„Puhast juhuslikkust ei ole olemas,” ütleb kultuuriteoreetik Anzori Barkalaja Klassikaraadios temaga juttu ajavale Ants Johansonile. On üsna iseloomulik ja loomulik, et need tõsisemad jutud me ühiskonnas toimuvast sünnivad kultuuriruumis. Klassikaraadios üle kantud jutuajamine sündis märtsis Tartu folgiklubis, mis omakorda pesitseb Emajõe pääl, Sisevete saatkonnas. „Kultuuriruum ongi nagu raba läbilõige. Kuskil mingi asi katkeb ja kuskil mingi asi sadestub, kuskil moondub… Ja kuskil on ikka see elav osa,” ütleb Anzori Barkalaja ja toob võrdluspildiks võilille, mis poeb läbi asfaldi õitsema.

Ma olen viimastel aastatel palju mõelnud juhusele enda elus, intuitsioonile, mis mind on juhtinud. Võib-olla ei ole see kõige tähtsam küsimus, aga miks on nii, et kuigi oleksin võinud Barkalaja juttu kuulda enne, kui nägin Peeter Jalaka lavastust „Tönk” Tartu Raadi lennukiangaaris, juhtus vastupidi.

Ma Jalaka „Tönki” vaatasin puhtalt emotsioonide pealt. Teatri alus on mäng ja mängu alus muundumine. Lavastuses „Tönk” mängitakse Eesti mängusid, mis me rahva loovuse (et mitte öelda ellujäämise) aluseks, suureks. Mängu alus on seal me kujunemise ja juurte juures, rütmiline vormistus ja tegijad 21.sajandist. Alles hiljem, kui elamus nahavahel, katsusin mõtestada, mida nägin. Ja juhus andis abiks Anzori Barkalaja. Kes oma juttu rääkides kindlasti „Tönki näinud polnud. Loe edasi Tootmisekeskne maailm kukub kokku. Tönk, tönk… →

Viio Aitsam kirjutas ja pildistas. Ilmus Maalehes.

Putukate ja teiste väikeste olenditega rääkimine pole nõiakunst, vaid märkamise küsimus.

Kui niiskel 26. aprillil korjasin kokku pojengi- ja punepeenra servas talvitunud kiritigusid, kelle seas ka mõni üksik võsa-vööttigu, ja neile seletasin, et olgu rahus, midagi halba ei juhtu, tuli meelde hiljutine helistaja. Olin ajalehes maininud, et räägin putukaid pildistamiseks ära, ja helistajamees küsis, kuidas see ikkagi käib.

Sisuliselt rääkisin ära ju ka tigusid. Igakevadine aktsioon on neid noppida peenraservadest, mõne konkreetse taime (näiteks salvei) vanade varte vahelt, maasikamaalt ja mujalt, kuhu nad talveks on kogunenud. Kannan nad aia teise serva enelaheki alla ja naadistikku, mida nimetame tigude tsooniks. Seal nad siis suvi läbi elavad – meie ei torgi neid ja nemad ei tule peenardele ja keset õue muru peale. Loe edasi Kuidas ma liblikaga juttu ajasin? →

Pane Janek Mäggi ministriks või hunt rahvusloomaks, algkoolis kohustusliku kirjaoskuse omandanute reaktsioon on ikka üks, kõigepealt tuleb elukas auklikuks lasta.

Paugutamise iseloom on see, mida kasutavad politseiuurijad ülekuulamistel läbi aegade. Et on hea võmm ja on paha võmm. See, kes pildile saab, peab rääkima. Hunt ennast kaitsta ei saa, ta on kehvemas olukorras, hunt on lindprii loom olnud meil ajast aega, kui EL aeg välja arvata. Ministri kohta seda nii kindlalt väita ei saa. Ei oska paika panna ajatelge ega näiteisikut, et vaat siis, kui Lembitu ministriks sai, kuulutati kõik selle ameti pidajad nii- või naasuguseks. Loe edasi Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel →

Mikk Sarv, 10. august 1951 – 6. aprill 2010

Uku Masingul on luuletus: “Udu üksi on kindel”

Systik on tuul ja ta jalakapuust,

Mina vaid õhuke hämarast koe,

Mille Jumala sõrmed ykssarve luust

Ketrasid tähtede toas, kui see soe.

Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim

Muldsetel telgedel, ei mina tea –

Sära udude vast, kui neist suri võim,

Et mul pilvi ei ulatund pea.

Surm võttis Miku ära. Mehe, kes on kirjutanud: „Me oleme tuulesõltlased. Alates esimesest innukast hingetõmbest sünnihetkel kuni viimse, elukäiku kokkuvõtva väljahingamiseni koome sisse ja välja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi üle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kõigile meie rõõmudele.” Loe edasi Mikk oli laulik ja muinasjutuvestja →