Tunnike enne etendust on tribüünil tahvlid, mis märgivad varasemaid etendusi, mõni minut hiljem on kultuuriteave aidaseintel. Saueaugu teatritalu on nähtus ilmselt kogu maailmas.
„Küüni täitmise lood ja laulud“ Saueaugul julgustavad lootma, et mõned lood on meil veel alles ja lasevad ennast rääkida nõnda, et kinnitavad me kestma jäämise usku.
Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu laseb sellel suvel teatri jaoks hästi valitud seltskonnal oma talus heina teha. Küüni täita.
Madis Kõiv ja Hando Runnel on näidendi „Küüni täitmine“ nimetanud irvmänguks. Mulle tundus see liigitus üsna sarnane sellega, et Tšehhov oma tõsised näidendid komöödiateks ütles. Irvmängu termin on muidugi täpne, kui mõelda sellele, et nõnda nagu Saueaugul 2009. aasta suvel ja kunagi lähiminevikus Eestimaal enam heina ei tehta. Sellest on kahju, aga vaevalt „Küüni täitmise“ lugude kirjutajad seda teadsid. Kasterpalu teab, kui just selle materjali valib oma isakodu kohavaimule kaeda.
Elus antakse sellele, kes kallil heinaajal teiste tegemist pealt passib, peksa, heidetakse kogukonnast välja, igatahes on selline tegelane heidik, veidrik, muidusööja, kunstnik… Teatris on teistmoodi. See, kes tuleb, on vaataja ja kuulaja. Saueaugu pisikeses taluhoovis on tribüün, kus kõik eelnimetatud rahulikult heina sees kulgevat pealt passida saavad. Selle etenduse puhul tuleb rõhutada, et inimesed saavad peale pealtvaatamise ka pealt kuulata. Sest see, mis heinateo ajal sünnib, on palju enam lugude jutustamine kui töö.
Mul on tunne, et mitmele põlvkonnale on heinaga seotud erootika, mis Saueaugu heinahoovis lahvatab, õige võõras. Kes see siis ikka täna, olgu ta nii noor kui tahes, lakka või heinakuhja ronib, ja palju neid lakkasidki on. On rullid ja neid teeb traktor, mitte inimesed ei riisu ega hangu. Mulle miskipärast tundub, et heinateoromantika on ammu asendunud palju proosalisema hotelli-motelli omaga. Hingelämmatav heinalõhn on asendunud turismitalutoa parimal juhul värskete linade lõhnaga. Enamasti aga ostetakse erootikalõhnu spetspoest.
Läinud sajandi noorte ökoerootikat võiks ju seal – vabaõhulava kõrval heinamaal on kokkupandud heinakuhjad – kampaania korras taas ellu kutsuda – selline roheroheline eluviis, vanaemade-isade noorusajast. See, kuidas Eesti teatri näitlejad, eri eas naised, seksapiilsed on ses augustivalguses, oleks omaette teema. Ja ilusad on need näitlejad seal heinas, igaüks omamoodi.
Ma kuulasin lugusid, mida räägiti heina hangudes Saueaugul, ja mõtlesin siis hoopis sellele, et meil on koos heinateoga kadunud ka muud koos tehtavad tööd. Sellised tööd, kus on aega lugusid rääkida, neid kuulata. Selles ehk peitubki me kooris laulmise põhjus. Seepärast on laulupeod ühendavad.
Lood, mida Kõiv ja Runnel heina hangumise ajal rääkida lasevad, ei ole pealiskaudsed “miks sul nii pikk habe on” lood. Lood on elust ja surmast ja sündimisest. Sellest räägivad lood küünis ja küüni ees, et elu võib nõnda kinni joosta, et väljapääsu ei ole. Nõndasamuti nagu mõte kinni jookseb vahel ja siis tulevad kordused ja igaüks siis omal moel kas harjub rutiiniga või otsib väljapääsuvalgust.
Lavastuse lõpus laseb peremees Margus Kasterpalu kuulajad-vaatajad küüni kutsuda ja küün saab täis inimesi. Kas see asendab välja jäänud heina, mõtlesin.
Enne seda on Sass (Aleksander Eelmaa – MM), kes selles lavastuses ongi Sass, küüni katusel, redelil sellise nekroloogi (ei, ikka monoloogi – see sõnade mäng on etendusest) öelnud, mille kuulmine ja nägemine omaette ime on.
Tõtt-öelda ma ootasin etenduse kulgedes äikest, tahtsin näha, mis siis saab, mis saab lugudest, heinast, näitlejatest ja publikust. Minu nähtud etendusel oli äike olemas, aga kusagil kaugemal.
Kui Saueaugu teatritalu küüniuksed avanesid etenduse lõppemise märgiks (meelde tuletades, et elu on suurem kui me arvame, et maakera sees on veel üks maakera, mis on suurem kui see maakera, millel me kõnnime), siis uskusin ma täiesti siiralt, et just tänu sellistele kokkusaamistele teatri sildi all säilib me ühismälu siiski ja ehk leiame kiirustades aega ennast ja teisi kuulatagi.
“Küüni täitmise lood ja laulud”
Madis Kõivu ja Hando Runneli järgi
Margus Kasterpalu ja Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Pille Lukin ja Aleksander Eelmaa, Guido Kangur, Margus Prangel, Märt Avandi ja ansambel Paabel.
Esietendus:
28. juulil