Surama terminaal.
Tartu Uue Teatri „Odysseia” on kosutav kinnitus sellele, et antiikajast peale pole inimesed muutunud.
Kuna pole midagi uut päikese all, siis ei julge ju ka kinnitada, et sellist teatraalset vabaõhuekskurssi pole suveteatris veel nähtud. See Tartu linnaruumis mängitud lavastus on üsna ülemeelik oma punaste bussidega, mis neisse pakitud publiku silme ette vaimulinna 21. sajandi maamärke sõidutavad. Säästumarket, pangad, Selver, Rimi ja Konsum… Ent kõik see kangastatakse meile Trooja sõja kastmes, kangelaste ja Olümpose jumalate kakeluste tallermaa vaimus.
Näiteks Penelope Annelinna servas busside lõpp-peatuses Odysseust koju ootamas. Ta hüüab: „Ma armastan teid kõiki. Ma tean, mida te mõtlete. Ma tean, kuhu te lähete… Tulge siia, kes te olete õnnetud, et me saaksime õnnetud olla koos!” Koos teatriseltskonnaga kuulab seda pealt ka pisut vintis hiline teekäija.
Siis Odysseus ja Achilleus, kes seisavad auvalves. Tuunikates tüdrukute käes põlevad tõrvikud sõjas langenute memoriaali juures Raadil. Kogunenud kuulevad Odysseuse sõnu: „Ärge unustage meid, ütlevad kangelased. Sest meie õlgadel püsib see habras rahu, milles elate teie.” Koos teatriseltskonnaga kuuleb seda Raadi pargi moekalt riides tervisejooksja.
Täiesti omaette elamus on, kui eksirännakul Odysseus väljub koos publikuga linnaliinibussist keset umbrohtu kasvanud Raadi lennuvälja. Kaugusesse lahkuv punane buss õhtutaeva taustal… Pilt, mis kangastub, on mitmemõõteline: kõiksus, müüt, legend ja argipäev. Selles on nii ilu kui õõvastavust.
Mõtlesin seal Raadi väljal sõnast „terminal”. Kuna kehas oli veel Istanbuli suure lennujaama tunne, oli mu jaoks ülikihvt, kuidas surmaterminali mööda Hadese juurde jalutav Achilleus vanale helistab ja sauna valmis palub panna. Ei midagi uskumatut ühe kangelase jaoks. Meistki paljud usuvad heasse elusse pärast surma. Elame terminalide maailmas ja Achilleuse ajal olid meid ümbritsevatel imedel vaid ehk teised nimed.
Laps tahab saada isa sarnaseks
Kuskil, seal publiku ja kangelaste emotsionaalse eksirännaku alguses, kui me kõik veel suures saalis pikkade laudade taga pidusöögil osalesime – kõigil arvamusliidrite nägu peas –, pidas Odysseus kõne, mis mulle mõjus uuena eestlaste kangelaseks olemise valguses. Ta ütles, et tema isa oli Sisyphos, et isa oli maailma kõige targem mees. „Lapsena ma käisin tema töö juures kaasas ja imetlesin teda. Kuidas ta lükkas kivi mäe otsa. Iga päev. Ja tihti ka õhtuti ja öösiti. Ta teadis, mis teda huvitab ja talle meeldis seda teha. Ta teadis, mida ta teeb.”
Odysseus tahtis saada isa sarnaseks ja läks samale tööle. Õigele ja ausale. Lükkas kivi, aga ei saanud enam aru selle mõttest. “Minu isa ei saanud ju teha ometi mõttetut tööd? Minu isa ei saanud ju olla ometi mõttetu mees? Järelikult on asi minus…”
Ja Odysseus tuli prestiižselt töölt ära, abiellus maatüdrukuga, sai päranduseks maavalduse. Kasvatas viinamarju, tegi veini ja jõi. Helgur Rosenthal mängibki Odysseuse lihtsaks meheks, kes kistakse sõtta ja kellele elu seiklusi ning kannatusi kodaratesse loobib. Ta väga ei taha ja vastu ka väga ei hakka. Laseb ennast kanda.
Sireenide buss
Kes ikkagi suunab meid me elu terminalidesse ja miks me sinna siseneme? Mu jaoks oli see üks selle lavastuse kõrghetk, kui pärast Odysseuse maja ümber ehitada sooviva ettevõtjast kosilase käest pääsenuna publiku ette sõitva bussi ukselt tagasi põrkasin. Seal bussis keerlesid värvilised diskokerad ja tantsisid laulvad sireenid. Seisin valiku ees, mida polnud ‒ kui ma ei oleks läinud selle bussi peale, oleksin olnud üksi ebamugaval Raadi lennuväljal, kust ehk poleks olnudki tagasiteed. Oleksin olnud seal, kust tagasi ei tulda, oleksin seltskonnata. Näiliselt ainus võimalus oli siseneda ja katsuda taluda.
Kuid see, mis bussis sündis, oli ülimeeldiv. Kirtina Rasa idamaine lõpmatu laul “Tunnetel on kõla” hakkas kehasse koos sireenide tantsuga. See oligi kutse teise maailma, paradiisi, kuni kõik bussiparadiisist taas välja aeti.
Ma arvan, et Uue Teatri loovmeeskond just sellele, inimese elu ja heaoluseisundite haprusele oma looga ja vahetuvate mängukohtadega tähelepanu juhtida tahtis. Minu puhul see toimis. Ja pani kuklasse hiilima koleda mõtte, et väljapääsu polegi. Ole kangelane või narr või hoopis poliitik või ajakirjanik…
Teised maailmad me kõrval
Millele veel lavastaja Ivar Põllu ja Uue Teatri trupp “Odysseiaga” me tähelepanu tahavad juhtida, ajal, kui kõik on arvamusliidrid?
Peale suurte terminaalsete süsteemide hakkavad ses lavastuses üsna märgatavalt kokku mängima öö ja päev, linn ja loodus, söök ja vaimutoit, ilu ja inetus, armastus ja vihkamine. See kõik on esitatud vaimukas, eneseirooniliseski, aga voolavas rütmis. Nii ka, et vaatajatena tunneme jumalate ja kangelaste ajas ja neis endis ära selle, kuhu me oleme jõudnud oma eksi-, üksi- ja huvirännakutega aegade algusest.
Vanas Roomas istusid inimnäoga jumalad Olümposel, nüüd on meil kosmoselaeva aju taskus kõigil, ometi neelame kõrguste ületamiseks abiaineid, mõnest terminalist.
Ses lavastuses on oma sotsiaalne närv. “Aeg koguda ja aeg kogutu laiali laotada…” ‒ piibli Koguja tarkus näib iseloomustavat seda nüüd juba seitse aastat vana Uut Teatrit ja selle üle on ikka hea mõelda.
Uue Teatri käsi on aja pulsil, isegi siis, kui ta seda väga ei rõhuta. Neil kuskil on seal viimase pildi suure valge voodi tekinurga all justkui me oma Homerus, kes kõik üles kirjutab. Iseasi, kas see tõde on.
Lõppukummardus pärast eksirännakutelt kojujõudmist. Odysseus – Helgur Rosenthal. Penelope – Maarja Jakobson, Klypso – Piret Simson, Kirke – Katrin Pärn, Achilleus – Janek Joost ja Naabrimees – Siim Angerpikk.
Foto: Margus Mikomägi
“Odysseia”
* Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu.
* Valguskunstnik Taavi Toom.
*Videokunstnik Martin Rästa.
* Mängivad
Maarja Jakobson
Katrin Pärn
Piret Simson
Helgur Rosental
Janek Joost
Siim Angerpikk.
Lisaks: Sireenid, kükloobid, pillipuhujad, bussijuhid…
* Esietendus Tartu Uues Teatris 14. augustil.
Lugu ilmus Maalehes.