildi värskeks.

Neil on päris palju jälgijaid ja nagu sa ütlesid, nemad usuvad seda. Vaat sulle usu küsimust.

Keda miski aitab. Aga kuidas sinul oma rollidega on?

Oo jaa. Rollid tulevad meid igal juhul aitama. Õpetama inimeseks olemist. Annavad võimaluse vaadata maailma läbi kellegi teise silmade. Kindlasti olen ma neilt naistelt, keda olen mänginud, väga palju õppinud.

Sa oled viimastel aastatel mänginud rohkem just katkisi naisi.

No jah. Aga siin mängib nüüd kindlasti vanus oma rolli, sest 25aastased naised teatrilaval ei ole nii katki kui 40aastased. Ilmselt elus on samamoodi.

Olen tihtipeale mõelnud, kuidas just praegu see või teine roll tuleb. Minu enda sellisesse elusituatsiooni. Ma ei ole mitte ühtegi rolli endale küsinud, et palun mulle nüüd seda. Ja samas neid töid on ehmatavalt palju mille puhul mõtled, et nad tulevad täpselt sinu elus olevasse situatsiooni. Tulevad nagu appi.

Elu tuleb siis lavale kaasa?

Jah. Ma muidugi võtan selle ise lavale kaasa. Olen väga seda meelt, et see, mis minuga, minus parajasti toimub, selle ma lavale kaasa võtan. Huvitav on nende lavastuste puhul, mida saab kauem mängida, isegi mitu aastat, et kuidas see katkine naine hakkab selles ajas muutuma. Mingisugused rõhuasetused muutuvad.

Ja tead, samas mu viimane väga oluline töö, eelmisel suvel tehtud „Stseenid ühest abielust” … Kuigi pealtnäha tundub see olevat kõige traagilisem lugu, mis saab ühe mehe ja naisega juhtuda, lõpeb see lavastus ometi mingis uues elujõus ja energias. Tegelikult on see nii ka teiste naistega, keda olen mänginud – olgu siis „Inimese hääl” või „Inimesed, kohad ja asjad” . See tähendab, et isegi kui sa käid laval raskuseid läbi, siis mängu käigus, õhtu edenedes kasvad kuhugi sinna, kus on kerge ja hea edasi minna. Ja vaat sellest on elus väga palju abi.

Laval mängimine annab jaksu elus olla?

Absoluutselt. Ma ei ole tundnud, et need katkiste naiste rollid on mind lõhkunud. Sealt on alati kaasa võtta ka elujõud. See tähendab, et ma oma tööpäeva lõpetan väga hea emotsiooniga. Aplausiga pealegi.

Jah, ma ei ole selline ettekirjutaja, et tehke nii, aga arvestades õhus olevat negatiivsust, võiks ju küll teha tõsist teatrit, mis lavastaja tahtel inimestesse häid emotsioone annab.

Nii, et lähed teatrist ära, oled millegi võrra targem ja natukene lahkem ümbritseva suhtes. Mulle meeldib sõna lahkus.

Lahke on hea sõna muidugi.

Iseenda suhtes lahke olemine on üks olulisemaid asju, et meie vaimne tervis korras püsiks. Ma mõtlen, et kui ma saan mingi elamuse – raamatust, teatrist, kinost, kontserdilt –, siis see hakkab minu eluga resoneeruma. Ma panen tihtipeale tähele, et läbi mingi peegelduse, isegi kui tegu on raske vaatamisega, paneb see mind märkama oma elu imelisi pisiasju, neid rohkem hindama. Hindama seda iseenda väikest mikrokosmost. Ja kui ma jõuan siis selleni, et oi, kuidas mulle meeldib oma elu, siis ma arvan, et see ongi õnn.

See on hästi sõnastatud tunne selle kohta ka, miks mulle meeldivad väljapääsmatuna tunduva lõpuga lood. Jääd kuidagi kauemaks vaagima. Mu mõte läks siit kuidagi muusika juurde. Kuidas sinul sellega on?

Ma väga igatsen muusikat teha. Mängisime just Estonias „Viiuldajat katusel”. See on endiselt mängukavas ja vahel harva saab seda mängida.

Kuna näitlejatöö on mu elus olnud alati see esimene armastus, siis on ta viimasel ajal võtnud suurema osa minu ajast ja tähelepanust. Samas, kui mul oli suvel Ammende villas üks kontsert, siis olin ma laval lauldes üleni õnnelik. Ma igatsen muusikat.

On muusika su ümber vähemalt?

Jah, ma kuulan palju, aga teen liiga vähe. Ma kuulan ja laulan kaasa. Kodus. Autos.

Muusika on kõige kiiremini mõjuv kunstiliik minu jaoks. Vahel on lugu kestnud 10 sekundit ja juba hing heliseb sees. Mu jaoks on muusika kuulamine kogu keha kogemus. Kuulan muusikat, kui olen üksinda kodus. Muusika on isiklik asi.Privaatne tihtipeale. Muusika on võimeline mult kõik kestad maha võtma nii, et vajun kokku selles harmoonias ja nutan.

Mulle avaldab muljet, Evelin see, et sa oled võtnud nõuks ilmaasjade peale mõelda.

Aga kuidas siis teisiti saaks? Ma elan ju selles ilmas. Mõtlen kaasa, valutan südant. Eriti tähtis on, et ma saan neil teemadel juba vestelda ka oma lastega. Nad on 12 ja 14 aastat vanad ja ma tahan nendega rääkida. Teada saada, mida nemad märkavad enda ümber. Juhtida nende tähelepanu sellele, et nad märkaksid.

Kas nemad ka tahavad?

Jah, õnneks küll. Vestlus ei saa kunagi olla ühepoolne. Ma kuidagi tunnen, et mu tütar on veel minust mitu kraadi tugevama sotsiaalse närviga. See teeb mind õnnelikuks. Ja ma usun, et laste käes on meie tulevik. Nad on mitmes asjas meist targemad. Peavadki olema. Meil on elukogemus, aga neil midagi muud.

Evelin Võigemast

Kogumise aeg

Mu järgmine poolaasta paistab, et tuleb uute tööde poolest rahulik. Ma võtan selle perioodi suure rõõmuga vastu, sest tegelikult eelmised 365 päeva on läinud üsna ilma puhkuseta. Ühed proovid on lõppenud ja teised alanud. Suvel ka. Ja kuna ma ka järgmisel suvel liiga palju ei puhka, siis võtan selle aja praegu. Raamatute lugemiseks ja muljete kogumiseks.

Tunnen seda, et kui ma ühel hetkel kapseldun liialt oma töösse ja pole aega, et saada peale uusi elamusi ja muljed, siis mul on ka väga vähe midagi publikule anda. Ringlus peab olema. Pean jõudma teatrisse, kinno ja raamatuid lugeda, et mul oleks, mida anda.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.