Erik Ruus  23. aprill 1962  – 22. aprill 2025

Kui Erik Tartus ära saadeti, tahtsin ühtäkki ta elu auks lõket teha. Alles siis, kui see lõke kord põles, sain aru, miks.

Erik, Su ärasaatmise päev oli tuuline ja siis ma otsustasin, et lõke pole ikka hea mõte. Aga Sinu au ei andnud rahu ja paar päeva hiljem tegin plaani oma Raela aias teoks.

Olid mu vana sõber. Teadsime teineteist Su ja mu Viljandi ajast. Nägin Su esimesi samme lava poole ja laval. Hiljem elasin kaasa Su edule. Oli see aeg, mil Rakvere teatri repertuaar oli suures osas Sinu peal. See polnud teatrile üldse hea aeg: nõukogude kord varises, ja see pakkus inimestele enam huvi kui teater. Aga Sa olid armastatud.

Ma mõtlen, et Sinuga koos mängida me ei saanudki. Küll aga peale selle, et koos viina viskasime, rääkisime palju elust ja armastusest. Teatrist. See, kuidas Sa filmist rääkisid… Aga mis ma sellest…

Kord sõidutas Peeter Jakobi meid mere äärde. Siis oli auto me sõpradest vaid temal. Viina ta ammu ei võtnud, aga viis meid ikka kohale, jättis omapäi ja tuli hiljem järele. Otsis siis Udulehtrikud, nagu ta meid nimetas, mere äärest üles ja kamandas Rakverre. Ikka õigeks ajaks. See on ka meeles, kuidas olime seal mere ääres kolmekesi ja ma endalegi ootamatult teatasin, et üks on loll ja teine laisk, aga mina pean üksinda magama.

Sul olid kuldsed käed. Tegid teatri puutöökojas uhke kaheinimesevoodi. Millegipärast sai see mulle. Uhkuse asi oli. Uhke asi. Ma seal, usun, hästi magasin…

Ma kuidagi ei leidnud Su elule kujundit, kui kuulsin, et surid. Jätsin kirjutamata. Valus oli. Ja nüüd Su auks lõket tehes ja siis seda vaadates sain aru, et just see – lõke – on see, millega Sina ja Su elu mu jaoks nüüd meeltesse kinnitub.

Esimese hooga ei saanud lõket põlema. Ta nagu hakatas ennast, ja siis vaid susises. Siis kasutasin vanu metsavahi nippe, lõke kogus ennast ja siis tantsis. Tantsis eredalt. Tõstsin paku, millel istusin, kaugemale. Kuumad, eredad ja tantsivad leegid. Lõke põles läbi üsna kiiresti. Leeki, seda tantsivat, enam polnud, aga sooja andis, hõõgus kõik.

Just sellisena Sa jääd, Erik!

Võilill ja toomingad alles võtavad hoogu, et õitseda. Kevad saab ka hoo sisse, sel aastal Sinu auks. Saoskasid märgata!

Ole hoitud ka seal.

Pildid erakogust: avapilt Erik Ruus Raivo Trassi lavastuses “Keisri usk” 2020; Johann Köler 1993.