„Puhast juhuslikkust ei ole olemas,” ütleb kultuuriteoreetik Anzori Barkalaja Klassikaraadios temaga juttu ajavale Ants Johansonile. On üsna iseloomulik ja loomulik, et need tõsisemad jutud me ühiskonnas toimuvast sünnivad kultuuriruumis. Klassikaraadios üle kantud jutuajamine sündis märtsis Tartu folgiklubis, mis omakorda pesitseb Emajõe pääl, Sisevete saatkonnas. „Kultuuriruum ongi nagu raba läbilõige. Kuskil mingi asi katkeb ja kuskil mingi asi sadestub, kuskil moondub… Ja kuskil on ikka see elav osa,” ütleb Anzori Barkalaja ja toob võrdluspildiks võilille, mis poeb läbi asfaldi õitsema.
Ma olen viimastel aastatel palju mõelnud juhusele enda elus, intuitsioonile, mis mind on juhtinud. Võib-olla ei ole see kõige tähtsam küsimus, aga miks on nii, et kuigi oleksin võinud Barkalaja juttu kuulda enne, kui nägin Peeter Jalaka lavastust „Tönk” Tartu Raadi lennukiangaaris, juhtus vastupidi.
Ma Jalaka „Tönki” vaatasin puhtalt emotsioonide pealt. Teatri alus on mäng ja mängu alus muundumine. Lavastuses „Tönk” mängitakse Eesti mängusid, mis me rahva loovuse (et mitte öelda ellujäämise) aluseks, suureks. Mängu alus on seal me kujunemise ja juurte juures, rütmiline vormistus ja tegijad 21.sajandist. Alles hiljem, kui elamus nahavahel, katsusin mõtestada, mida nägin. Ja juhus andis abiks Anzori Barkalaja. Kes oma juttu rääkides kindlasti „Tönki näinud polnud. Loe edasi Tootmisekeskne maailm kukub kokku. Tönk, tönk…